Seiklused rannal.

Ilm on paaril viimasel päeval lihtsalt superkuum olnud. Kuuldavasti sinna 37-40 kanti. Nii et polnud loogilisemat liigutust kui suunduda kohe laupäeva varahommikul randa. Seekord läksime Googeele, sest sinna saab meie juurest ühe bussiga - pool tundi sõitu. Kl üheksa paiku jõudsime kohale ja rand oli juba rahvast paksult täis.
Lained olid aga väga suured. Nii et esimesed paar tundi ei saanud ma hästi vette minna (sest olin unustanud ujumisprillid maha ja ma oleks 100% kindlusega oma läätsed ära kaotanud). Siis aga otsustasin, et aitab jamast ja läksin ostsin uued prillid. No ja siis algas õige rannaüritus pihta. Vesi - vastupidiselt ilmale - oli väga külm. 17 kraadi, ütles üks silt rannal. Aga oi kui värskendav.
Nii et võttis pisut harjumist, aga kokkuvõttes siinne merevesi oli väga mõnus. Möödus tunnike või kaks ja me Jarekiga rabelesime ikka veel üle lainete hüpata või neil end ranna poole kanda lasta. Trikk on seista piisavalt sügaval vees. Lained on kõige suurema hooga just väga ranna lähedal. Põlvini vees seistes on kõige suurem tõenäosus, et jalad kaovad alt ja mühisev meri nõuab su omale..:) Aga iga laine kannab sind teatavasti ranna poole.. Ja mingil lainetest väsinud hetkel avastasin ma, et olen rannale kahtlaselt lähedal ja tulemas oli supermegasuur laine, mis vahutas juba enne minuni jõudmist. Hüppamiseks liiga kõrge, sukeldumiseks liiga vähe vett. No ja nii see laine mind tabas. Kogu jõuga, millele olid lisandunud miljonid liivaterakesed hõõrduvuse suurendamise mõttes. Tegin paar kahtlast kukerpalli, neelasin liitri merevett ja täitsin nina ja kõrvad liivaga. Ja just kui olin toibumas, saabus järgmine, ja mitte just väiksem laine... Et selleks hetkeks oli mul juba suhteliselt suva, et proovinud ma mingit hüppe- ega sukeldustrikki, vaid lihtsalt püüdsin end võimalikult väikeseks kägaraks teha ja lasta lainetel viia mind kuhu ta tahab. Ja õnneks viis laine mind peaaegu rannale, nii et ma enne järgmist superlainet sain peaaegu veest välja. Viimased sammud merest välja on alati rasked - liivateradest rasked vastulained..Jarek oli õnneks natuke sügavamal vees ja sai järgmise laine turjal rannale sõidetud.
Kõik tol hetkel vees olnud inimesed olid üsna ehmunud, murelikud emad korjasid lapsi veest välja ja vetelpäästjad suundusid skuutritel kadunuid otsima. Kusjuures kellegi nad leidsidki.. Õnneks vist saadi talle elu ikka sisse, aga kui dushi alt tulin, nägin, et kiirabi oli saabunud.
Vot selline rannaseiklus siis. Moraal - tuleb olla ettevaatlik ja mitte liiga madalas vees..
Aga suvi ja meri igatahes ruulivad täiega..