Oeh..

Nii et Eesti on viimaks ületanud ka siinse uudisekünnise - esialgu väikese uudisreana hommikuses teleprogrammis. Aga et ärksamad inimesed loevad ka muid uudisportaale, siis on tulnud siin omajagu seletada, mis hea pärast me vanu sõjamonumente tahame maha võtta. Siin on ju iga monument pühendatud vapratele austraalia sõduritele, ja et teistes maades võiks igasugused ajalooseigad olla märksa segasemad, ei jõua väga kiiresti kohale. Aga noh, selgitustöö jätkub.

Loomaaeda ja kohvikusse

Kolmapäeval oli riiklik püha - Anzacu päev, mil mälestatakse Austraalia panust maailma sõdadesse. Igatahes tundus olevat paras päev, et viimaks ometi ära käia pealinnas Canberras (mis asub Sydneyst nii 300 km lõuna poole). Reisiplaan sai juba kaks nädalat tagasi ühel poola peol maha joonistatud. Minemas olid kolm autotäit rahvast, meie autosse olid lokeeritud Jareki head sõbrad Szymek ja Wojtek ja nii ei saanud me hästi alt ka ära hüpata, kuigi lahkumine varavalges ja läbi paduvihma (mis tolleks hetkeks oli pea lakkamatult sadanud kolm päeva) ei tõotanud head. Ja unenäod sooja teki all tundusid nii imemagusad... No vähemalt niipalju kaldusime üldplaanist kõrvale, et ei asunud teele kl 4 hommikul nagu teised autod (sest nad tahtsid läbi Wollongongi sõita), vaid kl 5 ja mööda otseteed.
Aga nagu teiste autode teekond ei kulgenud viperusteta (liigsetesse detailidesse laskumata eelkõige lõi laineid üks noormees, kes oli eelmisel õhtul liiga palju joonud), ka meil oli mitmeid vahepeatusi. Nimelt ma olin veendunud, et auto teeb mingit imelikku häält. Jarek muidugi pani mind kohe paika, et ma ei tea ju autodest midagi jne. Aga ma ju kuulen oma kõrvaga mingit plõksimist. Pidasime kinni, imetlesime Austraalia sügist (tee äärde oli tekkinud palju värvilisi puid), vaatasime kapoti alla (kõik tundus ok) ja sõitsime edasi. Ja ikka miski plõksib. Kui plõksimine läks nii valjuks, et seda lihtsalt ei saanud enam ignoreerida ja minu luuludeks pidada, siis tegime hädapeatuse tee ääres. Ja selgus, et me olime (ilmselt juba tükk aega tagasi) üle sõitnud mingist imepeenest traadipusast, mis nüüd oli end lootuselt paremasse esikummi sisse heegeldanud. Peale rattavahetust sõit kulges ladusamalt.
Peamine vaatamisväärsus Sydney-Canberra tee ääres on George järv, mis näeb iseenesest välja kui tasane heinamaa. Vett pole kusagil, aga äkki mingil muul aastaajal natuke on.
Canberra tundus imelik, teed laiad ja tühjad, pea ühtki inimest tänaval pole. Ilmselt me oleme juba niivõrd Sydney lõpmatu saginaga ära harjunud, et tavaline linn tundub nagu väljasurnud.
Käimas oli parasjagu Anzacu paraad ja sinna me esmajoones suundusimegi. Üritus toimus sõjamonumendi ees mööda - üllatus,üllatus - Anzac Parade nimelist teed. Peale marssijate muud rahvast oli üsna vähe. Aga sellegipoolest oli huvitav vaadata soliidseid vanapapisid medalite kõlinal mööda kõndimas. Oli ka Poola papide rügement, eestlasi siiski mitte. Kuulasime ära ka paar kõnet ja sõime tasuta jagatavaid hotdoge ja Anzacu päeva üritustega olimegi ühelpool.Taustal siis Canberra kuulus parlamendihoone mäe sees.


Canberra on ühe mehe poolt planeeritud linn. Siiani nähtud linnadest meenutab ehk kõige rohkem New Delhit - laiad teed, pikad vahemaad (st autoomanikele, mitte jalakäiatele mõeldud), palju ringteesid ja suur saatkondade osakaal. Canberra teeb üsna meeldivaks siiski see, et linna keskel asub järv. Linn on paigutatud kahele poole järve - ühe poole keskuseks on parlamendihoone(d) ja teisel poolel CBD ehk siis linnakeskus.
Parlamendihooned ongi Canberra suurimaks vaatamisväärsuseks. Neid on kõrvuti kaks. Vanem ja järveäärsem on nüüd kunstimuuseum roosiaedade vahel. Uus on mäe sisse ehitatud megamonstrum. Käisime seal organiseeritud ekskursiooniga ringi (Canberra üheks võludeks on see, et enamus vaatamisväärsusi ja muuseume on tasuta, ja isegi parkmine on tasuta)ja kuulsime, et maja ehitati mäe sisse, sest ei ole hea kui parlamendisaadikud rahvale mäe otsast ülevalt alla vaatavad. Sellegipoolest on neil saadikutel nüüd võimalus minna maja katusele ehk mäe otsa ja ikkagi tunda oma üleolekut.
Edasi tutvusime saatkondade rajooniga (ja vaatasime üle Poola saatkonna, Eesti oma siin teadagi pole). Kõige põnevam saatkondadest oli siiski aborigeenide oma. See on püstitatud telklaagrina vana parlamendihoone ette. Ma siis küsisin kohe viisa ka ja tegin väikse piketi.



Canberra kõrghetkeks oli siiski külastus teaduse ja tehnoloogia muuseumi. See on üks vähestest muuseumitest, kus sissepääsu eest tuleb maksta, aga et jõudsime sinna vaid tund aega enne kinnipanekut, siis saime taas ilma piletita sisse. See on midagi heureka laadset, kuigi ei saa ise seda võrdlust tuua, sest pole heurekas käinud. Aga igatahes muuseumi ülesehitus oli suurepärane, igasuguseid põnevaid näpitavaid asju oli tohutult. Mulle imponeeris kõige enam ilmateaduse sektsioon. Seal sai uurida pilvi, tuule puhumist, laineid, kuupäeva vaheldumisi jne..ei midagi väga uut, aga minus lõi ikka välja geograafiaõpetaja, et ah, küll oleks ikka hea siia koolilastega tulla.
Ilmaruum läks sujuvalt üle võimsa maa ruumiks. Ja seal sai uurida tsunaamisid, äikest ja mingil koletumal eksitusel sattusin ka ruumi, kus pandi kiiresti uks kinni, tuled ära ja öeldi, et nüüd elame üle ühe väikese maavärina. See oli hästi organiseeritud maavärin, raamatud kukkusid ja külmkapi uks lõgises, lõpuks tekkisid praod seina ka. Aga midagi selles maavärina raginas ja kopsimises äratas mu kõhus üles mõned väga valulikud mälestused.
Muuseumist väljudes oli võimalik kõndida läbi liikuva peegeltoru (st jalgrada iseenesest ei liikunud, aga selle ümber liikus suur toru). Hoiatati ka, et need, kel on tasakaaluhäired või merehaigus vms peaksid seda toru vältima. See oli igatahes superänksa ja uskumatu värk. Su mõistus teab, et tegelikult oled stabiilsel rajal, aga meeled petavad nii, et peaaegu võiks pikali kukkuda.

Ja sellega oli ka me Canberra külastus ühel pool. Väike kohvikutuur pealinna keskuses ja juba pidimegi hakkama tagasi sõitma. Igatahes Canberrasse võiks tagasi küll minna - palju muuseume jäi veel nägemata ja sõbra Brentiga jäi ka kohtumata.

Blogindusest

Blogimine võib olla nii ettearvamatu. Mind huvitab, kuna tekivad esimesed blogidel põhinevad kohtuprotsessid - näiteks laimamise üle. Ja kuna esimesed blogid keelatakse (ja tekivad kohtuprotsessid sõnavabaduse üle).
Ma olen oma blogi teadlikult hoidnud üsna üldise ja ebaisikliku, pigem rääkides maast ja ilmast. Ja kui siia satub lugejaid, kes mind tegelikult ei tunne, siis võin kinnitada, et vaevalt ma täpselt selline olen nagu siit blogist ettekujutus võib tekkida. Maru raske muidugi endal seda hinnata ka.
Igatahes mulle on blogimine toonud ainult positiivseid kogemusi. Ühelt poolt aitab see mul endal mõtteid korrastada ja jätkuvalt eesti keelseid ja (suhteliselt) loogilisi lauseid kokku seada. Rääkimata sellest, et vahel on nii tore lugeda, mida ma tegin näiteks aasta tagasi. Ja vanu postitusi lugedes ei meenu mulle ainult kirja pandud seigad, vaid ka igasuguseid muid asju - kuidas ma näiteks Yogyas arvuti taga klõbistasin, külalapsed akna taga kolkimas: "Helle-Mai, tule välja, Merapi tossab"(mul oli nimelt käigus väike naabervalve, et huvitavamaid asju mitte maha magada). No ja igasugused muud asjad.
Mis toredat veel blogimisest välja on tulnud, on see, et olen tundma saanud mitmeid huvitavaid inimesi. Indoneesiasse sattus kaasmaalasi vähe, aga kui keegi kirjutas, et on mu kodulinna saabumas, siis alati püüdsin nendega kokku ka saada (kui muidugi kirjutajal endal selleks aega või huvi oli). Nii sain näiteks teada, et kõrged (kuigi noored) eesti riigiametnikud on võimelised täitsa tavaliste backpackeritena ringi rändama. Kahju, et tolleks kohtumishetkeks olime ise vaid napid nädalad Yoygas elanud ja alles oma majja sisse kolimas, ja nii ei saanud me neile huvitavaid seiku kohalikust elu-olust kuigipalju tutvustada. Aga ma arvan, et meid hiljem külastanud valdavalt loomaarstidest koosnev seltskond sai sealsest külaelust ehk pisut rohkem aimu. Ja mina sain teada, et meie supertavalisena tundunud kass Ha on tegelikult eksootiline asiaatlik iludus huvitava triibumustriga.
Igatahes fakt on see, et arvatavasti Eestis poleks me nende inimestega kokku sattunud - linnad, erialad, vanused, tutvusringkonnad teised (kuigi nagu Eesti puhul ikka, mingisuguseid puutepunkte ja ühised tuttavaid leidub alati). Austraalias muidugi eestlasi on märksa rohkem ringi liikumas, aga mitmeid toredaid kohtumisi ja tutvumisi on olnud sellegi poolest. Enamasti need tutvused on tekkinud küll orkuti kaudu, aga ka blog on mänginud oma pisikest rolli.
Viimaseks taoliseks kohtumiseks oli Heli ja Madisega Tallinnast. Madis tegeleb seal sellise huvitava projektiga. Ja ma ei tea, kuivõrd ma suutsin neile Sydneyt pisut teise nurga alt tutvustada kui nad ehk üksi kaardi järgi orienteerudes oleksid näinud, aga igatahes nemad avasid minu silmad tuhandetele pisiasjadele, mis mulle juba tundusid nii tavalised või märkamatud. Ja asjadele vahelduseks teiste inimeste silmadega vaatamine on ju alati see kõige huvitavam asi.
Siit ka siis see blogide paeluvus minu jaoks :).

Siit ja sealt nurgast

Viimase nädala jooksul oleme käinud kahel Poola üritusel ja (mina üksi) kahel Eesti üritusel. Nii et hulganisti rahvuslikke üritusi pluss veel reedeõhtune BBQ meie juures, mis oleks kvalifitseerinud kolmanda Poola üritusena, kui Jacob ja üks ta sõber poleks osa võtnud.
Igatahes sellest intensiivsest seltskondlikust programmist on jäänud mu ajju kõlama, et misiganes probleeme kellelgi poleks (töö, viisa, raha, kool vms vms), Austraalia on sellegipoolest pagana mõnus.
Eriti just laupäevasel Poola peol (pisikeses Canterbury korteris, kuhu kogunes ligi 20 inimest ja möll kiskus lõpuks üsna suureks) mõtlesin, et küll meil eestlastel on ikka Working Holiday viisaga vedanud. See avardab maailma mõõtmatul ja mugaval moel. Poolakad, kes siin on, on aga läbi teinud tõelise kadalipu - taotlenud tudengiviisa, mis maksab 4000 krooni (pluss veel tervisekontrolli eest paar juurde), maksnud kooli eest (mille tase pole enamasti kuigi kõrge) ja kõige lõpuks on nad aheldatud ühte linna, kus nad peavad käima 20 tundi koolis ja saavad sellega õiguse töötada nädalas 20 tundi. Noh, et osades koolides ei pea kõiki tunde täis istuma ja enamus piirangutest hoolimata töötavad täisajaga, see ei loe. Igatahes kõigest sellest hoolimata nad tulevad siia ja ütlevad, et see on parim asi, mida nad kunagi teinud on.
Enamusel neil poolakatel on magistrikraad (nagu meie 3+2 süsteemi oma), nad on töötanud normaalsetel kohtadel kas Poolas või kuskil Lääne-Euroopas. Ja siin alustavad nad tööd ettekandjate, koristajate, liiklusreguleerijate, laotööliste vms -na, ikka selle 20 tunni piirangu tõttu. Ja nad ei kaeba. Eks muidugi paljud tulid siia ka keeleoskust parandama ja nii kui natuke soravam keel suus, leiavad ka paremaid töökohti, aga lihtne ei ole. Aga kõik on enamvähem oma eluga rahul (aastaks paariks). Sest Austraalia on nii tore ja elu nii murevaba. Poola, tundub, et hetkel seda pole.
No ja tuleb tunnistada, et ka meile sobib hetkel Austraalia elu suurepäraselt. Et ma pole käinud põllul tööl, siis ei saa ma kahjuks oma WHM viisat teiseks aastaks pikendada..Nii et kui tahame jääda, peame arvatavasti samuti tudengiviisa taotlema. Väike lootus on, et Jarek saab selle aasta jooksul tööviisa (sest ta töötab natuke firma heaks, kes Kesk-Euroopa tudnegeid siia toob), aga selle kõigega läheb arvatavasti kauem, kui minu viisa kehtib.. Nii et ühesõnaga, ei ole kerge. Aga sellegipoolest tahaks jääda, mitte ehk eluks ajaks, aga mõneks aastaks küll.
Eile läksin Jarekile töö juurde vastu ja sõitsime randa. Lained on soojad, kuigi väljas on pärastlõunati juba jahe. Pärast kooserdasime plätude, liivaste jalgade ja soolasest veest tilkuvate juustega mööda linna ja käisime poes süüa ostmas. Ja keegi ei vaata sind imelikult, see on siin nii tavaline. Ja see kõik on nii nauditav.
Ma ei teagi, mis ma kogu selle jutuga täpselt öelda tahan.
Eks meil on olnud ka siin madalseise - eelkõige selle tõttu, et tunned, et oleks aeg muretseda korralik töökoht, teha oma eluga midagi asjalikku (kuigi tegelikult, mida asjalikku on lõputus töörügamises, rutiinis ja stressis?). Üteme nii, et vähemasti võiks olla amet, mis mis pakub rahuldust ja rõõmu ja mida saab teha vahetevahel või läbi projektide. Jah, õige vastus minu jaoks on kartograafia või sinna suunas, aga nagu ma olen näinud, sellise töö saamine siin ei ole nii kerge ka. Seda enam, et mul pole aastaid soliidset töökogemust ja praegune viisaseis diskvalifitseerib mind travelleriks. Nii et järgmisest esmaspäevast lähen ma oma nobedate näppudega uuendama järjekordset andmebaasi, sedakorda Rahvuslikku terviseregistrisse. Vähemasti on nende kontor kesklinnas ja nii saan ma lõunapausil kenasti ringi patseerida, mitte jõe ääres linde toita nagu eelmises kohas.
Ja kui keegi tahab Austraaliasse tulla (ja WHM viisat mingil põhjusel ei saa - üle 30 või on lapsed vms), siis Jareki kaudu (jarek@australiaonline.pl) saate hästi suure valiku koole ja odavaima hinna, ja neil on siin ka oma supersõbralik kontor kesklinnas. See oli siis reklaamiks :)

Meil siin on kell kaks öösel

Vahel on tore teha asju, millel pole suuremat mõtet..Kuigi tegelikult - mille järgi hinnata ühegi tegevuse mõttekust, või mõttetust?

Ärakäik

Spontaansed otsused on mulle alati meeldinud. Nii et kuigi enamuse eelmisest nädalast olime plaane pidanud, kuidas sõita pikaks nädalavahetuseks Melbourne´i, siis neljapäeva hommikul enne tööle minekut muutsime meelt ja otsustasime sõita hoopis teises suunas ja vaadata üle NSW põhjapoolsem rannik ja ehk ka jupike Queenslandi.
Tuleb kohe ka tunnistada, et tegelikult me nii kaugele ei jõudnud. Seekordse retke põhjapoolseimaks punktiks jäi suvaline parkimisplats Byron Bay ja Brunswick Headsi vahel, alla saja kilomeetri QLD piirist. Aga reis oli nii ehk naa pikk (kilometraazilt, mitte ajaliselt) ja elamusterohke.
Hakkasime sõitma neljapäeva pärastlõunal - Jarek tuli ta mulle töö juurde järgi ja korjas minu, lillekimbu ja paar prisket shokolaaditorditükki (osa suuremast ja mu nimega ehitud tervikust, mis viimase tööpäeva puhul üsna ootamatult kohale oli ilmunud) peale.
Ja otse minekut me tegimegi - ilmatuma kaarega, et vältida ummikutest pundunud kesklinna. Me polnud kaugeltki ainukesed, kes tol pärastlõunal linnast välja saada tahtsid. Nii et Sydney läbimiseks kulus pea kaks tundi. Veel paar tundi edasi, tihe liiklus ja tume vihmapilv meid pimeduses jälitamas ja me otsustasime suvalises kohakeses kinni pidada ja öö mööda saata.
Igatahes oli meil reede hommikuks tubli eelstart enamuse puhkajate ees ja edasi läks reis märksa mõnusamalt ja sujuvamalt. Kolistasime mööda rannikut läbi pisikeste linnakeste, rahvusparkide, randade jms ringi. Reedese päeva eredaimaks hetkeks oli vist Crowdy Head ja sellele eelnenud North Brotheri mägi.
Ilm oli nagu Iirimaal - tuul, vihm, päike ja vikerkaared segi. Ma vist polegi elusees nii palju vikerkaari nii lühikese ajaperioodi vältel näinud. Sama kehtib vist vihma kohta. Ütleme nii, et auto sai pidevalt puhtaks.
Samas aga kui vihma poleks pidevalt sadanud, siis poleks me arvatavasti kuigi kaugele ka jõudnud. Lihtsalt liiga palju ilusaid inimtühje randu jäi teele. Aga et ilm oli nagu ta oli, siis rannal peesitamise asemel jooksime peale iga suplust hammaste plaginal autosse.

Ok, see jutt kipub juba liiga pikaks ja ma ei hakka teid me reisi üksikasjadega tüütama (et käisime seal, siis tegime seda ja siis sõime lõunat), aga paar eredamat momenti mainin ikka ära.

Crescent Headis astusin näiteks ühe pruunika mao peale. Peale seda hüppasin huilates umbes meetri kõrgusele õhku, mis andis ussile võimaluse põgenemiseks. Ei tea, kas oli üldse mürgine madu ja ei tea ka, kas ma äkki ta selgroo murdsin. Peale seda iga puunott või kahtlane saapapael tekitas mus hirmujudinaid ja murul istumiseks kogusin igas paigas tükk aega julgust.

Byron Bays oli käimas blues ja roots festival, midagi õhkõrnalt Viljandi folgi taolist. Festivalile me minna ei saanud (piletid oleks pidanud juba umbes aasta eest ära ostma), aga linn oli rahvarohke ja festivalimeeleolus (loe: vihma sadas vahetpidamata). Jacob, kes tänu oma hipivanematele Byron Bays üles kasvas, mainiski pärast abivalmilt, et seda festivali kutsutakse ka Annual Mud Fest. Aga muidu mulle Byron Bay meeldis. Või vähemasti tekitas oma viirukihaisu ja pisipoekestega nostalgiat selliste Aasia rändurmekade järgi nagu Kathmandu või Khao San Rd.

Byron Bays asub ka Austraalia maismaa idapoolseim punkt. Võtsime seal koos vihma ja delfiinidega munapüha päiksetõusu vastu. Shokolaadimune koksisime ka.
South West Rocks Coffs Harbourist natuke lõunas oli mega. Ilm oli viimaks tuulevaikne ja vihmavaene, me ööbimiskohas hüppasid kängurud ringi ja muidu avastasime täiesti imetabaseid paiku Rocksi lähedal. Järjekorne koht, kuhu kindasti tahaks kunagi pikemaks naasta. Sobib ideaalselt ka perepuhkuseks (vihje Mutukale :).

Tagasi Sydneysse sõitsime mööda pisikesi teid - meid hirmutati igal pool meeletute ummikutega. Kokkuvõttes ummikud olevat ära jäänud (õnneks ei juhtunud ühtki suuremat avariid vms), aga meie teeke läbi Maitlandi, Cessnocki ja põllu- ja metsavaheliste külakeste oli täiesti suurepärane. Kuigi jube pikk. Viimasel päeval sõitsime (st Jarek sõitis) vist ligi 600 km. Aga igatahes koju me jõudsime. Ja hammas on väga verel uute ja pikemate reiside järele.

Panen kunagi hiljem ehk rohkem pilte üles.

Täna on...

..viimane tööpäev ja see täidab mind ausalt öeldes rõõmuga. Olen kogemuse ja toredate inimeste võrra rikkam. Ja valmis edasi liikuma.

Esiteks liigume näiteks põhjapoole - plaanis on väike roadtrip. Aga sellest kunagi hiljem.

Häid munapühi!

Kuidas hüpata kaljult

Küsimus peaks ju tegelikult olema pigem "miks hüpata kaljult?". Samas põhjendus on silmaga nähtav, eks ole. Kas pole kaunis vaade?
Mis puutub aga küsimusse "kuidas?", siis minul lähevad sellele mõeldes põlved nõrgaks.

Tegemist siis spordialaga hanggliding (rippliuglemine??), millega tegelemiseks üks parimaid paiku maailmas pidavat olema Stanwell Park Sydney lähedal.
Lühidalt öeldes - tiivad selga ja minema. Kusjuures nad isegi ei jookse hoogu võttes. Kõnnivad kalju äärele ja liuglevad minema. Natuke otse ja siis järsult kõrgustesse.
Kuni tõmbuvad täpiks. Ma ei tea, kas ja kus neil lõpuks maanduda õnnestub.

Muide rippliuelda saab ka tandemis - ja hinnad pole sugugi astronoomilised, u 2000 krooni. Tuleb selle peale vist mõelda.
Eilne ekskursioon oligi taas väga tore. Meil oli seekord kaasas ka paar poolakat. Käisime Kuninglikus rahvuspargis ja Bundeena külakeses, mille külje all asub ütlemata idülliline Jibboni rand, kus vesi lainetab ereroheliselt (st ilma suuremate laineteta) ja kus polnud mitte kedagi. Ja purjekad läksid merele.