Nelsoni laht

Plaan nädalavahetuseks Nelson Baysse sõita tekkis üsna äkki. Tegelikult juba tükk aega on töökaaslane Brad mulle rääkinud, et kuidas see on tore koht - delfiinid hüppavad meres ja koalad mõmisevad eukalüptipuudes ja rannad on imeilusad ja siis veel see saar, kuhu saab vaid mõõna ajal läbi mere jalutada ja kus elavad kämblasuurused ämblikud ja siis veel Austraalia RAAF baas, kust hävitajad katsesõite teevad ja vahelduseks kalureid libapommidega üllatavad jne jne. Nimelt Bradi vanemad elavad Nelson Bay läheduses. Kuid Nelson Bay pole kaugeltki tundmatu turismiatraktsioon - enamus mu töökaaslasi käib seal pidevalt nädalavahetuseti või puhkuse ajal. Eriti sobilik pidavat olema aktiivseks perepuhkuseks.
Viimaseks tõukeks sai reedene päev - et tööl oli üsna vaikne, siis veetsime kõik aega üles ja allazoomides Google earthi. Vaatasime kogunenud seltskonna sünnilinnu (Indiast Makedooniani ja Eestist Uus-Meremaani) ja lõpetuseks imetlesin tükk aega Austraalia rannaalasid. Nelson Bay tundus ka satelliitpildil silmatorkavalt huvitav ja kaunis. Jarekit polnud ka kuigi raske nõusse rääkida, nii et laupäeva varahommikul asusime teele - linn veel magas, teed kenasti tühjad ja päike hommikuselt mõnus. Ei kulunudki palju aega - alla kolme tunni jõudsime Nelson Baysse kohale. Nelson Bay on iseenesest väike kuurortkülake, mis läheb sujuvalt üle Shoal Bayks ja siis Fingali laheks. Kogu ümbruskond on aga tuntud nime all Port Stephens.
Poolsaare lõunaküljes algab aga üks NSW pikimaid randu - Stocktoni rand, mis luidetab oma 40-50 kilomeetrit Newcastlini välja.
Tegime tiiru linna peal, muretsesime terve hunniku brozüüre ja asusime neid siis rannaäärses kohvikus kohvi kõrvale sirvima ja plaane pidama. Et turismihooaeg on täies hoos (suvi ning koolivaheajast võetakse veel viimast), siis polnud üllatuseks, et kogu kant meelitab turiste nagu meepott kärbseid. Delfiinivaatlustuurid (kuigi neid korraldab 3-4 firmat mitmete paatidega) olid pea kõik juba tolleks päevaks läbi müüdud - lunastasime endale kohad pühapäeva hommikuks.
Ja siis sõitsime natuke niisama ümbruskonnas ringi ning kiikasime siise paari veeäärsesse karavaniparki mõttega kinni panna telkimiskoht. Ehee, kõik oli absoluutselt välja müüdud. Ühes kohas oleksime võinud oma telgi panna karavanile mõeldud betoonalusele ja maksta selle eest 49 dollarit.. Aga et päev oli pikk, auto istumise all (seega ei muret, kuhu kodinaid jätta jne), siis ei muretsenud me liialt ja sõitsime Fingali lahte kaema. Laht, sealne lumivalge kaarjas rand ja põhjatipus terendav liivak (mis viis sellele eelreklaamitud saarekesele) olid nii kaunid, et pikemalt mõtlemata suundusime rannamõnusid nautima. Ujusime, kõndisime ranna kogu pikkuses läbi, päevitasime, mulistasime vees. Järgnev pilt on pikemast sarjast "lapsega mere ääres":) Et mõõn polnud veel alanud, siis Jarek ei viitsinud saarele sumada. Mina käisin küll ära. Ämblikke ei kohanud, aga tegin tutvust ühe hiigelsuure pelikanivanuriga ning kahe sukeldujaga, kes saare tagaosas käisid mingeid huvitavaid kalu harpuunimas.
Pärastlõunaks otsisime varjulise koha ja pidasime kena pikniku.
Siinkohal tahakski ära mainida, et Austraalias elamise või ringi rändamise juures on superpositiivne see, et igameheõiguse eest on tõsiselt hoolt kantud. Sa võid otsida üles kõige parema vaatega restorani, aga samal ajal on sulle loodud kõik tingimused, et sa võid veel palju parema koha peal ise piknikku pidada. Pingikesed strateeglistes kohtades, barbecuepliidid, jalutusteed, wc ja dussiruumid jne. Kõik on olemas ja kõigi kasutada. Eks vahepeal on see ka äraspidine mugavus - kui kõik on nii ära korraldatud, siis hing ihkab ikka pisut korraldamatust ka. Aga see selleks.
Õhtupoole, kui päike juba madalamale vajus, ronisime Shoal bay tipus olevale vaatlusmäele. Töökaaslased ohkisid, et küll sinna on raske üles ronida... Minu arvates oli see 20 minutit superkena jalutuskäiku - pisut ülesmäge küll. Vaated kujunesid absoluutselt lummavateks ja nägime ära ka terved kolooniad hiigelsuuri ämblikke. Nende võrkude kinnituskohad olid nii tugevad, et ühes kohas võrku koperdades (mu oma süü, läksin natuke rajalt kõrvale mingit puud uudistama) pidin pea ninali lendama. Võrk katki ei läinudki.
Õhtusasime veel Nelson bay sadamaäärses toidukohakeses kalmaaride kallal ja päev oligi enamvähem läbi. Kuna ööbimiskohta meil otseselt polnud (ja telkimine niisama pole lubatud), siis otsisime kena rannaäärse vaikse koha ja muundasime oma auto telgiks. Et istmed käivad täitsa pikali, siis oli lõpplahendus nagu (ma kujutan ette) esimese klassi lennukiiste (pluss magamiskott jalgatoeks :). Tekkis ka hea võimalus tähevaatluseks. Austraalia tähistaevas on mulle veel täiesti tundmatu. Segane rägastik tähti, millest ma ei näe midagi äratuntavalt kujundlikku kooruvat. Neid tundub jube palju põhjapoolkeraga võrreldes.

Pühapäeva hommikul, peale Stocktoni luidete külastamist ja sellele järgnevat värskendavat lainesuplust, käisime siis ka delfiinituuril - vallutasime kärmelt paadi ninapositsiooni ja nautisime poolteist tundi meresõitu ja delfiinide hüplemist. Noh natuke pidi kapten neid ikka otsima ka - siin neid ei toideta tuuride käigus (nagu mitmelpool Aasias). Armsad loomakesed igatahes. Pildile siiski praktiliselt võimatu saada:).
Ning siis peagi asusimegi Sydney poole teele. Nagu juba eelmises (või õigemini üleeelmises) postituses sai mainitud, käisime ka koalasid otsimas (ühel teisel väikesel poolsaarel - Lemon Tree teed mööda), aga ei leidnud. Jalutasime küll tükk aega eukalüptimetsas ringi.