Tegijail juhtub
Mu hüüdnimi tööl on KGB (kei-dzi-bi). Igatahes Mendo juurutab seda nime jõudsasti (ja õnneks ainult naljatades) ja kohati on ka teised seda kasutama hakanud (ilma algset tähendust üldse teadmata).
Nimelt suure osa mu tööst moodustab untsu läinud saadetiste järgi nuhkimine ja nende klaarimine.
Pean rõõmuga mainima, et ma ise pole palju vigu teinud. Seni olen kaks pakki valesse kohta saatnud - ühe esimesel tööpäeval kui ma veel tellijate koodidest aru ei saanud ja teise valesti saatmiseks oli muu hea põhjendus.
Ülejäänud vead on toimunud kuskil mujal "toiduahelas".
Alguse saab kõik 5 neiust, kes tellimusi vastu võtavad. Ja on tuhandeid viise kirjutada üles vigaseid aadresse, printida picking slippe valedesse printeritesse või neid kuhugi mujale ära kaotada. Rääkimata sellest, et tellimuses võib olla vigu.
Edasi läheb saadetis korjajate-pakkijate kätesse. Ja kui on tuhandeid jublakaid, mille koodid on nt K29/01K ja K29-01G, siis võimalusi eksimiseks on ka palju. Vanad olijad teavad kõiki jublakaid siiski peast, uued (nt just tuli tööle üks iirlane) ajavad neid enamasti segi. No pakkides peaks need vead välja tulema, aga kui Mendo (kes tavaliselt pakib) on järjekordses manjana-no worries tujus (nagu ta pidevalt on), siis jääb tal asju kahe silma vahele ka.
No ja siis liigub vastutus edasi minu õlule. Pean tegema parandusi andmebaasi (nt kui midagi oli tellitud 10, aga saata saame ainult 7), printima välja saatelehe ja maksekorralduse (kas tax invoice tõlkub maksekorraldusena?). Ja siis pean ma korraldama paki saatmise - meistedama sildi saatja aadressi ja arvutama maksumuse (st sisestama paki mõõtmed ja kaalu). Me kasutame kahte kullerkompaniid - üht väikeste pakkide jaoks (mis saadetakse lennukiga) ja teist suurte pakkide jaoks, mis saadetakse maatranspordiga (Lääne-Austraaliasse läheb saadetis maad mööda 5-6 päeva). Kullerkompaniidel on oma spets programmid, mis säilitavad kasutatud aadresse ja võimaldavad pärast teha kokkuvõtteid ja otsinguid jne. Sildid tulevad kenad ja baarkoodidega.
Ahah vigu võib veel ette tulla siis, kui keegi neid silte pakkidele kleebib. Vahel on karbid kõik juba paletil ja kilesse tõmmatult veoautot ootamas kui ma ma avastan mingisuguse üksiku sildita kasti. Või avastan, et mul on veel üks silt, kuid ei ühtki saadetist. No siis peavad nad kõik paletid jälle lahti harutama. Vahel muidugi juhtub ka, et ma prindin vale arvu silte (mingil hetkel sõrmed jooksevad väga automaatselt ja nt 1 paki asemel juhtub kirjutuma 11) - aga see on kergesti avastatav ja parandatav.
Ja loomulikult teevad kullerkompaniid vigu - nt kaotavad silte, viivad asju valedesse kohtadesse jne. Just paar päeva tagasi saime kõne ühelt vanataadilt Queenslandi outbackis, kes koju tulles avastas, et majalävel seisab mitu karpi Macnaughti toodangut. Aus mees, kes helistas. Kraami oli seal 7000 dollari eest. Õige aadressaat (mis asus 500 km kaugusel) kajastus õnneks siltidel, nii et see viga läks täielikult Stratracki kraesse (seda enam, et kätte toimetamisel oleks nad pidanud võtma tõestuseks allkirja).
Aga nii mu pärastlõunad mööduvad - uurides, kus miskit valesti läks. Õnneks enamus helistamisi teeb Brad. Ja on hämmastav kui asjalikult ja sõbralikult suudab ta kõigi osapooltega asju ajada (ja kui ta ootele pannakse, siis vannub, et kuradi lollakad kes jälle "fucked up"). Mina jälitan vigu kullerkompaniide kodulehtedel, kontrollin korjelehti (iga korjaja ja pakkija peab oma initsiaalid kirja panema) ja seda, kes tellimuse vastu on võtnud. Ja räägin tulemustest Bradile, kes jälle ohates telefoni haarab. Tegelikult on kõik täitsa huvitav.
Aga tuleb ka öelda, et päev-päevalt on neid "fuck uppe" vähem. Eelmisel kuul saatsime välja muide rekordarvu saadetisi. Samas vanad olijad ütlevad, et võrreldes algusaegadega (st paar kuud tagasi) on praegu kõik supersujuv ja rabelemist vähe. Brett (lao juhataja) kiitis, et see pidavat suuresti olema minu töö. Või noh ta kiitis pigem ehk end, et tal viimaks tuli pähe ometi palgata inimene, kes ainult paberimajandusega tegelebki. Enne tegid minu tööd 3 inimest, kellest kaks ka korjasid ja pakkisid ja üheks oli Brad, kel niigi sada muud asja teha.
Nii et järjekorde kiire töönädal on seljataga. Homme hommikul lähen siiski paariks tunniks tööle - käsil on eelinventuur.
Ja jääge kuuldele, sest tegelikult on peagi tulemas üks uudis.
Nimelt suure osa mu tööst moodustab untsu läinud saadetiste järgi nuhkimine ja nende klaarimine.
Pean rõõmuga mainima, et ma ise pole palju vigu teinud. Seni olen kaks pakki valesse kohta saatnud - ühe esimesel tööpäeval kui ma veel tellijate koodidest aru ei saanud ja teise valesti saatmiseks oli muu hea põhjendus.
Ülejäänud vead on toimunud kuskil mujal "toiduahelas".
Alguse saab kõik 5 neiust, kes tellimusi vastu võtavad. Ja on tuhandeid viise kirjutada üles vigaseid aadresse, printida picking slippe valedesse printeritesse või neid kuhugi mujale ära kaotada. Rääkimata sellest, et tellimuses võib olla vigu.
Edasi läheb saadetis korjajate-pakkijate kätesse. Ja kui on tuhandeid jublakaid, mille koodid on nt K29/01K ja K29-01G, siis võimalusi eksimiseks on ka palju. Vanad olijad teavad kõiki jublakaid siiski peast, uued (nt just tuli tööle üks iirlane) ajavad neid enamasti segi. No pakkides peaks need vead välja tulema, aga kui Mendo (kes tavaliselt pakib) on järjekordses manjana-no worries tujus (nagu ta pidevalt on), siis jääb tal asju kahe silma vahele ka.
No ja siis liigub vastutus edasi minu õlule. Pean tegema parandusi andmebaasi (nt kui midagi oli tellitud 10, aga saata saame ainult 7), printima välja saatelehe ja maksekorralduse (kas tax invoice tõlkub maksekorraldusena?). Ja siis pean ma korraldama paki saatmise - meistedama sildi saatja aadressi ja arvutama maksumuse (st sisestama paki mõõtmed ja kaalu). Me kasutame kahte kullerkompaniid - üht väikeste pakkide jaoks (mis saadetakse lennukiga) ja teist suurte pakkide jaoks, mis saadetakse maatranspordiga (Lääne-Austraaliasse läheb saadetis maad mööda 5-6 päeva). Kullerkompaniidel on oma spets programmid, mis säilitavad kasutatud aadresse ja võimaldavad pärast teha kokkuvõtteid ja otsinguid jne. Sildid tulevad kenad ja baarkoodidega.
Ahah vigu võib veel ette tulla siis, kui keegi neid silte pakkidele kleebib. Vahel on karbid kõik juba paletil ja kilesse tõmmatult veoautot ootamas kui ma ma avastan mingisuguse üksiku sildita kasti. Või avastan, et mul on veel üks silt, kuid ei ühtki saadetist. No siis peavad nad kõik paletid jälle lahti harutama. Vahel muidugi juhtub ka, et ma prindin vale arvu silte (mingil hetkel sõrmed jooksevad väga automaatselt ja nt 1 paki asemel juhtub kirjutuma 11) - aga see on kergesti avastatav ja parandatav.
Ja loomulikult teevad kullerkompaniid vigu - nt kaotavad silte, viivad asju valedesse kohtadesse jne. Just paar päeva tagasi saime kõne ühelt vanataadilt Queenslandi outbackis, kes koju tulles avastas, et majalävel seisab mitu karpi Macnaughti toodangut. Aus mees, kes helistas. Kraami oli seal 7000 dollari eest. Õige aadressaat (mis asus 500 km kaugusel) kajastus õnneks siltidel, nii et see viga läks täielikult Stratracki kraesse (seda enam, et kätte toimetamisel oleks nad pidanud võtma tõestuseks allkirja).
Aga nii mu pärastlõunad mööduvad - uurides, kus miskit valesti läks. Õnneks enamus helistamisi teeb Brad. Ja on hämmastav kui asjalikult ja sõbralikult suudab ta kõigi osapooltega asju ajada (ja kui ta ootele pannakse, siis vannub, et kuradi lollakad kes jälle "fucked up"). Mina jälitan vigu kullerkompaniide kodulehtedel, kontrollin korjelehti (iga korjaja ja pakkija peab oma initsiaalid kirja panema) ja seda, kes tellimuse vastu on võtnud. Ja räägin tulemustest Bradile, kes jälle ohates telefoni haarab. Tegelikult on kõik täitsa huvitav.
Aga tuleb ka öelda, et päev-päevalt on neid "fuck uppe" vähem. Eelmisel kuul saatsime välja muide rekordarvu saadetisi. Samas vanad olijad ütlevad, et võrreldes algusaegadega (st paar kuud tagasi) on praegu kõik supersujuv ja rabelemist vähe. Brett (lao juhataja) kiitis, et see pidavat suuresti olema minu töö. Või noh ta kiitis pigem ehk end, et tal viimaks tuli pähe ometi palgata inimene, kes ainult paberimajandusega tegelebki. Enne tegid minu tööd 3 inimest, kellest kaks ka korjasid ja pakkisid ja üheks oli Brad, kel niigi sada muud asja teha.
Nii et järjekorde kiire töönädal on seljataga. Homme hommikul lähen siiski paariks tunniks tööle - käsil on eelinventuur.
Ja jääge kuuldele, sest tegelikult on peagi tulemas üks uudis.
posted by HM at 5:23 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home