1. september jaanuarikuus

Täna lähevad austraalia lapsukesed taas rõõmsalt kooli, suvevaheaeg on läbi. Ei tea, miks on valitud selleks päevaks just teisipäev ja 30. jaanuar? Et oleks paar "eel"päeva sisse harjumiseks enne kui tõsine kool pihta hakkab vms? Ei tea, ausalt öeldes ei ole ka uurinud.
Naljakas on see, et täna said mu töökaaslased üksteise järel kõnesid - kelle lapsuke oli peksa saanud, kelle oma peksa andnud..Juukseid katkuvad vanemad muudkui tormasid läbi lao autoparkla poole, ise närviliselt telefoni karjudes. No eks see esimene päev tahab harjumist ja lastel vaja ju oma koht algavaks aastaks paika panna..Homme siis kuulen, kel läks kuidas..
Ja täna hommikul ärgates märkasin, et kuigi aeg sama, päike polnud veel nii kõrgel kui tavaliselt.. Sügis hakkabki tasahilju lähemale jõudma.. Ilm on küll pisut liiga kuum..meri aga hea ja jahe..just jõudsime tagasi..

Nelsoni laht

Plaan nädalavahetuseks Nelson Baysse sõita tekkis üsna äkki. Tegelikult juba tükk aega on töökaaslane Brad mulle rääkinud, et kuidas see on tore koht - delfiinid hüppavad meres ja koalad mõmisevad eukalüptipuudes ja rannad on imeilusad ja siis veel see saar, kuhu saab vaid mõõna ajal läbi mere jalutada ja kus elavad kämblasuurused ämblikud ja siis veel Austraalia RAAF baas, kust hävitajad katsesõite teevad ja vahelduseks kalureid libapommidega üllatavad jne jne. Nimelt Bradi vanemad elavad Nelson Bay läheduses. Kuid Nelson Bay pole kaugeltki tundmatu turismiatraktsioon - enamus mu töökaaslasi käib seal pidevalt nädalavahetuseti või puhkuse ajal. Eriti sobilik pidavat olema aktiivseks perepuhkuseks.
Viimaseks tõukeks sai reedene päev - et tööl oli üsna vaikne, siis veetsime kõik aega üles ja allazoomides Google earthi. Vaatasime kogunenud seltskonna sünnilinnu (Indiast Makedooniani ja Eestist Uus-Meremaani) ja lõpetuseks imetlesin tükk aega Austraalia rannaalasid. Nelson Bay tundus ka satelliitpildil silmatorkavalt huvitav ja kaunis. Jarekit polnud ka kuigi raske nõusse rääkida, nii et laupäeva varahommikul asusime teele - linn veel magas, teed kenasti tühjad ja päike hommikuselt mõnus. Ei kulunudki palju aega - alla kolme tunni jõudsime Nelson Baysse kohale. Nelson Bay on iseenesest väike kuurortkülake, mis läheb sujuvalt üle Shoal Bayks ja siis Fingali laheks. Kogu ümbruskond on aga tuntud nime all Port Stephens.
Poolsaare lõunaküljes algab aga üks NSW pikimaid randu - Stocktoni rand, mis luidetab oma 40-50 kilomeetrit Newcastlini välja.
Tegime tiiru linna peal, muretsesime terve hunniku brozüüre ja asusime neid siis rannaäärses kohvikus kohvi kõrvale sirvima ja plaane pidama. Et turismihooaeg on täies hoos (suvi ning koolivaheajast võetakse veel viimast), siis polnud üllatuseks, et kogu kant meelitab turiste nagu meepott kärbseid. Delfiinivaatlustuurid (kuigi neid korraldab 3-4 firmat mitmete paatidega) olid pea kõik juba tolleks päevaks läbi müüdud - lunastasime endale kohad pühapäeva hommikuks.
Ja siis sõitsime natuke niisama ümbruskonnas ringi ning kiikasime siise paari veeäärsesse karavaniparki mõttega kinni panna telkimiskoht. Ehee, kõik oli absoluutselt välja müüdud. Ühes kohas oleksime võinud oma telgi panna karavanile mõeldud betoonalusele ja maksta selle eest 49 dollarit.. Aga et päev oli pikk, auto istumise all (seega ei muret, kuhu kodinaid jätta jne), siis ei muretsenud me liialt ja sõitsime Fingali lahte kaema. Laht, sealne lumivalge kaarjas rand ja põhjatipus terendav liivak (mis viis sellele eelreklaamitud saarekesele) olid nii kaunid, et pikemalt mõtlemata suundusime rannamõnusid nautima. Ujusime, kõndisime ranna kogu pikkuses läbi, päevitasime, mulistasime vees. Järgnev pilt on pikemast sarjast "lapsega mere ääres":) Et mõõn polnud veel alanud, siis Jarek ei viitsinud saarele sumada. Mina käisin küll ära. Ämblikke ei kohanud, aga tegin tutvust ühe hiigelsuure pelikanivanuriga ning kahe sukeldujaga, kes saare tagaosas käisid mingeid huvitavaid kalu harpuunimas.
Pärastlõunaks otsisime varjulise koha ja pidasime kena pikniku.
Siinkohal tahakski ära mainida, et Austraalias elamise või ringi rändamise juures on superpositiivne see, et igameheõiguse eest on tõsiselt hoolt kantud. Sa võid otsida üles kõige parema vaatega restorani, aga samal ajal on sulle loodud kõik tingimused, et sa võid veel palju parema koha peal ise piknikku pidada. Pingikesed strateeglistes kohtades, barbecuepliidid, jalutusteed, wc ja dussiruumid jne. Kõik on olemas ja kõigi kasutada. Eks vahepeal on see ka äraspidine mugavus - kui kõik on nii ära korraldatud, siis hing ihkab ikka pisut korraldamatust ka. Aga see selleks.
Õhtupoole, kui päike juba madalamale vajus, ronisime Shoal bay tipus olevale vaatlusmäele. Töökaaslased ohkisid, et küll sinna on raske üles ronida... Minu arvates oli see 20 minutit superkena jalutuskäiku - pisut ülesmäge küll. Vaated kujunesid absoluutselt lummavateks ja nägime ära ka terved kolooniad hiigelsuuri ämblikke. Nende võrkude kinnituskohad olid nii tugevad, et ühes kohas võrku koperdades (mu oma süü, läksin natuke rajalt kõrvale mingit puud uudistama) pidin pea ninali lendama. Võrk katki ei läinudki.
Õhtusasime veel Nelson bay sadamaäärses toidukohakeses kalmaaride kallal ja päev oligi enamvähem läbi. Kuna ööbimiskohta meil otseselt polnud (ja telkimine niisama pole lubatud), siis otsisime kena rannaäärse vaikse koha ja muundasime oma auto telgiks. Et istmed käivad täitsa pikali, siis oli lõpplahendus nagu (ma kujutan ette) esimese klassi lennukiiste (pluss magamiskott jalgatoeks :). Tekkis ka hea võimalus tähevaatluseks. Austraalia tähistaevas on mulle veel täiesti tundmatu. Segane rägastik tähti, millest ma ei näe midagi äratuntavalt kujundlikku kooruvat. Neid tundub jube palju põhjapoolkeraga võrreldes.

Pühapäeva hommikul, peale Stocktoni luidete külastamist ja sellele järgnevat värskendavat lainesuplust, käisime siis ka delfiinituuril - vallutasime kärmelt paadi ninapositsiooni ja nautisime poolteist tundi meresõitu ja delfiinide hüplemist. Noh natuke pidi kapten neid ikka otsima ka - siin neid ei toideta tuuride käigus (nagu mitmelpool Aasias). Armsad loomakesed igatahes. Pildile siiski praktiliselt võimatu saada:).
Ning siis peagi asusimegi Sydney poole teele. Nagu juba eelmises (või õigemini üleeelmises) postituses sai mainitud, käisime ka koalasid otsimas (ühel teisel väikesel poolsaarel - Lemon Tree teed mööda), aga ei leidnud. Jalutasime küll tükk aega eukalüptimetsas ringi.

Synnip2ev on l2bi

Jah, pidu ei olnud. S6ime kyll palju h2id asju. Postkasti potsatas ka igasuguseid p6nevaid asju. Nagu n2iteks vennakeselt..

J2lle aastaks rahu majas ja olulist kortsude pealetungi pole veel t2heldanud.
Ehee, ja eile l6unaajal k2isime t66kaaslastega neid yhek2elisi v2lkuvaid automaate s66tmas. Hea, et ma raha sinna panema ei pidanud - ei aidanud ei algaja ega synnip2eva6nn..:)

Pikk tee koju

Enne kui ma jõuan lihtsalt suurepärase nädalavahetuse ja sünnipäeva juurde, tuleb kirjutada muust. Pühapäeva pärastlõuna-õhtu-öö (mida tuleb väga selgelt eraldada ülejäänud nädalavahetusest), kujunes nimelt üsnagi viperusterohkeks. Alustasime Nelson Bayst tagasis6itu umbes kella kolme paiku. Noh, et parajasti jõuaks 6 paiku koju, käiks poes, teeks süüa, vaataks mu hetkelemmikteleshowd "So you think you can dance" jne. Seda kõike ei juhtunud. Aga mis juhtus:
Esiteks ilm oli superkuum. Ma usun, et pärastlõunaks oli rahulikult päikese käes sinna 50 kraadi l2hedale. Läbisime tuulekiirusel kuivanud põõsastikku (käisime seal nimelt tulutult koalasid otsimas). Tee peal lainetasid miraazid. Aknad olid kõik viimseni alla keritud, aga see ei tekitanud mingit jahutusefekti, pigem vastupidi. Viimaks ometi olen ka austraalia mandril saunas k2inud.. Ühesõnaga sõitsime ses kõrbekuumuses ja mõtlesime, et enne kiirtee algust teeme väikese peatuse. Seal nimelt oli üks nendest STOP.REVIVE.SURVIVE peatustest. Ja tõnks-tõnks-tõnks enne seda peatuspaika suure ringtee peal (kus kõik autod kiirteele tormavad) auto sureb välja. Ma ei saanudki aru, et mis täpselt juhtus. Jarek ka mitte. Kartsime, et äkki õli keeb või midagi (Reedik rääkis midagi hirmutavat kunagi mootori kokkujooksmisest jne). Me ise olime sellest kuumusest täiesti kokku jooksnud, aga mootor paistis üsna ok (aga me oleme ka täielikud autovõhikud). Ühe appi tulnud liibanoni onuga lükkasime auto oma hea mitusada meetrit ringteelt välja.
Rääkisime mõne kogenuma mehega juttu, lugesime läbi auto käsiraamatu ja jõudsime järelduseni, et lihtsalt ülekuumenemine, ei midagi muud. Ja vist võimalus, et ventilaator lülitas enda automaatselt välja või miskit. Kõik vedelikud olid normis (alles kaks nädalat tagasi Jarek käis hoolduses ja seal ka tehnik kiitis, et auto pidavat igati ok olema). Passisime vilus pool tundi ja sõitsime siis südamevärinal, kuid viperusteta edasi.
Kiirtee möödub kiiresti, mõnusalt sile ja lauge. Juba pean plaani kuidas tunni aja pärast oleme kenasti kodus.. Tee ääresele infotulbale jookseb aga äkki suur oranz kiri "Kiirtee suletud Mt Kuringai tulekahjude tõttu. Kasuta Pacific teed". Kiirtee ja Pacific Hwy jooksevad üsna kõrvuti Sydneyst põhjapoole. On aga jupp maad - nii 50 km, kui teed on rahvusparkide (teedeta rohelus) vahel, pudelikaelaga üle Hawksbury jõe silla. Just sel hetkel aga enam kiirteed kasutada ei saanud. Tuli polnud küll veel teeni jõudnud, aga nii igaks juhuks. Metsatulekahjud võivad levida hirmus kiiresti (ümberkaudu kasvavad kummipuud pidavat mingitel spetstemperatuuritingimustel ka plahvatama). Kiirteed pole võimalik kiiresti evakueerida ja väljapääse praktiliselt ju pole. Nii suunatigi need 4 kiirtee pluss 2 Pacific tee rada kokku. Ja see kohtumine ei toimunud kuigi kärmelt. Kolm tundi läbisime mingit 10-15 kilomeetrit. Auto auto otsas kinni. Enamus rahvast olid vaiksed ja sõbralikud, vestlesime mitme inimesega läbi autoakende (a la kas pole paremat viisi veeta pühapäeva õhtupoolikut..), osad kõndisid autode kõrval, et jalgu sirutada.
Meil muidugi oli väike pabin sees, et kas auto ikka vastu peab või juhtub jälle midagi. Õnneks ilmusid mingisugused pilved taevasse ja läks pisut jahedamaks. Jarek jalg igatahes kiskus juba krampi, natuke gaasi-pidur-natuke gaasi-pidur ja nii tunde.. Väljas läks pimedaks, viimaks nägime ka seda suurt ähvardavat tossupilve ja punast tulekuma. Lõpuks Hornsby lähedal tee hargnes ja autod pääsesid liikuma. Me jõudsime koju kella 11 paiku öösel. Kiirtee on ka täna kogu päeva vist kinni olnud ja autod liiguvad teosammul. Aga suuri alternatiive pole (rongid siiski!) - metsade ja jõgede vahel alternatiivteid on vähe.
See oli üks vääääga väsitav ja natuke hirmutav kogemus. Aga koju jõuda oli tõsiselt hea. Kui täna hommikul ainult tööle poleks pidanud minema...

ps. Vahepeal on selgunud, et ka teistel sydneylastel on kodutee konarlik olnud..Kes veel pole jõudnud, soovitan soojalt vaadata üle Mardi pikk tee koju Väga õpetlik..:) :P

Olümpialinnak

Uskumatu, et me kuni eilseni polnud käinud Sydney üht värskemat ja populaarsemat atraktsiooni kaemas - Sydney olümpiaparki.
See on linnakeskusest kümmekond kilomeetrit läänes - üks sydneylane rääkis, et sportlased olevat olümpia ajal kurtnud, et linna neid ei lastudki, vaid kükitasid kogu aja seal Homebushi võsa vahel. See olümpialinnak paistab pealtpoolt jah üsna isemajandav ja kõikehõlmav.
Olümpiaparki "võsavaheks" kutsumine oli muidugi selge minu poolne liialdus. Tooni annavad futuristlikud sambakesed ja kiisavad staadionikuplid. Huvitav koht igatahes, kuigi staadionitele niisama sisse uudistama minna ei saa.




Tidc - mu esimene töökohake Sydneys - projekteeris sinna olümpiakülla ka värske rongiliini. Tol ajal tidicu peakorter olevatki olnud olümpiaküla keskel ja alles pärast seda kolisid nad ümber Chatswoodi ja hakkasid kogu Sydney rongiliiklust ümbervormima.

Olümpiaküla ümbritseb veepoolt huvitav mangroovistik. Seal käisime tegelikult juba augustis ringi müttamas - eestlanna Kadri (kes kohe seal olümpiaküla kõrval elab) juhtimisel.

??

Täna rannas peesitades hakkasin mõtlema, et kuipalju kergem on ikka noori halvale teele minemast hoida rannaäärsetel aladel. Eriti Austraalias. Nakata nad vaid surfamis- või rannapisikuga ja selle asemel, et õhtuti kuskil maja nurga taga laaberdada, lähevad nad varakult magama, et hommikul kella viieseid laineid mitte maha magada...

Vana vs uus

On vist nii, et iga firma siseringis susisevad mingisugused intriigid. Inventuurist alates olen ma ka järkjärgult sinna ohtlikusse kanti ekslemas. Või pigem mind sinna ikka eksitatakse. Küll pigem pealtvaatajana, aga pidevalt pean ikka peale passima, et asi tasakaalust välja ei läheks.
Me firma näol on tegemist vana perefirmaga - alustasid nad sõjajärgsel ajastul (1949) ja on järkjärgult suuremaks kasvanud. Üks nende edu saladus oli kindlasti see, et nad võtsid tööle immigrandid - enamus makedoonlased, aga ka igasuguseid muid rahvusi liibanonlastest hiinlaste ja shotlastest indialasteni. Odav, truu ja innukas tööjõud. Nii ongi firmas palju inimesi, kes töötanud seal 20-30 aastat - nende esimene, ainuke ja loodetavasti viimane töökoht. Mitte kõik neist pole muidugi jäänud lihttöölisteks - eredamatest tüüpidest on saanud ülevaatajad, insenerid, tehase direktorgi.
Suuremad muutuste tuuled aga hakkasid firmas puhuma eelmise aasta algul. Nimelt siis otsustati oma projekteeritud ja valmistatud toodangut ise müüma hakata (varem müüdi kõik kraam gigantvahendajale Castrolile). Ning järsku tekkis firmasse juurde terveid meeskondi inimesi - klienditeenidus, müügiesindajad, promoinimesed, laiendati raamatupidamist ja ladu. Palgati oma kümmekond uut mänedzeri, kes kõik hoolsalt asusid uusi inimesi palkama ja uusi ideid rakendma. Ja järsku ongi olukord, et toodang, mis olemuselt ja koguselt on jäänud samaks või natuke tõusnud, peab üleval pidama tükk maad suuremat hulka inimesi. Ja need juurde tulnud inimesed pole enamuses miinimumpalgaga sinikraed, vaid hästitasustatud tegelased firma autode, mobiilide ja kuluarvetega.
Firma on jätkuvalt kasumis, eks tasapisi hakkavad need muutused ka oma kohale sättuma, aga vimm vana ja uue tööliskonna vahel tundub süvenevat. Jõuõlg on pikem aga uutel.
Ka mind võttis tööle üks uutest mänedzeridest - ma ei tulnud kellegi asemele, vaid täitsa uut töökohta nö soojendama ja sisse proovima. Kahjuks muidugi see firma mobiilide ja autode ja kõrgete palkade laine minuni ei laienenud :).
Alguses mul polnud sellest kõigest muidugi aimugi. Ja et oli teada fakt, et ma olen firmas ajutine suvaline tüüp, siis ma olin kenal kuldsel keskteel. Ida-Euroopa päritolu ja oskus tööd teha vennastas mind kergesti makedoonlastega (ja noh pole kuigi raske aru saada lihtsamast slaavikeelsest vestlusest - dobre utro lööb ikka näod särama). Samas ma oskasin teha nt Excelis asju, millest mänedzer polnud veel undki näinud ja kui koosolekul räägiti kõrgelennuliselt lean-productionist ja muda põhimõtetest (mis vanadele olijatele kõlas kui konnade prääksumine ja mille üle pärast palju nalja tehti), siis ka sellest sain aru. Nii et win-win situatsioon :).
Jõulu ja uue aasta vahel toimunud lao inventuur aga ajas asjad keema. Nimelt uued on veendunud, et varem oli kõik tehtud valesti ja halvasti ja vanad on veendunud, et uued ei tea mitte millesti mitte midagi. Ühesõnaga kogemus ja terve mõistus vs lennukas teooria. Asjale kaasa ei aidanud see, et inventuuri käigus läks kaduma ligi poole miljoni dollari väärtuses kaupa (st tuvastati puudujääk). Ja nüüd jätkuvalt käib susin. Ja mina olen äkki selle kõige keskel, sest minu peamine töö hetkel on teha inventuurijärgseid laoseisu korrektsioone ja liigutada toodangut (digitaalsel kujul) tehase ja lao vahel. Ma pean muidugi tegema nii nagu mu ülemus on ette näinud (ja tuleb tunnistada, et saan tema ponnistustest - et kõik asjad oleks oma õiges ja kirjapandud kohas ja kõik töölised järgiksid paikapandud protseduuri selle tagamiseks - täiesti aru). Ja samal ajal pean kuulama teiste heietusi, et parem (kergem) oleks ikka vana süsteemi järgi edasi minna, seda arendada ja täiustada.
Ärge saage valesti aru - enamus tööaega on jätkuvalt meeldiv ja easygoing nagu varemgi. Jõgi voolab majast mööda ja linnud laulavad ka. Ning inimesed on kõik vahelduva eduga rõõmsad ja sõbralikud ning mängivad lõunaajal pingpongi. Lihtsalt ma olen hakanud aru saama (ma pole ju enne Austraaliat üldse kuskil nö igapäevast püsivat tööd teinud), et inimloomusele on kohane tekitada probleeme ja intriige. Need teevad elu huvitavamaks.
Pika jutu lõpuks ütleks, et on neljapäeva õhtu ja see töönädal tundub juba ilmatuma pikk.

Sydney festival

Alanud on suve suursündmus Sydney festival.
Laupäeva varahommikul olevat üle Sydney hõljunud 7 ballooni (koondnimetusega sky orchestra), mis mingit kummastavat muusikat mängisid. Me muidugi magasime, aga võibolla üle meie maja nad ei lennanudki.

Festival kestab peaaegu jaanuari lõpuni ja kätkeb endas terve rea peeneid üritusi. Kontserte, teatrietendusi, moderntantsu, maailmamuusikat ja filmiõhtuid jne.
Hea on see, et osad üritused on ka tasuta (sydneylased teadagi pole vaesed ja nii on piletihinnad üsna krõbedad - nt tunniajased huvitavamad tantsuetendused maksavad alates 50-60 dollarist). Kindlasti lähme Domaini "Noite Brasil" kontserdile pühapäeval. Lubatakse bossanovat, sambatrumme ja jatsu.
Huvitavamatest tasuta üritustest hakkas silma veel Crackers - pürotehnikute korraldatav show, kus kõik inimesed seisavad keset platsi ja ootmatutel momentidel ja ootamatutes kohtades käivad need poisikluttide paugud - kuidas neid nüüd eesti keelest kutsutigi..? Mingi muu tuleshow ka. Ja reklaam lubab, et juba tee etenduspaika saab olema üllatusrohke.
Üks etenduspaikades on tekkinud täpselt meie maja taha. Mingi vana raudteeäärne laohoone on ümberkujundatud alternatiivseks etenduspaigaks - Carriageworks. Pealt näeb huvitav välja, sisse pole veel sattunud.

Parkimisautomaadi kättemaks

Ilm näitab üles tublisid paranemismärke. Sel nädalal õnnestus kaks korda peale tööd ujumas käia. Jarek tuli mulle tööle vastu ja siis kihutasime otse Maroubrale. Maroubra on hetkel me vaieldamatu lemmikrand. Tal on selline mõnus kohalik hõng. Surfifännid ja perekonnad ja palju ruumi. Madal vesi, kuid väga head ja kandvad lained. Ma olen tõsiselt sisse võetud boogieboardist ehk bodyboardist. See on selline tömbi ninaga lainelaud, millega kõhuli sõita saab. Et mul on tubli kelgutamiskogemus seljataga, siis tuleb täitsa hästi välja. No ja vee peal püsimisega pole mul kunagi suuri probleeme olnud. Jama on ainult see, et kõige paremad ja pikemad liud tähendavad seda, et siis tuleb jälle jupp maad tagasi ookeani kõndida, et järgmist lainet püüda. Ja et hoovus on tugev, siis on sel tegevusel üsna sama efekt nt munamäele ronimisega.
Igatahes on ooekanis möllamine peale tööd supervärskendav. Pärast on tunne nagu oleks uus päev hakanud, vaim on värske ja tegudealdis. Ja nii on ju nädalas mitu head päeva rohkem!

Täna käisime aga Briti ja Reedikuga Manly rannas - see on Põhja-Sydney kuulsaim rand.

Need on Manly ja linnakeskuse vahet sõitvad praamid.
Manly rand on ilus ja hästi pikk. Ja vääääga inimrohke. Vähemasti laupäeval. Meil oli tõsiseid probleeme parkimiskoha leidmisega. Sõitsime tükk aega mööda linnaosa ringi, kuid iga nurgake oli autodega täidetud. Viimaks õnnestus koht leida otse ranna äärel. Seal muidugi oli kehtestatud "tagasihoidlik" parkimistasu 6 dollarit tunnis. Toppisime Reedikuga võidu münte sellesse ahnesse masinasse ja ajasime juttu ühe prantsuse paariga, kes olid ka täiesti hämmelduses parkimise kallidusest. Mündid lõpuks masinas, vajutasin rohelist nuppu. Selle peale peaks pilet trükkuma. Mündid kolisesid rõõmsalt masina põhjatusse taskusse. Mida aga ei väljunud, oli parkimispilet. Kurat! Hakkasime paaniliselt nuppe vajutama. Cancel ei aidanud, roheline nupp ei teinud midagi. Ekraanile ilmus algne tekst - Welcome to Manly vms. Raisk! Raha raisus ja vaja ka uus parkimiskoht leida. Olime juba lahkumas, kui püha viha täis virutasin masinale hüvastijätuks jalaga. Ja trrrr.. masinast väljus pilet. Nii lihtne oligi.
Muidu rand oli üsna inimestest üleküllastunud ja ujumist lubav lippude vaheline ala oli umbes 20 meetrit. Niimoodi üksteise kukil ujuda pole kuigi lahe. Nii et Manlyt vist edasipidi väldime.

Üks halenaljakas juhtum juhtus täna aga veel. Peale rannaskäiku ja majakoristust suundusime Jarekiga ülikooli parki piknikku pidama ja ajalehte lugema. Ja väga mõnus oli. Pizza ja õlu ja huvitavad uudised. Kuid äkki kerkis tuuleiil ja lennutas me kingsize pizzakarbi õhku ja läraki mulle vastu nägu. Pappkarbi terav ots sattus muidugi silma ja osa pizzast, mis mulle näkku ei kukkunud leidis koha mu valgete pükste põlvel. Lahe. Aga ju see oli karma. Ahne parkimisautomaadi kättemaks.

Loodetavasti ei lähe silm siniseks. Järgmisel nädalal ma peaksin heas töövormis olema, sest ülevaataja Brad on puhkusel ja mina tema asendaja. Sickied (ehk haiguspäevad) keelati mul poolnaljatamisi, sest ülejäänud meestekarjal pole aimugi, mis reportid päeva lõpuks tehtud peavad saama. Muidu mul on üldse toimunud tubli tõus karjääriredelil. Kolmapäeval oli mul arenguvestlus ja boss pakkus mulle permanentset töökohta. Pidin sellest oma viisatingimuste tõttu küll esialgu loobuma, aga tööülesanded on peale seda hoopis mitmekesisemaks muutunud ja viimaks ometi istun ma lao asemel värskendavalt õhukonditsioneeritud kontoris ja ajan tähtsaid paberiasju.

Uue aasta esimene päev

Uue aasta esimene päev pidi andma aimu aasta jooksul juhtuvast. Selle alusel otsustades see aasta peaks tulema nauditav - lõunani voodis, pärast ujumas (kusjuures nii ilm kui ookean olid vahelduseks soojad!) ja siis sushit söömas.
Tegelikult selline lihtsalt olesklemise päev kulub ära, sest eilne päev oli võrdlemisi kurnav, muljeterohke ja lõpuks ka vaimustav.
Korraliku kirjelduse toimunust, nagu ikka, leiab Annika ja Mardi blogist. Et käisime siis Sydney prime spotis Macquarie punktis ilutulestikku ootamas ja vaatamas (see on see koht, kust paistab Sydney postkaardivaade - kaunis kompositsioonis Ooperimaja ja Sadamasild).
Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka rahulikult kella seitsmeni võinud kodus või kuskil mujal mõnusas kohas olla ja siis vahetult enne üheksat (esimest ilutulestikuvooru) esiritta trügida ja sinna jäädagi. Meie alustasime kella 3 paiku ja paratamatult mingil hetkel tundus, et kui vägev üks ilutulestik ikka olla saab, et tuhanded inimesed viitsivad tunde üksteise varvastel talluda ja murulapikeste pärast võidelda.
No tegelikult ma liialdan, võitlust ei toimunud, järjekorrad olid rahulikud ja rõõmsad (sh ilmatumad wc järjekorrad). Aga sellegipoolest üsna pikk aeg ühes ja mitte kõige mugavamas kohas passimiseks.

Enne kl 12 ilutulestikku näiteks istusime Jareki, Briti ja Reedikuga suure prügikasti taga. Otse vee ääres, et õigel hetkel karata ikka esiritta. Ja üsna esireas me seisime - segamatu vaatega linnale, sillale ja veele. Ja ilutulestik oli tõepoolest võimas. pilt on pärit siit
Tavapärasest uue aasta tundest jäi puudu see, et keegi su kõrval ei vusserda oma koduste rakettidega, vaid kõik on jäetud professionaalide kätesse. Ja et kõigi pilgud on naelutatud taevasse, siis head-uut-aastat kallistuste ja suudluste laine ei saabu ka enne kui ilutulestik läbi.
Peale ilutulestikku hakkasid massid linna poole suunduma. Sain veel Jarekil sabast kinni ja nii saime teise suurepärase vaatemängu osaliseks. Nimelt kõik värviliste tulukestega ehitud laevad hakkasid linna naasma. Uhke ja värvikirev rongkäik otse meist mööda. Ning Sadamasillale monteeritud hiigelsmaragd plinkis rohelisi sädemeid.
Vot see oli üsna muinasjutuline vaade. Lahkusime pargist viimaste seas - maha jäid prügimäed ja väsinud korravalvurid.

Ja siis algas pikk tee koju. Rongijaamad olid täielikult umbes, nii et kõndisime jala koju välja. Rahvamassid olid kesklinnas tohutud. Umbjoobes teismelistest ja tipsis glamuuritaridest lükandkärudega hiina mammide ja paljulapseliste peredeni. Nägime pealt ka kahte kaklust.
Vahetult enne kodu aga saime uue aasta naljakaima vaatemängu osaliseks. Nimelt ülikooli nurgal oodates rohelist foorituld juhtus mööda gruuvima üks auto, kust tümps kostis taevani. Meist pisut eespool kõndinud 4 lõbusat noormeest hakkasid tantsides teed ületama. Ja vot see oli üks spontaanselt vinge tants - kestis hetke, kuid sööbis mällu pikaks ajaks.