Stay where you are!

Sellise lause käratas täna mu peale bussijuht, kui ma püüdsin bussiuksest siseneda. Ma olin 20 minutit bussi oodanud, toitu täis raske kott käes ja pilet näpus. Ja näe, kuradi bussijuht ei taha mind peale võtta!
Siin on nimelt selline reegel, et bussides võib seistes sõita kuni 15 inimest. Ja osad bussijuhid on sellised tähenärijad, et peatusesse jõudes lasevad lahkujad keskmisest uksest välja, siis loevad kõik bussi jäänud reisijad üle ja seejärel alles avaneb eesuks, kust bussi siseneda võib. Ja osad (st tipptunnil enamused) jäävad muidugi limiidist välja.. Lolluse tipp ühesõnaga. Oleks siis, et bussid käiksid iga paari minuti tagant ja ei peaks neid lõputult ootama..
Sõita enamus juhtidest nagunii ei oska (või ei viitsi). Pidurdavad nagu segased, kõik tädikesed pikali põrandal..
Aga selle tänase bussijuhi juurde tagasi tulles. Ta oli kõige tähenärijam bussijuhtidest, keda ma olen siin kohanud. Ma tean seda selle tõttu, et ta lasi mu lõpuks ikka bussi peale, sest selgus, et seisavad vaid 13 inimest. Selle korduva ülelugemise, kärkimise jms peale olid enamus inimesi bussis püha viha täis. St alguses naerdi, vennastuti ja tehti üksteisele nägusid a la kust see segane tüüp välja on ilmunud ja alles siis hakati pahandama. Sest igas peatuses kulus nii kuradima palju aega. Viimaks üks frustreeritud naine karjus bussi tagaotsast - "ma tahan lihtsalt koju jõuda, just drive on, will you?"
Õnneks enamus aega ma bussiga ei pea sõitma - rong viib kodust tööle ja tagasi. Et täna on aga neljapäev st shoppingu päev (kui kõik poed on kauem lahti), siis käisin Birkenheadi outlettides ringi vaatamas jne. Ostsin igasuguseid ilusaid asju.
Ja et mu mp3 mängijalt kõlas rahustuseks Aretha Franklini rõõmus hääl, siis isegi see bussijuht ei suutnud mu tuju rikkuda.
Homme on reede, peale reedet tuleb laupäev (tegelikult üsna loogiline, kas pole:) ja tööle ei pea minema kuni teisipäevani..nimelt on esmaspäeval mingi püha.