Uue aasta esimene päev

Uue aasta esimene päev pidi andma aimu aasta jooksul juhtuvast. Selle alusel otsustades see aasta peaks tulema nauditav - lõunani voodis, pärast ujumas (kusjuures nii ilm kui ookean olid vahelduseks soojad!) ja siis sushit söömas.
Tegelikult selline lihtsalt olesklemise päev kulub ära, sest eilne päev oli võrdlemisi kurnav, muljeterohke ja lõpuks ka vaimustav.
Korraliku kirjelduse toimunust, nagu ikka, leiab Annika ja Mardi blogist. Et käisime siis Sydney prime spotis Macquarie punktis ilutulestikku ootamas ja vaatamas (see on see koht, kust paistab Sydney postkaardivaade - kaunis kompositsioonis Ooperimaja ja Sadamasild).
Tagantjärgi tarkusena võiks öelda, et oleks ikka rahulikult kella seitsmeni võinud kodus või kuskil mujal mõnusas kohas olla ja siis vahetult enne üheksat (esimest ilutulestikuvooru) esiritta trügida ja sinna jäädagi. Meie alustasime kella 3 paiku ja paratamatult mingil hetkel tundus, et kui vägev üks ilutulestik ikka olla saab, et tuhanded inimesed viitsivad tunde üksteise varvastel talluda ja murulapikeste pärast võidelda.
No tegelikult ma liialdan, võitlust ei toimunud, järjekorrad olid rahulikud ja rõõmsad (sh ilmatumad wc järjekorrad). Aga sellegipoolest üsna pikk aeg ühes ja mitte kõige mugavamas kohas passimiseks.

Enne kl 12 ilutulestikku näiteks istusime Jareki, Briti ja Reedikuga suure prügikasti taga. Otse vee ääres, et õigel hetkel karata ikka esiritta. Ja üsna esireas me seisime - segamatu vaatega linnale, sillale ja veele. Ja ilutulestik oli tõepoolest võimas. pilt on pärit siit
Tavapärasest uue aasta tundest jäi puudu see, et keegi su kõrval ei vusserda oma koduste rakettidega, vaid kõik on jäetud professionaalide kätesse. Ja et kõigi pilgud on naelutatud taevasse, siis head-uut-aastat kallistuste ja suudluste laine ei saabu ka enne kui ilutulestik läbi.
Peale ilutulestikku hakkasid massid linna poole suunduma. Sain veel Jarekil sabast kinni ja nii saime teise suurepärase vaatemängu osaliseks. Nimelt kõik värviliste tulukestega ehitud laevad hakkasid linna naasma. Uhke ja värvikirev rongkäik otse meist mööda. Ning Sadamasillale monteeritud hiigelsmaragd plinkis rohelisi sädemeid.
Vot see oli üsna muinasjutuline vaade. Lahkusime pargist viimaste seas - maha jäid prügimäed ja väsinud korravalvurid.

Ja siis algas pikk tee koju. Rongijaamad olid täielikult umbes, nii et kõndisime jala koju välja. Rahvamassid olid kesklinnas tohutud. Umbjoobes teismelistest ja tipsis glamuuritaridest lükandkärudega hiina mammide ja paljulapseliste peredeni. Nägime pealt ka kahte kaklust.
Vahetult enne kodu aga saime uue aasta naljakaima vaatemängu osaliseks. Nimelt ülikooli nurgal oodates rohelist foorituld juhtus mööda gruuvima üks auto, kust tümps kostis taevani. Meist pisut eespool kõndinud 4 lõbusat noormeest hakkasid tantsides teed ületama. Ja vot see oli üks spontaanselt vinge tants - kestis hetke, kuid sööbis mällu pikaks ajaks.