Earth hour

Täna õhtul tähistab Sydney Maa Tundi - kell pool kaheksa õhtul kutsutakse kõiki üles tunniks ajaks tuled ära kustutama ja nautima pimedust ja selget tähistaevast. Tundub, et see plaan läheb läbi ka - vähemasti promo on olnud suur ja inimesed ootavad seda tunnikest põnevusega. Me vist lähme sel ajal Newtowni peale kolama - vaatame, kuidas kõik kohvikud ja pubid küünlasäras helendavad. Või siis lähme kesklinna - ega seda ka igapäev ei näe, et Sydney öine tuledesäras postkaardivaade muutub mustaks eimillekski.

Praegu aga randa..tuleb ju suvest veel viimast võtta. Täna hommikul aias ringi patseerides oli mul tõeline Eesti suve moment - varahommikune külm värskus ja samas juba tunne, kuidas peagi päike kõrgemale pürgib ja kõrvetama hakkab.
Eile lõunaajal märkasin aga endalegi üllatuseks, et üle kuude esimest korda olen valinud lõunasöögikohaks päikselise laua - siiani olen alati varju hoidnud, liiga kuum.

Vot sellised luulelised mõtisklused siis täna hommikul :)

Pajast, katlast ja dilemmadest

Huvitav kui vanaks peab inimene elama, et lõpuks ometi oskaks enda eest seista? Ma arvasin, et ma juba oskan, aga eilne päev oli tõestuseks, et arenguruumi on veel kõvasti.
Asi sai alguse sellest, et minu töökohale hakati otsima uut inimest. Kõik oli ok - minu lubatud 6 kuud on peagi täitumas, boss rääkis mulle plaanidest pikalt ja laialt, tutvustas kõiki kandidaate jne. Mul on sellest tööst teatav tüdimus ka juba tekkinud (kas see on see rutiin, mille üle kõik kurdavad ja millega mul seni väga vähe pistmist on olnud?), nii et kokkuõttes oli see uudis pigem positiivne kui negatiivne
Hakkasin minagi vaikselt tööd otsima ja saatsin avalduse ühele üsna huvitavalt kõlavale projektile - NSW valimistega seonduvale andmesisestustööle. Reedel küsisin end varem töölt ära, panin kenad riided selga, kõrged kontsad jalga ja käisin intervjuul ja teste tegemas. Sain selle töö. Tegemist küll vaid paarinädalase asjaga, aga et sisse jäävad nädalavahetus ja ka Suur Reede, siis tunnipalk oleks parimatel hetkedel küündinud kuni 600 kroonini tunnist.
Ja selle asemel, et esmaspäevahommikul bossi kabineti uksele koputada ja öelda, et jah Brett, oli tore, aga neljapäevast alates olen ma uuel tööl (asi, milleks mul tempina täielik õigus on), lasin tal hakata heietama sellest, et kui hea ja oluline tööline ma ikka olen olnud ja kui väga nad mind hindavad ja et kui ma nüüd nii kiiresti lahkun, siis see jätaks nad nii ebamugavasse olukorda ja kes siis uut töölist välja õpetab jne jne. Lühidalt ei tahtnud nad mind kuidagi minna lasta. Rääkis sellest, kuidas nemad on mind kohelnud kui päristöölist (kuigi ma olen ainult temp) ja nüüd on minu kord samaga vastata. Ühesõnaga ta rõhus mu südametunnistusele ja viisakusele ja kokkuvõttes kasutas mind ära. Küsimus tegelikult oli kuues tööpäevas - uus tööline peaks alustama järgmisel nädalal. Ja kui mina siia tulin, siis ei õpetanud mind suurt keegi, ise õppisin ja tegin.
Aga mul oli tõepoolest suur soov seda valimiste tööd teha - nii vahelduse, ajastuse, kogemuse kui raha mõttes oleks see olnud mulle kasulikum. Kolm korda käisin Bretiga juttu ajamas ja kolm korda lahkusin pisar silmas ja lubades, et ok, ma jään.
Ok, ma ei viitsi kõiki pisiasju selgitama hakata (mida on palju) ja eelnevast jutust jääb kindlasti mulje, et boss tegi kõik kõige õigemini ja mina olen see paha, aga nii see tõesti ei ole. Oleks ma austraallane, poleks ma kellelegi midagi öelnud, oleks alustuseks nt sickie võtnud (st nö haigeks jäänud) ja siis poleks keegi midagi kobiseda saanud. Iga teine inimene meie osakonnas saab päevapealt mitte välja ilmuda või kuhugi ära sõita, ainult mina olen see asendamatu, kelle tööd keegi teine muuseas ära ei saa teha. Järelikult olen ma teinud Austraalia mõistes liiga palju tööd. Puhas rumalus ja naiivsus. Ja järjekordselt hea õppetund.

Tsunami

Eile n2idati telekas filmi tsunaamist - noh selline ysna ettearvatav film, kust ei puudunud egoistlikud ajakirjanikud, saamatud poliitikud, 6ilsad kohalikud, vaprad turistid jne. Aga filmis kasutati palju "p2ris" filmil6ike tollest ajast - tsunaami ise, kylad, mis muutunud pilbasteks, laibakuhjad jne. See oli piisavaks t6ukeks, et unes taas l2bi elada yks maav2rin.
Lugesin hiljuti ajalehest, et praeguste muutunud kliimatingimuste juures on v2ga t6en2oline, et iga inimene elab oma eluaja jooksul yle v2hemalt yhe looduskatastroofi (v6i noh ehk ei ela ka..). Ma pole juba tykk aega tolle maav2rina peale m6elnud, aga tegelikult on nii, et oleks m6ni sein olnud n6rgem, m6ni katusepaneel halvemini kinnitatud - ja eelk6ige maav2rin kilomeetri v6rra rannikule l2hemal) ja me oleksime ka muutunud kurvaks statistikaks.

been there, done that

Ammu polnud juba linnast välja saanud. Otsest plaani, et kuhu ja milleks, ei jõudnudki valmis teha, aga vajadus linnast ära sõita oli täiesti pakiline. Ja et laupäeva hommikul seda kõike teha võimalikult kiiresti (st mitte veeta tunde linna suburbia läbimiseks), siis hüppasime autosse otse voodist kella 7 paiku hommikul ja sõitsime lõunasse. Lõunasse sellepärast, et sealtkaudu saab linnast kiiremini välja (eelduseks, et sõidu alguspunkt on Darlington üsna kesklinnas). Lappasin sõidu pealt kaasahaaratud brozüüre (Jarek on kõva kogumismaniakk ja me toa nurgas kõrgub sadu klantsköiteid ja voltlehti, mida ta oma sagedastelt retkedelt turismiinfobüroodesse ja messidele ära toob) ja nii seadsimegi sihiks Kiama ja Gerringongi rannaäärsed alad nii 100-130 km Sydneyst lõunas.
Wollongongi lähedal Illawarra järve ääres hommikust süües modifitseerisime pisut seda vastvalminud plaani ja otsustasime esiteks sõita mägede poole Jamberoo rohelisi künkaid vaatama.
Ja need künkad olid nii imeilusad ja rohelised (viimasel ajal on nimelt üsna tublisti vihma tulnud),lehmakarjad uitasid neil idülliliselt ringi ja siin-seal künka otsas paistis mõni talumaja-villa. Ja kas ma juba mainisin, et küngaste otsast paistis enamasti meri ka kätte?Väike kohalik tee oli autodest tühi ja see kõik kokku oligi just see, mille järgi mul oli kogu eelneva nädala suur vajadus olnud.
Sellest vaikusest ja idüllist innustust saades lükkasime rannaplaanid veelgi edasi ja sõitsime veel pisut sisemaa poole, kus kaljuotsas kõrgus soine Barren Head loodusreservaat. Koha, kellaaja ja suuremate vaatamisväärsuste puudumise tõttu (noh isegi kohvikut polnud) polnudki seal mitte kedagi. Tegime nii tunniajase tiiru ja vaatlesime linnukesi põõsastikus. Üks väga vinge vaatepunkt oli ka, kust nägi kilomeetreid rannikut, aga et päike oli selleks ajaks juba kõrgel, siis oli vaade üsna ähmastunud.
Järgmiseks pidasime kohvipausi Jamberoo külas. See on nende rulluvate karjamaade keskus. 1820ndate paiku tulid valged mehed, tegid vihmametsa asemele põllud ja ajasid kohalikud aborigeenid minema. Muidugi rajasid nad ka pubi ja paar teist peent hoonet, mis praegu klassifitseeruvad kui Austraalia väga vanad ajaloolised vaatamisväärsused.
Igatahes Jamberoo on kena puhas värviline külake, golfiväljakuga keskel ja elanikkonnaga, mille keskmine vanus on sinna suuremate numbrite kanti.
No ja siis seadsime suuna juba Kiama poole. Kiamas on üks suur vaatamisväärsus ka - blowhole, kus lained kalju seest läbi hüppavad ja tekitavad sama efekti, mis mentose kommi dieetkokakoola pudelisse panemisel (ärge kodus proovige). Kahjuks eile olid lained valest suunast ja blowhole ei näidanud end kogu hiilguses.
Edasi käisime paaril rannal - Werri rand Gerringongi läheduses oli neist vingeim. Lained olid päris head ja on tõeline rõõm olla rannal, kus on vaid käputäis inimesi ja ei pea pidevalt peale passima, et kellegile mitte otsa sõita. Ranna lõunatipus oli ka piknikulaud, mis taaskord peab vist klassifitseeruma kui parima vaatega seninähtutest.
Selleks ajaks olid tumesinised pilved taevasse kogunema hakanud ja paistis et kohe-kohe on suuremat sorti vihm tulekul. Seega ei õnnestunud mul kuidagi Jarekit veenda, et kuhugi ööseks telkima jääda. Tol hetkel mulle see tagasi Sydneysse sõitmise plaan kohe üldse ei meeldinud, aga ega mina ei hoia ju rooli, eks ole. Ja vihma hakkas tõepoolest sadama, ja suurtes kogustes ja suurte tuultega toeks.
Koju jõudes olin mina läbimärg (ma pidin ju autost välja hüppama ja garaazi ust avama) ja me mõlemad surmväsinud.
Ma ei tea kuidas ma lasin end veenda, et tuleb veel minna Ashfieldi Poola klubisse peole. Jareki koolikaaslased olid minemas ja kutsusid meid ka kaasa. No ja läksimegi. Pean tunnistama, et Eesti majas käies mul tekib tunne nagu aeg oleks kuskile 70-80ndatesse seisma jäänud. Nüüd võin kinnitada, et see pole mitte ainult EM probleem, Poola maja mõjus täpselt samasugusena. Selle vahega, et kui EM tekitab selle tunde eelkõige läbi sisekujunduse, siis PM oli tulvil hämmastavaid inimesi. No muidugi üritused on ka üsna teistlaadi. Poola majas on näiteks pidevalt tegutsev baar ja restoran (päris head söögid olid, tuleb tunnistada). Laupäevahilisõhtuti toimub ülakorrusel ka disko. Uksehoidjal oli kikilips. Diskosaalis redutavatel neidudel plaatinablondid juuksed ja tiigrimustrilised topid. Diskopall keerutas end laes ja pildus neoonvärve, kellegi Steve ühemehebändile taustaks näidati Poola rannapidu. Aga üldiselt rahvast oli liiga vähe, et midagi toimuma saaks (aga teadjamad rääkisid, et vahel on ruum pungil täis ja tantsitakse ka laudadel). Nii et enamus ajast ajasime Jareki koolikaaslastega juttu ja mekkisime Poola õlut.
Nii see nädalavahetus tundubki kibekiirelt mööduvat.. Vihma praegu sajab (ja mu jalad laua all külmetavad), Jarek läks poodi mune ja peekonit ostma, et teha meile üks suuremat sorti iiri hommikusöök. Karta on, et varsti jõuab õhtu kätte ja siis tuleb juba esmaspäev...

Jaaniussikeste marss

Pühapäeval käisime taas suurtes rahvamassides ekslemas. Sedakorda oli põhjenduseks Sydney Sadamasilla 75. juubel. Täpne avamiskuupäev oli tal küll 19. märts (1932), aga et see langeb sel aastal esmaspäevale, siis tehti sillake päeva võrra vanemaks ja üritus ühildati Kai sünnipäevaga. Palju õnne!!
Ilm oli pilvine ja hall, nii et polnud tahtmist liiga vara linna tormata. Kogu päeva toimusid küll linnas üritused - laevaparaadid ja meelelahutusprogramm jne. Päeva läbivaks sündmuseks oli aga võimalus jalutada üle silla - kenasti keset teed. Nimelt sild oli autodele suletud (vaid rongid said tast üht äärt pidi üle sõita) ja jalakäijatele avatud. Kõik oli muidugi äärmiselt organiseeritud. Jalutada soovijad pidid end enne internetis registreerima jne. Tegelikult keegi seda lõpuks ei kontrollinud, kes ja mis ajal jalutab. Meie valisime õhtuse aja ja jõudsime silla põhjapoolsemasse otsa poole seitsme paiku.
Kõigile jalutajatele jagati välja nokkmütsid. Hommikupoole olid mütsid helerohelised, meie saime aga oranzid tulukestega mütsid. Energy Australia oli üks peasponsoritest ja sestap oli siis õhtuste kõndijate mütsile sisse monteeritud pisike patareiga tuluke. Kui tuhanded inimesed niimoodi hämaruses helendavate mütsidega üle silla voolasid, siis oli vaatepilt üsnagi vinge.Päikeseloojangule oli sätitud ka aborigeenide sillaõnnistus tseremoonia. See hakkas pihta kui olime jõudnud umbes silla keskpaika (Ärge arvake, et see on mingi väike sillake. Täpset pikkust ma ei tea, aga brozüüris oli kirjas, et jalutuskäik on orienteeruvalt 3-4 km pikk). Umbes veerand kaheksa keerati kinni valjuhäälditest tulnud ajaloolised raadiokatkendid ja asendati need abode mediteeriva joiuga. Silla äärtes pisteti põlema kuhjad kummipuu lehti, ning toss varjutas kiiresti kogu silla ja õhus hõljus imeline suitsulõhn. Tundsin end kui suvisel Eestimaal küdeva sauna ligiduses. Pimenedes projekteeriti sillale ka mitmevärvilist valgust ning üles riputatud tuulekellad kõlksusid harmooniliselt. See kõik kokku oli lihtsalt imeilus.
Mütsid muide helendavad veel praegugi (päev hiljem) kapinupu küljes rippudes.

Sügis läheneb

Täna peale tööd ujumas käies tajusin esimest korda, et vesi on mõnusalt soe. Paraku see tähendab, et ilmad lähevad tasahilju jahedamaks.

Pagan

Täna oli täitsa pael päev. Tuli välja, et minu viimase kolme nädala töö on firmale maksma läinud umbes 15 000 dollarit. Ja ei, kahjuks polnud see kaugeltki mu palgatulu, puhas liigkulu.
Õnneks polnud see aga otseselt minu süü.
Nimelt hakkasime me kolme nädala eest välja saatama Star Tracki pisipakke. Muidu saadame Startrackiga ainult suuremaid pakke ja kõik pisike pudi-padi läheb Tolli kullerfirmaga. Nojah, ja nende pisipakkide saatmiseks - nagu täna selgus - on kaks erinevat viisi, overnight ja nationwide. Kuna jutt oli koguaeg, et proovime pakikesi saata Tolli võrdluseks (millega kõik läheb üleöö ehk overnight), siis muidugi ma valisin pakikestele saatekleepse tehes rippmenüüst overnight.
Nende pisipakkide puhul pole võimalik saatekulusid arvutada ka ja nii me keegi ei teadnudki midagi..kuni täna saabus Startracki arve. Iga overnight pisipaki eest, mis ei asu suurlinnas küsitakse seal kuni 58 dollarit lisatasu. See on muidugi röövimine päise päeva ajal (eriti, nagu selgub, paljud pakid ei jõudnud ikkagi järgmiseks päevaks kohale). Homme tuleb me Startracki kontomänedzer koosolekule ja paratamatult osa süüst tuleb tal enda kaela võtta. Sest ei meie mänedzer Brett, ülevaataja Brad ega tööline ehk mina ei teadnud sellest duaalsest pakisüsteemist midagi. Just seesama Startracki mänedzer aga oli Brettile hirmasti peale käinud, et proovige ikka meie uudset pisipakiteenust - eriti soodus ja kiire. Ning seal juures unustas selgitamata vahe, mis neil kahel pakiliigil on. Et mina tegin kõik kenasti juhtnööre mööda (ehk nagu Brad mulle alguses näitas), siis käsutäitjana olen süüst puhas.
Aga jama ikkagi, eks homme ole näha, mis saab..

Mis muidu vahepeal teinud oleme.. Laupäevaõhtul käisime bowlingut mängimas. Olime mina Jarekiga, Gea Leoga ja Rita Garrethiga ja veel üks nende sõber. Gea ja Rita on mõlemad Viljandi tüdrukud (no tegelikult mina ju poolenisti ka). Gead tunneme juba ammu, aga Ritaga kohtusin mina esimest korda. Tema abikaasa on iirlane. Ja et Gea kallim Leo on mehhiklane, siis tuligi taaskord välja, et eesti tüdrukud on kõik välismaalastel mehel. Mäng oli täitsa tore, kuigi Rita oli teistest peajagu üle (väidetavalt algaja õnn) ja veeretas pidevalt täislööke välja.

Ülejäänud nädalavahetus, välja arvataud varahommikused rannaskäigud, kulus üsna töiselt. Nimelt me, või noh tunnistagem ausalt, pigem Jarek, on ametis projekti kallal, mis loodetavasti võimaldab meil paariks aastaks siia Austraaliasse pesitsema jääda. Ja eelkõige teha midagi asjalikku ja huvitavat. Aga eks sellest kõigest kunagi hiljem. Tibusid pidada lugema ju kevadel..või oli see hoopis sügisel?

Fashion Pack

Just on ilmunud Eesti Naise märtsinumber ja seal sees ka Epp Petrone kirjutatud lugu blogidest - minu blogist räägitakse seal ka. Ja tõepoolest, loendur kohe teavitab, et siin on hulk uut rahvast liikvel. Hea siis, et leidsin parasjagu midagi üldiselt põnevat, millest kirjutada.

Sain eelmisel nädalal ühelt töökaaslaselt (klienditeeninduse tibilt) raamatu. Alustuseks olin üllatunud, et ta mulle selle tõi ja soovitas mingil põhjusel soojalt lugeda. Raamatu autor on Marion Hume ja pealkiri The Fashion Pack. Ilmatuma paks raamat - oma 700 lehekülge. Kaanekujunduse ja temaatika järgi otsustades ma ise poleks seda raamatukogu riiulist küll välja võtma hakanud. Lugu keerleb aga moetööstuse ja moeajakirjanduse kõrgeimates tippudes. Ning mis teeb selle asja põnevaks?

Nimelt see, et jupp raamatust räägib sellest, kuidas Tallinnas moeajakirja Joy Baltic asutatakse.

Aga alustame algusest. Raamatu autor on pikka aega moetööstuses tegutsenud inglane, kes mõnda aega elas Sydneys ja oli siinse Vogue peatoimetaja. Siis ta vallandati üsna segastel põhjustel ja ju tal tekkis palju vaba aega (otsustades raamatu kopsakuse üle). Kõik olukorrad ja enamus inimesi peaksid olema fiktiivsed, aga kuuldavasti väga ei ole ka. Ise ma pole selle valdkonnaga nii kursis, et otsustama hakata.

Jutt räägib punapäisest ja mitte liiga saledast Londoni ajakirjanikust Red´ist. Saatuse tahtel ja sõprade abil õnnestub tal end moeringkonda sisse pressida. Ja siis saadetakse ta Sydneysse moeajakirja Joy Austraalia satelliitväljaannet alustama. Ja nii see raamat hüpleb üsna meelelahutuslike untsuläinud fotosessioonide ja haute couture showde vahel Pariisis, New Yorgis ja Sydneys. Ei puudu ka geist superjuuksur sõber ja surmkõhn kokaiini manustav supermodell. Kõik oleks iseenesest nagu tore, aga üks Redi kaastöötaja Sybilla hakkab intriige punuma - saboteerib kõigi teiste tööd ja lõpetuseks paneb pihta ka Redi kunstnikust abikaasa. Ning et ta magab ka Joy impeeriumi bossi Donaldiga, siis saabumas on saatuslik koosolek, kus Red kardab, et ta saab selle krõhvitsa poolt välja vahetatud. Aga mis juhtub? Vaenlane saadetakse hoopis Tallinnasse Joy Balticu väljaannet alustama.

"Where exactly is Sybilla going?" said Scott (juuksur).

"´Tallinn," Brooke (USA Joy toimetaja) interjected, that expensive education her parents had funded coming up trumps once more. "The Baltic seaport capital of Estonia. /.../"

Scott cheered. "So Basically Donald´s sending the spider to Siberia!"

Andes autorile au, tundub, et ta on Tallinnas käinud ja üldiselt maalitakse Eestist täitsa kena pilt. Sybilla muidugi võtab oma tööd kui asumisele saatmist ja pigem püüab ta asju New Yorgist ajada (she has found out that the Balkans and the Baltic were not the same at all) . Esimese numbri kaanel ilmuvat aga Carmen Kass (who had great skin and a sensational swimwear body).

Väljavõte Sybilla külaskäigust: Sybilla knew she was smart to have cut the trip down to four days, including flights. The people she spotted were so dowdy, like sacks of potatoes. She was horrified, not by the effects of fifty years of Soviet oppression, a regime that had only ended in 1991, but by the fact that no one looked like Carmen Kass.

Kohapealne abineiu nimega Tiina Saar juhendab Sybillat mööda linna ringi, näitab kitsaid tänavaid, Olde Hansat jms. Tiina was telling her about some weathervane that was the symbol of the city, but Sybilla knew it was never going to work as a motif on the party inviations. Neither was the Estonian flag. Those stripes wew so last season´s Prada. /.../

"A lot of big agencies are signing Estonian girls".
"Book the thin ones to be the waitresses at the party. They can go by train to Paris. It will be great for their careers. And who do you have that´s famous? Who´s Hollywood? The list I´ve been given is hopeless. I need film directors, movie stars - not character actors. I need buzz if I´m really going to put this place on the map."

Tiina Saar weighed her words before she spoke, as was the Estonian way. Then she responded with Baltic bluntness. Jne.

Sybilla kargas autost välja, et teha KGB hoone uksest pilti "Loving the pale green. It´s so Marc Jacobs-slash-Louis Vuitton".

Ja pärast Pariisis peol: Romily (Joy Pariisi toimetaja) moved closer to a man whose golden hair framed a handsome face that looked like it had been hewn out of granite. /.../ "Look at him. He´s mine." "Estonian men are so intriguing" Sybilla continued /.../

Noormehe nimi oli Juri Vakk ja tegemist oli äärmiselt andeka filmitegijaga. Kuuldavasti tekib tal Romilyga romanss.

Aga et raamat on, nagu juba mainitud, jube paks, siis pole ma veel kaugemale jõudnud. Aga hoian teid kursis, kuidas asjad arenevad.

Tegelikult pole see mu esimene Austraalias loetud raamat, kus ma olen Eestit kohanud. Brendan Shanahani raamatus "Secret life of Gold Coast" vms (mis mulle väga meeldis - eriti just linnageograafilise külje pealt) oli peatükk sellest, kuidas autor kohtub hilisööl kahtlastes nurgatagustes kolistades õnnetu ja kohmetu noormehega, kel on blondid juuksed ja "skandinaavialik" kehaehitus. Noormees on gei, keda isa peksab ja kelle ema on eestlane. Ja mingil hetkel lõikab ta oma randmed läbi.

Mardi gras

Pea terve nädala on internet ära olnud. Nii pole ma saanud kirjutada igasugustest asjadest - nagu vabariigi aastapäeva tähistamine, Annika ja Mardi ärasaatmispiknik, Bondi ranna "taasavastamine" ning juukselõikus, mis sai tööl tuntuks kui mu "Britney moment" (ärge küsige miks).
Siiski eelmisesse nädalasse mahub üks üritus, mis oli sedavõrd kirev, et väärib töö juures blogi üles laadimise vaeva. Laupäeva õhtul toimus Sydneys Mardi Gras paraad ehk siis geide, lesbide, trans- ja biseksuaalide paraad.
Ja kuigi paljud aussied kuulutasid ürituse juba eos mandunuks, hambutuks ja igavaks (paraadi on peetud 70ndatest alates), siis meil polnud küll põhjust seda kõike mitte oma silmaga kaema minna. Paraad algab traditsiooniliselt päikseloojangul Hyde pargist ja siis liigub mööda Oxfordi tänavat ma ei tea kuhu välja. Sättisime end ligi tund varem kohale - noh et enne ringi vaadata ja siis viimaks mingisugune vaatluskoht leida. Kogu kesklinn oli litreid, vikerkaarelippe, sulgboasid ja hotpantse täis. Ja mehi nahkstringides. Ja paljasrindseid naisi.




Tänavaääred olid muidugi rahvast juba tungil. Paljud seisid piimakastidel ja paar ärigeeniust müüsid klapptaburette (pool tundi enne paraadi algust aga politsei käis ringi ja käskis kõigil toolil seisjatel maha ronida). Me valisime välja ühe "õhema" tänavaääre. Nagu muuseas suutsin end paraadi alguseks tänavatõkke äärde nihverdada ja Jarek trügis hoolikalt mu selja taga. Nii et vaade oli suurepärane - natuke allamäge ja ilma igasuguste tõketeta.

Mootorrattad on (kuuldavast jällegi traditsiooniliselt) paraadi avanumbriks. Nagu ikka, neiud esimesena, loosungitel lehvis "rooters on scooters". Must vinüül oli peamiseks riietusmalliks ja rinnad õõtsusid tuules kaasa. Ma ei tea palju neid oli, aga pakuks et umbes sada mootorratast. Siis järgnesid "boys on bikes", kuigi lubatud poiste asemel olid enamasti vanemad tüsedapoolsed karvaste kõhtudega mehed. Kui kõik nad olid värviliste tulede saatel mööda kimanud, siis hakkas tasapisi järele jõudma ka muu osa paraadist.





Pikka juttu lühikeseks tehes tuleb tunnistada, et see oli pikim paraad, mida ma elusees näinud olen (peale 2 ja poolt tundi andsime alla ja kõike me ära ei vaadanudki). Samas oli see põnev ja värviline paraad. Suur enamus läikivaid glamuurväänlejaid rõhus stereotüübile "me oleme hot ja sexy ja ready". Selle koolkonna organiseeritumaks osaks oli K-tiim, ehk kolm pikka pikka gruppi, kes Kylie Minogue muusika saatel (lühikestes hotpantsides ja diskopallidega kaelas) rivitantsu tegid. Pidevalt tuli enda ette kiruda, et miks küll heteromeestel selline tantsugeen enamasti puudu on. Ühesõnaga näha oli tõelist talenti ja entusiasmi. Kostüümid varieerusid Spartakuse sõdalastest ingliteni.
Tantsijate vahel tuterdasid pidevalt ka superkõrgetel kontsadel dragqueenid. Enamus neist tundus olevat aasia päritolu ja mõned olid lihtsalt fantastilised.

Aga ürituse sõnumi juurde. Ei saa öelda, et sõnumit polnud. Natuke ikka selle glamuuri ja tantsu vahele mahtus ka. Alustuseks - reklaami oli palju: pankadest ja parteidest nätsu ja tortideni (viimasel vähemasti oli asjakohane sõnum "laskem geipaaridel maitsta pulmatorti"). Mõne firma (ja partei) puhul tundus küll, et nad olid lihtsalt palganud grupi cheerleaderseid, neilt pooled riided seljast kakkunud ja siis trailerisse väänlema saatnud.

Tore oli näha politseinike, tuletõrjujate, kiirabitöötajate uhket marssi ametikostüümides. Ja vetelpäästjad puna-kollastes suspedes - nad olid muidugi kõik väga heas vormis ka.

Mõned marssijad panid aga tõsiselt mõtlema. Näiteks oli seal üks vanem naisterahvas, kelle loosung teavitas lesbide koduvägivalla probleemist (midagi, mille peale ma oma piiratuses kunagi poleks tulnud) Samavõrra mõjus oli "mature age gays" kahekordne buss - hallipäised memmed taadid ülemiselt korruselt lehvitamas (õnneks olid neil riided seljas). Oli ka lasterühm, kelle vanemad geid ning geide vanemate, perede ja sõprade ühing.

Ja olid ka kirikud. Mul pole midagi mõtte vastu, et Jesus loves all ja ma ei näe ka põhjust, miks nad ei võiks kõik kenasti kirikus käia kui nad tahavad. Aga see ju ei tähenda, et nt anglikaani kirik peaks oma reklaamauto ette saatma pikkades kirikürpides tantsijad, kes vahelduseks ka säärt välgutavad. Sellises vormistuses sõnum rääkis minu arvates meeleheitlikust püüdest värvata uusi liikmeid ja valmisolekust vormida end milleks tahes.

Ja üks asi veel - miks kokkuvõttes siiski jääb sellisest paraadist hõljuma mulje, et gei tähendabki pidu, glamuuri, narkootikume, valimatut seksi ja tagumikuta nahkpükse? Ei ole ju nii, et kõik geid tegelevad sadomaso või playboyliku rivitantsuga? Kus on tavalised inimesed teksapükstes ja t-särkides? Näiteks need, kes Newtownis varahommikul käsikäes oma koeri jalutavad? On nad paraadi jaoks liiga tavalised? Voi ehk on selle asjaga nii nagu rahvariiete ja laulupeorongkäiguga - mingil hetkel lihtsalt tuleb massidega kaasa minna, panna selga rahvariided ja tõestada, et ollakse laulurahvas.