kolmapäev, veebruar 21, 2007

Kuningannad II

Eile leidsin end pidevalt korrutamast, et, pagan, Sydney on ikka niii ilus linn..Vahepeal on juba meelest peaaegu ära läinud.
Kohe peale tööd põrutasime eile siis laevukesi kaema. Jalutasime Kings Crossist ümber Kuninganna Mari II. Oli jube suur mürakas küll.
Samas valmistas vähemalt mulle kerge pettumuse - kuidagi liiga laevalik ja eesmärgipärane. Äkki ma ootasin, et jupp sellest sees valitsevast ekstravagantsusest ka väljapoole paistab?
Aga vahet pole. Edasi jalutasime botaanikaaia ja Macquaries Chairi poole. Ja umbes siis hakkas linna jõudma Kuninganna Eliisabet II. Ja kuigi see on vana laev (ja võrreldes QMII ka pisike), oli saabumine siiski lummavalt kaunis. Nimelt sadam oli täis sadu kraatreid, jahte ja muid paate, mis kahe hiiglase vahel ringi sebisid. Päike oli loojumas, kaunid värvid mängisklesid üle sadama..


Jah, Sydney on ilus linn.
Kui pimedaks läks, siis toimus ka suur ilutulestik. Mulle tundus, et isegi parem kui uusaasta oma. Või ehk oli oma osa sellel, et ei pidanud tunde trügima ja sattusime seisma otse poolsaare tipus, kahe "tulistamiskoha" vahel. Oli vapustavalt ilus.
Aga täna olen ma jube uimane ja väsinud..Või äkki hakkan haigeks jääma.

Sildid: , ,

teisipäev, veebruar 20, 2007

Kuningannade tagasitulek

T2na on Sydneys n2ha harukordne ja majesteetlik vaatepilt. Saabuvad kaks kuningannat (6igemini praegusel hetkel juba yks on saabunud) - Queen Mary II ja Queen Elizabeth. Tegemist on suuuurte kruiisilaevadega, Queen Mary II hetkel suurim maailmas. Ja tema lasi ankru vette poole tunni eest. Et ma kahjuks pidin t66le tulema, siis saabumist n2gin ainult telekast. Aga laevasireen kostus me majani selgelt (Annika ja Mart Potts Pointsis pidid arvatavasti k6rvu kinni hoidma?)
6htupoole kostitan teid vahetute muljete ja piltidega, aga seniks m6ned faktid, mis mulle k6rvu on j22nud.
Ta on suurim, pikim ja laiem laev maailmas. 23 korrust ja Sadamasilla alt ta l2bi s6ita ei saa. Ka S66rjas Kais (Circular Quay), kus kruiisilaevad tavaliselt peatuvad, ta parkima ei mahu.
M6istetavalt paljudes sadamates selline laev ei peatu. Praegu on ta oma esimesel ymbermaailmareisil (alguse ja l6puga Floridas). Sydney on igatahes t2htsusest pungil ja 6htuks lubatakse linnapea k6nesid ja ilutulestikku.
Aga huvitavate asjade juurde..
Kruiisilosalejate kehakaal t6useb keskmiselt 1 kilo p2evas. Kogu kruiis kestaks 81 p2eva.. Arvutage ise :)
Nende kahe laeva 1-p2evane viibimine Sydneyst toob linnale sisse eeldatavalt 1 miljard dollarit.
Laevas on spetsiaalne lemmikloomade "osakond", kus koertel ja kassidel on luksuslikud tingimused, teenijad, parimad s66gi- ja spordiv6imalused. K6ik loomad saavad muuhulgas kingipaki.

Ja nyyd ma pean t66le hakkama...

Sildid:

esmaspäev, veebruar 19, 2007

Fair Day

Oli plaanis kirjutada tegelikult natuke laupäevahommikusest ANSTO külastusest, aga brozüür on hetkel kadunud ja nii ma ei saa teiega jagada mõningaid huvitavaid fakte, mis mul plaanis oli.
Seega kirjutan hoopis pühapäevaõhtusest Mardi Gras Fairist, mis toimus otse meie õue all Victoria pargis. Mardi Gras festival hakkas tegelikult pihta juba veebruari alguses, aga tähtsündmuseni - paraadini - on veel paar nädalat aega. Pühapäevane "laat" oli aga nö rahulik ja rõõmus pereüritus. Tooni andsid roosad austraalia lipud, kauboikübarad, karvased tagumikud ja palju rõõmsaid inimesi..ning koeri. Ürituse kõrghetki oli kaks - Miss ja Mister Fairday valimine ja Doggywood ehk koerte iludusvõistlus. Mõlema ürituse võitsid ülimalt kirevad isendid.


Laada kaunim osa oli aga roosa südamekujuline südametemeri. Nimelt kutsuti kõiki üles oma nimedega ehitud roosat südant murule istutama. All Love is Equal. Puudest rippusid hõbedased keerlevad jullad ja üldse oli igati glamuurne, kuid samas maalähedane õhkkond. Istusime murul, rüüpasime õlut ja ma kõrvetasin oma õlad ära. Jarek oli natuke tige, sest keegi oli teda rahvasummas tagumikule patsutanud. Aga ta polnud üksi sellise murega..

Sildid:

pühapäev, veebruar 18, 2007

Surnud mets ja verised puud

Sellise positiivse pealkirjaga alustan oma järjekordset sissekannet. Täna varahommikul nimelt käisime võsapõlengutes kannatada saanud metsa kaemas - Berowra kandis Kuringai rahvuspargis, natuke põhjapool Sydneyst, kus me mõnda aega tagasi pikki tunde põlengute põhjustatud liiklusummikus veetsime. Sellelt pildilt on ka kenasti näha, et tuli tegelikult ikka jõudis ka teeni..ja enamvähem ka peatas selle.
Plaan sinna naasta oli juba ammu, aga need nädalavahetused on ju nii üürikesed ja töönädalad nii pikad.. Tegelikult lootsin, et praeguseks on ehk juba uued lehekesed õilmisema hakanud ja umbrohi vohama.. Ei olnud. Mets on surnud mis surnud. Roostepunane. Ilus, kuid nukker.
Tegelikult seal metsas käimine polnud hetkel lubatud ka, aga noh huvi oli suur ja juba järeleproovitud ülblausega "So what can you do to us?" (sellest ajast kui Iirmaal mägede poole ronides pidevalt eramaadele sattusime..) lootsime ka sellest olukorrast pääseda. Õnneks ei läinud vajagi.
Mis mind kummastas, oli see, et puud tõepoolest veritsesid.
Ma ei tea seda täpset puudeliiki nimetada (arvatavasti mõni eukalüptilistest), aga koorest väljaimmitsev mahl/vaik nägi tõepoolest täpselt nagu veri välja. Suuremad puud paistavad olevat vaid pealt kõrvetada saanud - lehed on kõrbenud ja koor tahmanud. Mingisuguse eluvaimu peaks nad tasapisi tagasi saama. Peenemad puud olid aga kõik läbi söestunud.
Aga ühe elusolendi sealt metsast ikka leidsime!

Sildid: ,

esmaspäev, veebruar 12, 2007

Põrsaaasta pidustused

Peagi on Hiina kalendri järgi algmas seaaasta. Sydney hiinlased on selle tähistamise tublisti ja rammusalt ette võtnud ja eile sai teoks pidustuste kirevaim osa - paraad Raekojast Hiinalinna turuni. Käisime meiegi vaatamas.
Oli ilus ja värviline ja sigade ja draakoniterohke. Aga paratamatult igasuguste paraadidega meenub (mul) otsejoones ikka lapsepõlv, hüatsindid,loosungid,lipud ja õhupallid, mis ei seisnud õhus, vaid lohisesid pigem järel. Kusjuures eredaim paraadimälestus on siiani see, kui Paps tegi vannitoas keemiakatseid ja saigi õhupalli lae alla. Kahjuks paraadihommikuks oli teine ikka põrandale vajunud. Aga see selleks.
Hiinlased armastavad ka loosungeid ja ühinguid jne. Kes nendest hieroglüüfidest nüüd täpselt aru sai, aga muu hulgas tundusid üles astuvat sellised kollektiivid nagu Hiina Portselanimaalijate Klubi, Purjus Draakonitaltsutajate Vennaskond, Öine Minikleidi Naiskond, Hiina Naissurfarite Liit jne jne.
Mõned pildid ka tõestuseks juurde.

laupäev, veebruar 10, 2007

Central Coast

Täna saime esimest korda oma nahal tunda veepiiranguid. Käisime Central Coastil ringi vaatamas - Central Coast on piirkond u 70 km Sydneyst põhjas, kus on palju randu ja väikeseid suvituslinnakesi. Ja nimelt sealsetes avalikes dussiruumides (nagu neid siin pea igal rannal leidub) oli vesi konkreetselt kinni keeratud. WC-osas ikka õnneks funkas, aga peale soolast suplust dushi all käia ei saanudki. Pani ikka naha kihelema küll. Põhja-Sydneyst läbi sõites aga nägime ikka paljude majade ees murutibutajaid. Kusjuures viimastel päevadel on ju isegi natuke vihma tulnud..
Aga eks need pealinna ja tagamaa vahelised käärid on alati olemas - igasugustel tasanditel.
Muidu seal Kesksel Rannikul oli vahva.Inimesed tundusid sellised natuke teistsugused - ei saanud nt pargipingil kaartigi veel lahti võtta, kui juba uudishimulik vanamees ligi astus ja päris, et ega me ometi eksinud pole. Mis on muidugi kena. Aga me ei olnud eksinud. Vähemasti mitte sel hetkel. Ja igasugu muud pisiasjad. Rannad on sealkandis taas suurepärased. Aga ideaalrand on veel siiski leidmata. Terrigali rannas olid jube suured lained täna. Liivasegused ka. Ülehüppamiseks liiga kõrged, sukeldumiseks liiga vahused. Kaotasingi oma ujumisprillid ära. Õnneks bikiinid leidsin enne veest väljumist üles :). Ma polnud ainus sellise probleemiga..Osad nähtavasti ei leidnudki üles..
Need Kesk-Ranniku linnakesed - Gosford, Terrigal, Entrance - on kõik üsna ühte nägu. Ühe kireva peatänaga suburbia. Terrigal oli ehk kõige parem - või seal olid vähemasti kõige kenamad kohvikud peatänava ääres. Ja fantaasiarohked poeesised..
Entranceis oli palju pelikane. Nad vist kutsuvadki end pelikanipealinnaks vms. Igal pärastlõunal toidetakse neid rannas. Me seda ei näinud. Aga esimest korda elus nägin pelikani kakat - järsku selline suur kollane pilv ümbritses linnukest. Ta muidugi sõudis sealt kiirelt eemale. Ühesõnaga Entranceis ujuma ei läinudki.
Kinnisvaraarendus on kogu rannikul põhiteema. Jube palju müügisilte on majade ees üleval. Kuigi paljud rannaäärsed villad tundusid tühjad ja kõledad - ju omanikud jõuavad sinna vaid paar korda aastas. Terrigalist lõunas sõitsime mööda paarist supervillast - noh ikka paarimeetrised aiad ja kuldse lõviga raudväravad. Mille taga peitub tornikestega monstrum rannakaljul. Pelgupaik kellelegi väga rikkale.
Mida veel siis kirjutada..Taaskord läbisime seda kurikuulsat freeway number 1, kus me kuu aja eest tundide kaupa püüdisme metsatulekahjust mööda pääseda. Nüüd ummikuid ei olnud. Aga mitmes kohas andsid pruuniks kõrbenud puud otse kiirtee ääres tunnistust, et tuli ikka jõudis tõesti teeni. Meeletud metsalahmakad on ära põlenud hirmutavateks, kuid paeluvateks tondimetsadeks. Kahjuks kiirtee iseloomu tõttu ei saanud me kuskil peatuda, et asja lähemalt vaadata. Jarek ei näinudki, sest ta pidi ju keskendunult teed põrnitsema. Ma jätkuvalt keeldun autoga sõitmast.
Lõpetuseks veel üks kohevil kajaka pilt - taganttuul mängimas ta sulgedega. Ta paistis teiste kajakate kõrval nii eraklik ja teistsugune. Äkki tal oli raske lapsepõlv.

Sildid: , , ,

esmaspäev, veebruar 05, 2007

Populistika

Olete ikka seal kuulnud, et Austraalias metsad põlevad ja 20 aasta pärast saab vesi otsa? Pidi olema viimane aeg veel selt hukkumisele määratud kontindendilt lahkuda.
Igatahes on hoogu juurde saamas suur veesõda. Probleem muidugi on täiesti aktuaalne ja olemas, aga samas - ka valimised pole kaugel. Inimesed on lahknenud. Põhimõtteliselt need, kes on nõus jooma peldikuvett ja need, kes ei ole. Seletamine, et asjade suures skeemis pea kõik vesi on taaskasutuses olev vesi, ei jõua kuidagi kohale. Ikka käivad need naljad, et tahad, toon sulle kohvi..
Ja kuskile lennujaama lähistele tahetakse teha desalineerimisjaama. See ka muidugi ei sobi, sest kasutab liiga palju ressursse, reostab ja pealegi tuleb mingid torud läbi linna ajada, mis ei sobi toru kohal elavatele inimestele.
Miks nad ei tule kõigepealt sellise lihtsa lahenduse peale, et iga inimene võiks vee tarbimise eest maksta? Jah, kujutage ette, veepuuduses vaevlevas Austraalias pole selliseid asju nagu veemõõdikuid ja veearveid. Ma ei tea päris täpselt, aga kuuldavasti vesi on mingisuguse üldise maksu sees. Ja ainult kui sa ületad mingit keskmist normi (mis on sedavõrd lahke, et peaaegu keegi seda ei ületa), siis maksad trahvi. Aga hetkel aiad pakatavad kastetud rohelisusest ja pesumasinad vurisevad iga päev. Veeprobleem on kuskil hoopis mujal..seal Queenslandis äkki..

pühapäev, veebruar 04, 2007

Sherman is back

Ma olin juba mures, et kuhu ta küll kadus. Juba nädal aega polnud teist näha ja garaaz peaaegu enam ei haisenud. Täna aga rannast tulles kuulsin tuttavat häält ja müta-müta ta trepist üles jooksiski. Ta vigadest ja paksusest hoolimata olen ma tasse ütlemata kiindunud. Tuli välja, et Sherman oli puhkusel käinud. Kus täpselt, jäi selgusetuks. Tema omanik (tattoodega kaetud eraklik uusmeremaalane, kes kuulab ütlemata head muusikat ja kellega meil siiani kontakt piirdub kahjuks vaid segiläinud kirjade ja Shermaniga) pole just jutumees. Igatahes Sherman on tagasi.
Küpsetasime pärast koos pirukaid. Jah, tõesti, mina tegin pirukaid. Vahel imestan isegi kui osav ma ikka olen :). Huvitaval kombel ikka kuskil aju hallolluses on talletunud lapsepõlvest päritud oskused - kaua kasuamata, kuid olemas. Mõtlesin veel tükk aega, et kas teha mampsi meetodil (ajada kõik taigen korraga laiali) lai või tädi Tiiu meetodil (taignamügarast keset lauda parajaid juppe välja venitada), lõpuks otsustasin ikka mampsi meetodi kasuks. Pirukad said väga head. Avaldasin sügavat muljet nii Jarekile (ta lubas elu lõpuni nõusid pesta, kui ma jätkan kokandusvallas) kui Jacobi emale (too oli parasjagu saabunud Põhja-Territooriumilt aborigeene ravitsemast, et jätkata siin oma magistriõpinguid ja ei jõudnud ära kiita, kuidas ta pojake on sattunud nii kenasse majja ja heasse seltskonda :). Võrdlusmoment vist piirdus küll Jacobi endise toanaabriga - tema poolvennaga, kes ööd läbi olevat kanepit suitsetanud.)
Nüüd ma kasutan aga vaba pooltundi enne oma pühapäevaõhtust lemmiksaadet. Millegipärast on see lükatud kaks tundi hilisemaks, sest austraalia uus menusaade "Suurim Kaotaja" (ameerikavormis nägemus sellest, kuidas inimesed peaksid kiiresti kaalu kaotama - "jah, sa suudad seda, kui vaid püüad!!")on haaranud parima õhtuse aja. Minu arvates on küll kaalukaotuse eesmärgil märksa motiveerivam vaadata saadet, kus superkaunid inimesed tantsivad superlahedalt, kui seda, kuidas 200 kilosed inimesed nutavad. Seda viimast vaadates tekib ju tunne, et ma olen ikka täitsa sale :). Et võib rahulikult pirukaid süüa.
Tegelikult ma tahtsin kirjutada veel paljudest asjadest, aga so you think you can dance hakkab kohe pihta. Head pühapäevaõhtut!

reede, veebruar 02, 2007

Titesadu

Aval66k oli minu synnip2ev, kui esimesena tegi otsa lahti onupoja Egerti esimene poeg. Siis paari p2eva p2rast kuulsin r66mus6numit Indoneesiast - Wiwik on 6nnelikult synnitanud oma esimese tytre, t2pselt aasta ja yks p2ev peale pulmakelli.
Jaanuari viimasel p2eval aga saabus see k6ige oodatum uudis. Nimelt ma olen saanud teistkorda t2diks ja karta on, et tegemist on sama armsa j6nglasega kui ta vanem vennake M2rtengi. Kohe koduigatsus tuli hetkeks peale..
Ka klassi6de Katrin peaks olema just-just emaks saanud v6i saamas.
Palju 6nne teile k6igile ja ilusaid nimevalikuid!