Nädalakokkuvõte

Arvestades, et homme hommikul lähen ka tööle, tuleb sel nädalal 56 töötundi ära. Ütleme nii, et kurnav. Positiivne asja juures on see, et täna oli jõulupidu ja kuigi ametlikult istusime oma aja (ja üleaja) seal ära, enamus ajast käis söömine ja niisama olesklemine. Et vihma kallas, siis suurejoonelise barbekjuu asemel jõekaldal küpsetati liha ja vorstid vabrikunurgas ära ja koosviibimine toimus saalis. Mage. Aga süüa oli palju ja head, sest küpsetajateks olid makedoonia maadamid.
Firma direktor (asutaja pojapoeg) tuleb aga ametlikult kuulutada kõigi aegade halvimaks kõnepidajaks. Pildus küll sloganeid, et oleme kõik eliittiimi osaks ja rõhume kvaliteedile ja traditsioonidele, kuidagi kokku kõlas väga hädiselt.

Eile õhtul käisime aga huvitaval üritusel. Redferni Naabruskonna Keskuse seinale lasti kohalike aborigeenide tehtud lühifilme. Redfernis elab üldse Sydney kõige arvukam aborigeenide kogukond. Kohe rongijaama vastas on ka suur plats, kus heidikutel on oma telklaager püsti ja lipud lehvivad.
Seepärast peetakse Redferni rongijaama ka jubedaks kohaks. Ma alguses ka natuke kartsin. Noh, mustad mehed joovad ja küsivad "you´ve got change, luv?". Nüüdseks on enamus neist juba nägupidi tuttavad, naeratan neile ja nad naeratavad vastu. Üks hallipäine onkel mängib hommikuti vingelt elektrikitarri.
Aga filmide juurde tagasi - enamus neist olid üsna igavad. Aga üks oli väga lahe - luulevormis ja räppari poolt ette kantud. Jou, kuulake mind. Lugu selline. Minevik on minevik jne..Taustaks vaheldusid erinevad inimesed ja erinevad kohad.
Kõige huvitavam oli aga kohalikku aborigeenide kogukonda näha. No ja natuke oli igasuguseid teisi ka - pealtnäha, et tudengid ja muidu avatumad maailmakodanikud. Majanaaber Jacob tuli ka meiega kaasa. Ta ema on pikka aega aborigeenide kogukonnas meditsiinitöötaja olnud (ja just sõitis Põhja-Austraalia outbacki 4 kuuks tööle)ning tal endal on ka plaanis hakata tegema vabatahtlikutööd. Nimelt ta õpib juurat ja eks aborigeenid suurlinnas satuvad ikka keskmisest sagedamini igasugustesse sekeldustesse.
Üks huvitav asi jäi eile õhtust kõrvu. Nad ise (filmides) kutsusid end "mustadeks". Ka filmiõhtu nimi oli Short Black Films. Ma pole kunagi selle peale tulnud, et neid "mustadeks" pidada. Eks nahavärv on neil pisut tumedam küll, aga "must" assotseerub mul ikka aafrika juurtega inimestega. Aga ma saan aru ka, et nimetus aborigeen (ehk põliselanik) just erilist ühtsusidentiteeti ei tekita.

Ja üks uudis veel.Et majanaaber Daniel naases Singapuri, siis lõppes ka meie maja liis. Või õigemini lõppeb see 26. detsembril. Jacob tahab selle üle võtta. Enne on aga tulemas majainspektsioon. Nii et juba mitu õhtut käib meil tõsine koristuskampaania. Kaalul on me kõigi tagatisraha .. ja veelgi olulisem, ebaõnnestumise korral võib liis kellegi teise kätte minna. Loodame, et seda ei juhtu, sest 26. detsember oleks jube halb aeg uue kodu otsimiseks. Ja teiseks on nii maja kui majakaaslased juba nii armsaks saanud, et ei tahagi kuhugi mujale kolida...