Turella

Sydney (nagu arvatavasti iga suuremat sorti linn) ehmatab mind pidevalt sellega kui palju erinevaid linnu ses ühes linnas leidub. Olenevalt trajektoorist, käidavatest kohtadest ja tuttavate ringist, võimalusi täiesti erinevates linnades elamiseks on lõputult - füüsiliselt siiski ühte linna jäädes. Kuigi ühendajaks pole isegi Sydney nimi (kõigil linnaosadel on siin oma nimi ja aadressegi ei kirjutata nt et Darlington, Sydney, NSW 2008, vaid lihtsalt Darlington NSW 2008).

Minu linn on ka viimasel ajal palju muutunud. Eelkõige tunnen end Newtownis ja Glebes üha kodusemalt - varem ei leidnud lihtsalt niisama ringi luusimiseks ja selle tudengliku-boheemlasliku õhkkonna sisse ahmimiseks piisavalt aega. Ja tegelikult kevad koos üha kuumemate ilmadega (jättes välja eelmise nädala külmalaine) on ka need linnaosad eriti õitsele löönud. (Pühapäeval muide oli Newtownis tore, kuid pisut liiga rahvarohke üritus - Newtowni festival. Mängisid igasugused bändid ja nägi huvitavaid inimesi, oleks vaid murul istumiseks rohkem ruumi jätkunud..).

Aga nende erinevate linnade juurde tagasi.. Chatswoodis tööl käies sõitsin iga päev läbi kesklinna ning läbi jõukate põhja-linnosade. Nüüd viib tee mind lõunasse, tööstuse ja töölisklassi mängumaadele. Rongis ei näe enam inimesi, kes tikkontsastatud jalga viibutades närviliselt midagi läptoppi toksiksid. Lõunapoole suunduvad rongid on tegelikult täitsa inimtühjad - vähemasti sel ajal kui mina tööle lähen - tihti olen ainuke inimene vagunis. Sest igasugune vabriku- ja laotöö algab ju varavalges ning mina lähen tööle alles poole üheksaks. Teisalt bossid ja sekretärid sõidavad kõik kohale oma autodes, sest parkimisprobleemi nagu linnakeskuses või kõrgmajade juures Lõuna-Sydneys pole.

Turellas pole tegelikult peale raudteejaama suurt midagi. Isegi ühtki poodi või kohvikut pole veel silma hakanud. Üksteise järel on tootmis- ja laohooned, enamus neist siiski näevad igati viisakad ja uued välja. Üks väga hea asi Turellas siiski on - nimelt Wolli jõgi lookleb laisalt läbi linnaosa. "Minu" praeguse firma hooned on aga otse jõeveerele ehitatud. Vastaskallas on täis puid, põõsaid ja puhmastikke, mida ma väga hästi ei tunne - koondnimetuse all Turella loodusreservaat.
Jõevesi arvatavasti kuigi puhas pole arvestades ümbritseva tööstusmaastikuga, aga lõunapausi ajal vee ääres istumiseks ja raamatu lugemiseks on igati mõnus. Igasugused linnud karjuvad ka nii, et tahavad kõrvakuulmise ära võtta. Nii et kui Jarek kurdab nädalavahetusel, et tahaks linnast ikka kuskile välja sõita looduse rüppe, siis minul nii põletavat vajadust selleks pole.

Mina olen Macnaughti firma lao andmesisestaja-asjaajaja. Töö ei ole keeruline - korraldan pakkidele saatelehti, maksukviitungeid, pärastlõunati pean natuke manifeste ja raporteid valmistama. Pidin endale selgeks tegema paar uut kavalat programmi ka. Mis mind pidevalt üllatab, on see, kui hästi ikka erafirmades (või pigem ikka vist mitte üldistada, ütleme, et selles firmas) on asjad korraldatud. St nii sätitud, et enamus tegevust oleks produktiivne ja asjalik. Võrreldes mu eelmise kogemusega (riiklikus ettevõttes), kus käis vana viletsalt ülesehitatud andmebaasi putitamine ja kummardamine, siis siinsed süsteemid on küll hästi timmitud.
Mis mulle aga veelgi rohkem meeldib, on see, et mind võetakse siin kui päristöölist (kuigi ei ole teada, kauaks ma siin üldse olen). Alustuseks tutvustas mänedzer mulle firma arengulugu ja perspektiive, rääkis hetkel toimuvatest muutustest ja minu oodatavast panusest. Sain ka firma logoga mütsi ja õllepudelihoidja :). Ja mis kõige olulisem, viis mind mööda maja ringi ja tutvustas kõigile (st mitte muidugi kõigile sest firmas töötab üle 100 inimese, pooled neist vabrikus - aga kõigile, kellega mul töö seisukohast vajalik tuttavaks saada oli). Ja nüüd pidevalt ta küsib minu arvamust, et mida ikka saaks paremini ja mugavamalt korraldada. Nimelt see firma on oma saadetisi klientidele edasi toimetanud vaid lühikest aega. Varem kõik toodetud värgid müüdi ühele vahendajale, kes siis kraami lõpptarbijale edasi müüs. Aga muidugi - milleks nuumata vahendajat, kui saab ka otse oma asju müüa? Ahaa, aga firma toodab mingisuguseid metallist jublakaid ja filtreid.

Firmas töötab hästi palju makedoonlasi, eriti just tehases - enamus neist juba mitukümmend aastat. Väike multikultuursus mõjub alati minu arvates hästi. Näiteks insenerid on india ja ukraina päritolu. Samas enamus mänedžere ja juhtivtöötajaid on austraallased, telefonioperaatorid (need, kes tellimusi vastu võtavad) ka.

Seltskond laos on päris lahe. Ainult mehed muidugi. Ma tean, et boss luges neile enne kõvasti sõnad peale, et mida nt neiu kuuldes tohib öelda ja mida mitte, aga eks nad muidugi aeg-ajalt unustavad end. Näiteks nad kutsuvad Bradi sausage´ks "sest ta on d..khead"...

Lao hingeks on Mendo - 50ndates joviaalne makedoonlane. Ta kutsub mind bossiks ja räägib pidevalt sellest, et kui ta järgmine kord Makedooniasse läheb, siis otsib endale uue noore naise. Eelmise nädala hobuste võiduajamisel (Melbourne Cup) kaotas ta 2000 dollarit, mitte et ta selle üle väga kurvastaks. Saatus! Ükskord saab ta miljonäriks nagunii. Veel on laos kolm austraallast - John ja Pete ja ülevaataja Brad. Ja siis hiinlane Ivan, kes Hiinas tegeles McDonaldi logistika korraldamisega. Nüüd läheb ta kaheks nädalaks koju vanemaid külastama ja arvatavasti homsest on keegi uus laomees teda asendamas.

Hea on see, et ladu on puhas ja vaikne, miski ei haise ega lärma. Aga noh, siiski ladu. Kardetavasti varsti läheb ka väga kuumaks..

Ja need on minu uued saapad... Metallist ninaotstega nagu see laos kohustuslik on (et äkki arvuti kukub laua pealt maha vms tööõnnetus). Saapad on tegelikult üllatavalt mugavad, kuigi metall teeb nad ikka raskeks. Mugav on ka see, et ma ei pidanud neid ise ostma (nii 700-900 kroonine laks)- firma muretses.