Pikk tee koju

Enne kui ma jõuan lihtsalt suurepärase nädalavahetuse ja sünnipäeva juurde, tuleb kirjutada muust. Pühapäeva pärastlõuna-õhtu-öö (mida tuleb väga selgelt eraldada ülejäänud nädalavahetusest), kujunes nimelt üsnagi viperusterohkeks. Alustasime Nelson Bayst tagasis6itu umbes kella kolme paiku. Noh, et parajasti jõuaks 6 paiku koju, käiks poes, teeks süüa, vaataks mu hetkelemmikteleshowd "So you think you can dance" jne. Seda kõike ei juhtunud. Aga mis juhtus:
Esiteks ilm oli superkuum. Ma usun, et pärastlõunaks oli rahulikult päikese käes sinna 50 kraadi l2hedale. Läbisime tuulekiirusel kuivanud põõsastikku (käisime seal nimelt tulutult koalasid otsimas). Tee peal lainetasid miraazid. Aknad olid kõik viimseni alla keritud, aga see ei tekitanud mingit jahutusefekti, pigem vastupidi. Viimaks ometi olen ka austraalia mandril saunas k2inud.. Ühesõnaga sõitsime ses kõrbekuumuses ja mõtlesime, et enne kiirtee algust teeme väikese peatuse. Seal nimelt oli üks nendest STOP.REVIVE.SURVIVE peatustest. Ja tõnks-tõnks-tõnks enne seda peatuspaika suure ringtee peal (kus kõik autod kiirteele tormavad) auto sureb välja. Ma ei saanudki aru, et mis täpselt juhtus. Jarek ka mitte. Kartsime, et äkki õli keeb või midagi (Reedik rääkis midagi hirmutavat kunagi mootori kokkujooksmisest jne). Me ise olime sellest kuumusest täiesti kokku jooksnud, aga mootor paistis üsna ok (aga me oleme ka täielikud autovõhikud). Ühe appi tulnud liibanoni onuga lükkasime auto oma hea mitusada meetrit ringteelt välja.
Rääkisime mõne kogenuma mehega juttu, lugesime läbi auto käsiraamatu ja jõudsime järelduseni, et lihtsalt ülekuumenemine, ei midagi muud. Ja vist võimalus, et ventilaator lülitas enda automaatselt välja või miskit. Kõik vedelikud olid normis (alles kaks nädalat tagasi Jarek käis hoolduses ja seal ka tehnik kiitis, et auto pidavat igati ok olema). Passisime vilus pool tundi ja sõitsime siis südamevärinal, kuid viperusteta edasi.
Kiirtee möödub kiiresti, mõnusalt sile ja lauge. Juba pean plaani kuidas tunni aja pärast oleme kenasti kodus.. Tee ääresele infotulbale jookseb aga äkki suur oranz kiri "Kiirtee suletud Mt Kuringai tulekahjude tõttu. Kasuta Pacific teed". Kiirtee ja Pacific Hwy jooksevad üsna kõrvuti Sydneyst põhjapoole. On aga jupp maad - nii 50 km, kui teed on rahvusparkide (teedeta rohelus) vahel, pudelikaelaga üle Hawksbury jõe silla. Just sel hetkel aga enam kiirteed kasutada ei saanud. Tuli polnud küll veel teeni jõudnud, aga nii igaks juhuks. Metsatulekahjud võivad levida hirmus kiiresti (ümberkaudu kasvavad kummipuud pidavat mingitel spetstemperatuuritingimustel ka plahvatama). Kiirteed pole võimalik kiiresti evakueerida ja väljapääse praktiliselt ju pole. Nii suunatigi need 4 kiirtee pluss 2 Pacific tee rada kokku. Ja see kohtumine ei toimunud kuigi kärmelt. Kolm tundi läbisime mingit 10-15 kilomeetrit. Auto auto otsas kinni. Enamus rahvast olid vaiksed ja sõbralikud, vestlesime mitme inimesega läbi autoakende (a la kas pole paremat viisi veeta pühapäeva õhtupoolikut..), osad kõndisid autode kõrval, et jalgu sirutada.
Meil muidugi oli väike pabin sees, et kas auto ikka vastu peab või juhtub jälle midagi. Õnneks ilmusid mingisugused pilved taevasse ja läks pisut jahedamaks. Jarek jalg igatahes kiskus juba krampi, natuke gaasi-pidur-natuke gaasi-pidur ja nii tunde.. Väljas läks pimedaks, viimaks nägime ka seda suurt ähvardavat tossupilve ja punast tulekuma. Lõpuks Hornsby lähedal tee hargnes ja autod pääsesid liikuma. Me jõudsime koju kella 11 paiku öösel. Kiirtee on ka täna kogu päeva vist kinni olnud ja autod liiguvad teosammul. Aga suuri alternatiive pole (rongid siiski!) - metsade ja jõgede vahel alternatiivteid on vähe.
See oli üks vääääga väsitav ja natuke hirmutav kogemus. Aga koju jõuda oli tõsiselt hea. Kui täna hommikul ainult tööle poleks pidanud minema...

ps. Vahepeal on selgunud, et ka teistel sydneylastel on kodutee konarlik olnud..Kes veel pole jõudnud, soovitan soojalt vaadata üle Mardi pikk tee koju Väga õpetlik..:) :P