Öös on elu..

Meil on toredad naabrid. Mitte seal apelsinipuuga majas, vaid teisel pool. Me tegelikult ei tunne neid, nädala sees on nad vaiksed olematud naabrid, usutavasti tudengid. Aga igal laupäeva õhtul on neil tagaaias suur pidu, millest meie oma toas ka osa saame. Väga eredalt. Tegelikult eilsel õhtul polnud väga viga, peale marulist starti mindi vist kella kaheksa paiku kuskile üritusele. Ja naasti umbes kell kolm.
Eriti valjuhäälsest vestlusest kostusid minu unesegasesse ajju järgmised lausekatked: "I am married. I told you!", mille peale kostus märatsev "You f...ing little bitch", edasi tuli juttu, et see abielus bitch olevat kogu öö tolle märatseva tüübi aega asjatult raisanud. Ja siis oli üsna vaikne kella seitsmeni, mil mingi tüüp seal tagaaias hakkas naeru lagistama. Üksi. Ja seda tuli 2 tundi jutti..
Vot selline huvitav pidu oli.

Tegelikult me käisime ka eile väljas. Annika ja Mart käisid külas ja pärast läksime Newtowni Marlborough hotelli. Selgituseks - enamus pubisid on siin hotelli nimetuse all. (Vähemasti saime seekord sisse - paar nädalat tagasi Kings Crossis jäime ukse taha, kuna mul oli isikut tõendav dokument maha ununenud :). Aga jah, seal Marlboroughi hotellis mängis edev bänd, tegime kiired joogid, kiired tantsud ja siis kiirelt koju. Sest Jarek pidi kell 7 tööl olema.

Lõpetuseks veel üks öise Sydney pilt ka..

Aasialikku hõngu..

Mulle meeldib Sydney juures see, et siin on nii suur ja tuntav Aasia kogukond. Et ei ole ikka päris valge ja igav linn. On vaheldust, nüansse ja kirevust. Paljudele "päris" sydneylastele see vist tegelikult just ei meeldi...
Sydneys on palju pisikesi poekesi-kioskeid, kust tuleb Aasia lõhna, näeb Aasia värve ja kuuleb Aasia hääli. Ja mu suunurgad tõusevad neist möödudes ülespoole. No ja vahel hakkab seejuures muidugi suu vett jooksma...
Kui me Jarekiga kuskil väljas söömas käime (tuleb siiski tunnistada, et sugugi mitte nii sageli kui Yogyas!), siis alati kipuvad jalad ikka millegi aasialiku poole vedama. Väiksed kodused sööklad, kus paks india mammi punase täpiga otsaesisel kulpi liigutab. Või väike vietnami vanamees nuudleid praeb. Või kelmikas araablane falafele pillub. Maitsed on siin enamasti pisut tuimad - ju kohandatud austraalia klientuurile. Lõhn on õige, aga tunne pole päris õige. Aga hea sellegi poolest.

Minu suurim aasia-laks saabub aga enamasti pühapäeva õhtupoolikul. Sydney hiinalinnas on suur Haymarketi turg. Neljapäevast pühapäevani on selle ostukeskuse keldris puuviljade-juurviljade turg. Turg pannakse kinni kell 5 ja siis algab karjumine ja soodushinnad. Kvik kvik kvik..wan tolaa..wan tolaa.. Paljud asjad maksavad siis ühe dollari. Ja mida edasi, seda rohkem selle ühe dollari eest saab. Lõpuks näiteks kastitäie viinamarju või viis kilo kiivisid. Aktsente kuuleb igasuguseid, aga ega valgeid müüjaid sel turul palju pole. Ja muidugi on sel ajal turul meeletud rahvamassid. Kõik trügivad ja püüavad midagi haarata. Mõned hiina vanataadid tirivad enda järel suuri ratastega kotte, muidugi üle kõigi teiste varvaste, kuhu asju sisse mahutada. Aga meeleolu on reibas ja sagiv, aasialikku igatsust tekitav..

Pühapäevasel üritusel (eestlaste aastapäevalik kogunemine Homebushi lahe ääres) keegi mainis tabavalt, et ega Sydney rongides inglise keelt naljalt kuule. On küll nii, et enamasti kõik teised rahvused tunnevad ennast vabalt ja lobisevad, omavahel või mobiilidega.. No tegelikult kohati muidugi räägivad nad inglise keelt ka, aga esimese hooga ei pruugi selles aru saada. Valged austraallased istuvad vaikselt, kuulavad ipodist muusikat ja loevad raamatut. Aga ega neid üldse väga palju pole - ju on etem istuda tundide kaupa autos, sõnuda liiklusummikuid ja muretseda pidevalt parkimiskoha pärast.. kui et kõigi nende erinevate inimestega koos rongides trügida.

Kirjutaks pikemalt, aga tuleb vist minna süüa keetma..

Rong ja sild

Iga päev sõidan ma üle tunni aja rongiga. 30 minutit tööle, 35 tagasi. Koos kõndimisega tuleb üks ots ~45 minutit. Mitte et ma väga kurdaks - rongid on üsna puhtad ja korralikud, ümber istuda pole vaja ja raamatut lugedes aeg möödub üsna märkamatult. Ja isegi kui raamatut ei loe, siis on huvitav inimesi vaadata - hea läbilõige sydneylastest.

Eile õhtul tuli Jarek mulle tööle vastu, sõitsime rongiga Sadamasillani ja siis kõndisime jala sellest sillast üle. Üsna pikk jalutuskäik, ja enamus silla jalutusrajast on tiheda võrguga ümbritsetud (vist, et minimiseerida sillalt hüppajate arvu).
Et kella poole kuue paiku päike hakkab loojuma, siis olid vaated üsna kenad. Ja selleks ajaks kui me kesklinna jõudsime oli juba peaaegu pime. Aga õhtupoolikud lähevad siin juba kenasti soojaks ja sumedaks - suve on õhus tunda...

Kassikene

Siin on see ammu lubatud paks kass.. Täna oli ta üsna tujust ära, sest garaazi katusel istus mingi võõras kass ja see kass oli liiga koba, et mööda puud sinna kaklema jõuda. Nii nad susisesid kaugusest. Tegelikult ikka kurb, et ta nii paks on. Nurrudes on armas, aga näha, et tervis pole kiita.. Indoneesia Ha oli vastupidi..kõhn, aga ülimalt elujõuline. Ja püüdis hiiri nagu muiste.

You can call me Helen...

Mu nimi on muidugi siin ületamatu keeleväänaja (nii ees- kui perekonnanimi;). Alguses, kui tööd otsisin, siis telefonis ütlesin alati oma nimeks Helen olevat, sest muidu oleks kõne väääga pikaks kujunenud. Aga siis muidugi hakkas natuke segadust tekkima..nii et ma läksin tagasi oma algupärase variandi juurde.

Ja nüüd ma järjekindlalt ja kannatlikult ja aeglaselt juurutan igal pool oma pärisnime. Lähimad töökaaslased suudavad juba peaaegu Helle-Mai välja öelda. Muidugi Mai kipub pigem Mei tulema. Aga ma leidsin ühe kirjutusvariandi, mis neile inglise keele kõnelejatele peaaegu mõistlik tundub..HELLEMY..
Aga kõige jubedam on see, kui keegi otsustab, et mu eesnimi on vaid Helle ja hääldab seda püüdlikult Helli´ks.
Perekonnanime aga siin õnneks palju ei kasutata. Näiteks kogu TIDC´i töötajate register on eesnime pidi üles reastatud. Aga mu töö e-maili aadressil on perekonnanimest muidugi üks t puudu - nagu ikka nime esimene pool on trükkijale nii palju probleeme valmistanud, et kergendustundest tuttavalt kõlava sõna üle "..stsaar" muundub paugupealt "staariks".

Muidu tööl pole jätkuvalt viga.
Viimasel ajal on palju koogisöömisi olnud. Iga kuu 15.ndal tähistatakse kõiki selle kuu sünnipäevi. Ja TIDC teeb välja lauatäie erinevaid peeneid torte. Pool sellest tööpäevast läheb muidugi vett vedama, sest kõik jäävad juttu ajama ja pärast on kõik liiga suures suhkrumürgituses, et midagi asjalikku teha. Eelmisel reedel oli meil maja ees pargis ka barbecue.. Ja noh siis on muidugi pidevalt mingisuguseid vanamehi, kes lähevad pensionile või muule tööle ja teevad sel puhul kogu kontorile välja.

Mõtlen ainult, et palk võiks ju ikka suurem olla :). Eriti kui ma näen saabuvaid arveid (ma teen hommikul kõik kirjad lahti) ja mingite alltöövõtjate-suurte ninade palk on 250 dollarit tunnis. No need mehed (ja enamasti tunduvad kõik suured ninad siin mehed olevat) peavad küll vist WC-st tulles mõtlema, et ...hmmm... palju ma nüüd selle ajaga siis teenisin..50 dollarit?

Watsonsi laht

Ma käisin jälle praamidega sõitmas. Need pole Sydneys mitte lihtsalt kiired ja mõnusad transpordivahendid, aga neist on kujundatud ikka asjalik turismiatraktsioon -nö vaese mehe kaater. Mis on eriti mõnus, on see, et laevad on enamasti uued, peened ja pakuvad piisavalt kohti ninas, sabas ja otsas, kus nõjatuda reelingule, hingata sisse külma meretuult, ajada käed laiali nagu lendutõusev kajakas ja karjuda..i´m the king of the wooorld. Või lihtsalt seista vaikselt ja külmetada.

Eile sõitsin Watsonsi lahte. Sõit algab ooperimaja külje alt ja läheb läbi Double Bay ja Rose Bay Sydney sadama läänepoolseima laheni väja.

Vee poolt vaadates Sydney on rikas ja tõusiklik veevaatelinn. Tõsi on see, et see peab vist olema linn, kus veevaateid jagub õige paljudele - lahesoppe on palju ja lisaks ju ka ookeanirannik. Veeäärsetel majadel on aknad ikka maast laeni, et ükski nurk sellest miljonivaatest kaduma ei läheks. Peale peente korterelamute või terrassmajade on muidugi veel mõned eriti peened majad - lossikesed või kindlused, kust raharohkus paistab juba kaugele kätte. Muidugi ei puudu maja ees ankrus olevad jahid ja väike kiirkaater kiiremateks sõitudeks..
Watsoni laht on lahe. Sealt läheb kaljurada mööda Sydney sadama lõunapoolset sissepääsupunkti - South Head´i, millest läänepool mühab juba lõputu ookean. Põhjapool pool vett paistab North Head. Keegi ütles mulle, et Sydney pidavat olema suurim looduslik sadam maailmas, vist võib olla küll nii.
1788 jõudsid siia esimesed kolonialistid ja võtsid maa aborigeenidelt ära. Peagi ehitati nendele maalilistel kaljudel kindlused, kust kahurid jälgisid sadamaliiklust. Veel praegu on osa poolsaarest militaarpõhjustel tavakodanikele suletud.
Idapool üle sinise vee ja jahtide paistab aga Sydney City täies hiilguses.


Ja mööda kaljuäärt saab kõndida Hornsby majakani välja. See on kenasti punasetriibuline.

Maja

Vahepeal on ilm pisut selginenud, nii et käisin väljas seda lubatud pilti tegemas. Kui ma nüüd lähemalt (st kaugemalt) vaatan, siis ega see maja väga viktoriaanlik enam pole - teda on kunagi hilisemal ajal ümber ehitatud ja näeb välja üsna tavaline ridaelamu. Meie tuba jääb tegelikult maja parempoolse osa tagumisesse poolde, aia suunas.

See on lillepuu me maja ees - keegi teab, mis lill see on?

Ja see on naabrite apelsinipuu.

Kass peidab end vist täna toas. Aiast teen siis pilti kui päike ka paistab..

Laupäev

Täna sajab vihma ja mul on igav. Sest tahtsin minna linna peale, aga nüüd istun toas soojendava õhukonditsioneeri all ja raiskan aega internetis. Vähemasti on internet naasnud - kogu see nädal oli ta maas, põhjuseks arvatavasti see, et me singapurlasest majakaaslane oli kodus puhkusel ja eelmise kuu arve jäi õigel ajal maksmata.
Ma polegi vist kirjutanud, et juba paar nädalat elame uues kohas. Sydney ülikooli külje all Darlingtonis - jätkuvalt võrdlemisi kesklinnas. Maja on "viktoriaanlik terrassmaja" nagu neid siin kutsutakse. Jagame maja eelmainitud singapurlase Danieli, vietnamlase Wongi ja inglase Nieliga. Kaks esimest on Sydney ülikoolis arhitektuuritudengid, viimane CBD´s raamatupidaja. Ma alguses olin natuke kõhkleval seisukohal, kas selline maskuliinne maja just parim lahendus on, aga pean kergendusega tunnistama, et kõik poisid on väga agarad koristajad. Ja üldse muhedad. Üks kindel tingimus uue elukoha otsimisel oli meil küll see, et ei taha ei iirlaste ega austraallastega maja jagada.. sest enamusel neist tundub puuduvat teistega arvestamise geen.
Lahe on ka see, et me naabritel on kass ja mitte lihtsalt kass, vaid suurim kassidest, keda ma kunagi näinud olen. Nii et kui ta sulle nurrudes varba peale istub, siis on ikka tunda.
Kui vihm üle läheb, lähen ja teen majast pilti. Ja kassist, kui ta kuskil paistab.

Me aadress on
396A Abercrombie St, Darlington, NSW 2008, Australia - nii et kirjutage ja joonistage.
Ja skaipige: hellemai

Korvpallimeeskond

Selle nädala alguses oli me osakonnas väike koosolek, teemaks "kes teeb mida ja kes ei tee". Peale sissejuhatavaid hoiatavaid sõnavõtte anti tähtsamatele tegelastele (st permanentsetele töötajatele) võimalus valida tempide (st ajutiste töötajate) seast oma "meeskond", kellega jätkata seda tähtsat paberimäärimistööd, ilma milleta transport Sydneys vajuks täielikku kaosesse...
Valik iseenesest piirdus 4 inimesega, aga pean rõõmuga tõdema, et kuigi mitte pikim, paksim, lühim või peeneim, mina harju keskmisena valiti esimesena välja. Ja suisa tekkis väike vaidlus, sest nõudlus oli suurem. Nii et jätkan selles igati meeldivas transpordiarendusfirmas vähemasti kuuks, arvatavasti aga kauemaks. Peamiselt tegelen nüüd saabuva ja väljuva ülitähtsa korrespondentsi - kirjad, faksid, cd-d, suured pappkastid täis joonised, kaarte ja lepinguid - tuvastamise, registreerimise, paljundamise ja õigetele isikutele edastamisega. Õnneks on töö märksa vaheldusrikkam kui varem ja töötunnid mööduvad üsna lennates.

Üks huvitav number, mis mulle koosolekust kõrvu jäi..
Eelmisel kuul me asutus kulutas 16 000 dollarit kontoritarvetele.

Eestlasi austraalias

Sõitsin üks päev liftiga ja kohtasin seal täitsa juhuslikult eestlasi. Naljakas on see, et mitte lihtsalt suvalisi kaasmaalasi, vaid suisa tuttavaid. Poolteist aastat tagasi õppisime Annikaga mõlemad geograafiaõpetajaks.

Käisime hiljem linnuvaatlusel Botaanikaaias..

Nii et ütle veel, et Sydney pole väike linn..