Moreton Hire, how can I help you?

Käisin jälle kaks päeva tööl. Asendamas üht haiget administraatorit. Kui agent selle tööga helistas, oli juba keelel jälle ära öelda, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki nad muidu enam varsti ei helista ja pealegi ehk tulekski ikka sellest telefoniga rääkimise krambist üle saada. Kokkuvõttes saingi vist.
Tegemist oli firmaga, mis organiseerib näitusi ja näitusstende - st eriti just tehnilist poolt. Valgustid, stendid, lauad jne. Ja peotarvikute laenutus ka.
Administraatori ülesandeks, nagu ikka, on vastata telefonile ja suunata helistajad õigete isikute juurde edasi.
Kui helistaja ise teab, kellega ta rääkida tahab, siis on üsna kerge. Tuleb vaid küsida ta nimi ja firma ja helistada vastavale isikule ja öelda, et see ja see on liinil. Ning siis nad ühendada. Probleem aga kerkib üles siis, kui helistaja ise ka ei tea, kelle jutule ta tahab. St teadma peaks mina. No mul muidugi olid paar abinumbrit, kuhu teadmatuse korral helistada. Aga eks kokkuvõttes paar äritehingut ma ikka keerasin neil arvatavasti untsu ka:). Nt vajutades ühendamise asemel mingile valele nupule ja katkestada kõne..ehee.
Kui ma kohe üldse helistajast aru ei saanud (mõned inimesed kohe ei suuda selgelt rääkida ja isegi peale kahte could-you-repeat-that-please? ei saanud ma aru, kellega ta rääkida tahab), siis ma töötasin välja ühe täiesti lubamatu käitumismalli. Just one moment please. Panen helistaja ootele. Sirvin telefoninimekirja, ei midagi tuttavalt kõlavat. Ootan 5 sekundit, siis lähen helistaja juurde tagasi ja ütlen, et soovitud isik on hetkel koosolekul. Kas sooviksite jätta teate?
Vahel teate järgi sain aru, kellele see peaks suunatud olema. Vahel mitte. Kui sain aru, siis ikka edastasin teate. Nii et päris pahatahtlik ma polnud. Aga nagunii inimesed, kel vaja, helistavad alati tagasi. On ju nii?