Sydney talv?

Minu käest küsitakse pidevalt, et kuidas on ilm. Ikkagi talv ju. Üldiselt oleneb kust suunast tuul puhub.. Olen vahel jope selga pannud küll. Alguses kui siia jõudsime ma ju kandsin kindaid ka - aga see oli pigem ehk Indoneesia järelshokist. Nüüd olen ma enmavähem ära harjunud, et magama peab ikka sokid jalas ja tekk lõuani. Aga kui päevasel ajal päike paistab, siis on küll ikka täitsa palav.
Eile käisin väiksel rannatuuril - ilm oli mega. Ma piirdusin rannaliival raamatu lugemisega (riided seljas), aga ujujaid oli täitsa palju, surfaritest rääkimata..

Bronte ja Bondi randade vahel on lahe mereäärne jalutusrada..ilusad vaated ka..

Ja see on mereäärne bassein - et kui pole isu lainetega mässamiseks..

Kauaoodatud kaunikene..

...ehk siis minu esimene "peaaegu päris" töökoht.

Office on selles kenas majas (nimega Zenith Centre) ja maja ise asub Chatswoodis ehk 15 min rongisõitu Sydney kesklinnast põhjapoole. Tegemist on Sydney transpordi infrastruktuuri arenguosakonnaga - siin tehakse plaane kuidas Sydney rongid tulevikus sõitma hakkavad (nagu kunagi varem on tehtud plaane ka praegu sõitvate rongide üle). Mind oli siia vaja selle pärast, et keegi Liz on puhkusel ja neil on sel ajal kogunenud koletutes kogustes detailplaane ja aerofotosid, mis kõik tuleb süsteemselt oma kohale (st kaustadesse) jaotada.

Kontor ise on megailus - võtab enda alla terve 7. korruse ja et tegemist on kohaga, kus lennukad ideed peavad segamatult levima, on tegemist tegelikult ainult ühe ruumiga, mis on nutikalt töökohtadeks jaotatud. Minu laud on küll seina poole, aga natuke tugitoolipööret ja Chatswood terendab akendest nagu peopesal. Kõige paremad vaated avanevad aga köögist-puhketoast, kus puuviljad, küpsised ja igasugu joogid ootavad pidevat manustamist.

Et tegemist on valitsuse poolt finantseeritava asutusega, siis õhustik on üsna rahumeelne hilja-tööle-vara-koju-pikk-lõunapaus stiilis. No ma muidugi alguses seda ei teadnud, ja esimesel tööpäeval tegin ikka korralikult tööd. Siis aga vaatasin, et kaardikuhi lauanurgal väheneb koletu kiirusega ja kõik möödaminejad leidsid mahti mainimiseks, et küll minu käes töö suisa lendab. Aga nüüd nädalaga olen üsna sisse elanud ja veedan rahumeeli aega uurides, mis neil plaanidel ja fotodel täpselt kujutatud on (mitte kuhu kataloogi ma ta pean panema). Tempokus on muidugi alanenud, kuid see-eest sisuline kvaliteet tõusnud:).

Igatahes peab tõdema, et selle esimese töökohaga on mul kõvasti vedanud. Muidugi asjal on üks konks - kardetavasti selle Lizi puhkus on mõne aja pärast lõppemas ...


Ja siin on see sild, millest ma igal hommikult rongiga üle sõidan. Ega ma vist polegi veel Sydney pilte blogi pannud ... katsun seda viga peagi parandada.

Please walk on the grass

Üks Sydney võlu minu jaoks peitub selles, et siin on palju parke. Mitte et need oleksid tingimata maailma kauneimad pargid, pigem on need suured muruväljakud mõne pingi ja/või tiigikesega. Aga peale aastat Yogyakartas, kus pargina klassifitseeruks vist ainult loomaaed, on lihtsalt murul lebotamine ja piknikupidamine ütlemata meeldiv tegevus. Nii me oleme pidevalt rünnanud igasuguseid ümbruskonna parke, aga Sydney lahedaim haljasala on kindlasti botaanikaaed. See on ka nii suurepärases asukohas - täpselt kesklinnas Sydney lahe ääres ning sealt avanevad kaunid vaated nii linnale, Ooperimajale kui Sadamasillale.

Botaanikaaeda sisenejat tervitavad sildid: Palun kõnni murul! Edasi kutsutakse külastajat roose nuusutama, puid kallistama ja lindudega rääkima. Osad puud liiga agara kallistamise tõttu siiski aiakesega ümbritsetud. Aga linnud, jah nendega võib tõepoolest lõputult rääkida. Ning kuigi enamus botaanikaaias pesitsevaid linde on austraallastele vist ülitavalised (umbes nagu meie tuvid), meid nad igatahes vaimustavad üdini.
See on "kollase lakaga" (sulphur-crested) kakaduu.

Nagu kanakesed, kas pole!

See on Austraalia valge iibis

Ja need on mingisugused lendrebased vms, aga täpsemalt hetkel ei oska öelda, sest Mari linnuraamat neid lindudeks ei tunnista:)

Korrespondendid

Vaatasime telekat, majakaaslane klõpsis kanaleid ja ühttäkki kuulen midagi Eestist räägitavat. Tegemist oli laupäevase väliskorrespondentide reportaažidega eri maadest. Eesti teema oli fokuseeritud - üllatus, üllatus - muidugi alkoholile ja naistele.

Algus oli kena - mühiseva koorilaulu saatel lennati üle metsade ja rabade, peatuti Tallinna vanalinnavaadetel ja siis hakati blonde neide rahva seast välja zoomima. Kaameratiim jõlkus sabas ühel briti poissmeeste peo osalistel, nõmedatest stripibaaridest tulistamismängudeni. Vahepaladeks pilluti fakte - Eesti olevat EU üks vaesemaid maid, kolmandik elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri ja kus on EU kõrgeim AIDS-i nakatatute protsent ning politsei üdini korrumpeerunud. No ma ei tea, võibolla on see ebameeldiv statistika tõsi (kuigi - EU vaeseim maa?), aga lihtsalt jäid need faktid väga ebameeldivalt õhku rippuma (ja arvatavasti ei mõjunud julgustavalt mu majanaabritele). Vahele pisteti ka lauseid, et eestlased ise on tagasihoidlikud ja ontlikud ja neile see välismaalaste purjutamine ja seksturism ei meeldi. No aga selle otsa tehti kohe intervjuu ühest aidsihaige vene keelt kõneleva prostituudiga (kes nägi üsna jube välja ka), kes korrutas "Tallinn, see on allakäinud jube seksilinn", nii et need eelnevad väited nulliti taas osavalt.

Ühesõnaga üsna nõme.