Parkimisautomaadi kättemaks

Ilm näitab üles tublisid paranemismärke. Sel nädalal õnnestus kaks korda peale tööd ujumas käia. Jarek tuli mulle tööle vastu ja siis kihutasime otse Maroubrale. Maroubra on hetkel me vaieldamatu lemmikrand. Tal on selline mõnus kohalik hõng. Surfifännid ja perekonnad ja palju ruumi. Madal vesi, kuid väga head ja kandvad lained. Ma olen tõsiselt sisse võetud boogieboardist ehk bodyboardist. See on selline tömbi ninaga lainelaud, millega kõhuli sõita saab. Et mul on tubli kelgutamiskogemus seljataga, siis tuleb täitsa hästi välja. No ja vee peal püsimisega pole mul kunagi suuri probleeme olnud. Jama on ainult see, et kõige paremad ja pikemad liud tähendavad seda, et siis tuleb jälle jupp maad tagasi ookeani kõndida, et järgmist lainet püüda. Ja et hoovus on tugev, siis on sel tegevusel üsna sama efekt nt munamäele ronimisega.
Igatahes on ooekanis möllamine peale tööd supervärskendav. Pärast on tunne nagu oleks uus päev hakanud, vaim on värske ja tegudealdis. Ja nii on ju nädalas mitu head päeva rohkem!

Täna käisime aga Briti ja Reedikuga Manly rannas - see on Põhja-Sydney kuulsaim rand.

Need on Manly ja linnakeskuse vahet sõitvad praamid.
Manly rand on ilus ja hästi pikk. Ja vääääga inimrohke. Vähemasti laupäeval. Meil oli tõsiseid probleeme parkimiskoha leidmisega. Sõitsime tükk aega mööda linnaosa ringi, kuid iga nurgake oli autodega täidetud. Viimaks õnnestus koht leida otse ranna äärel. Seal muidugi oli kehtestatud "tagasihoidlik" parkimistasu 6 dollarit tunnis. Toppisime Reedikuga võidu münte sellesse ahnesse masinasse ja ajasime juttu ühe prantsuse paariga, kes olid ka täiesti hämmelduses parkimise kallidusest. Mündid lõpuks masinas, vajutasin rohelist nuppu. Selle peale peaks pilet trükkuma. Mündid kolisesid rõõmsalt masina põhjatusse taskusse. Mida aga ei väljunud, oli parkimispilet. Kurat! Hakkasime paaniliselt nuppe vajutama. Cancel ei aidanud, roheline nupp ei teinud midagi. Ekraanile ilmus algne tekst - Welcome to Manly vms. Raisk! Raha raisus ja vaja ka uus parkimiskoht leida. Olime juba lahkumas, kui püha viha täis virutasin masinale hüvastijätuks jalaga. Ja trrrr.. masinast väljus pilet. Nii lihtne oligi.
Muidu rand oli üsna inimestest üleküllastunud ja ujumist lubav lippude vaheline ala oli umbes 20 meetrit. Niimoodi üksteise kukil ujuda pole kuigi lahe. Nii et Manlyt vist edasipidi väldime.

Üks halenaljakas juhtum juhtus täna aga veel. Peale rannaskäiku ja majakoristust suundusime Jarekiga ülikooli parki piknikku pidama ja ajalehte lugema. Ja väga mõnus oli. Pizza ja õlu ja huvitavad uudised. Kuid äkki kerkis tuuleiil ja lennutas me kingsize pizzakarbi õhku ja läraki mulle vastu nägu. Pappkarbi terav ots sattus muidugi silma ja osa pizzast, mis mulle näkku ei kukkunud leidis koha mu valgete pükste põlvel. Lahe. Aga ju see oli karma. Ahne parkimisautomaadi kättemaks.

Loodetavasti ei lähe silm siniseks. Järgmisel nädalal ma peaksin heas töövormis olema, sest ülevaataja Brad on puhkusel ja mina tema asendaja. Sickied (ehk haiguspäevad) keelati mul poolnaljatamisi, sest ülejäänud meestekarjal pole aimugi, mis reportid päeva lõpuks tehtud peavad saama. Muidu mul on üldse toimunud tubli tõus karjääriredelil. Kolmapäeval oli mul arenguvestlus ja boss pakkus mulle permanentset töökohta. Pidin sellest oma viisatingimuste tõttu küll esialgu loobuma, aga tööülesanded on peale seda hoopis mitmekesisemaks muutunud ja viimaks ometi istun ma lao asemel värskendavalt õhukonditsioneeritud kontoris ja ajan tähtsaid paberiasju.