Vana vs uus
On vist nii, et iga firma siseringis susisevad mingisugused intriigid. Inventuurist alates olen ma ka järkjärgult sinna ohtlikusse kanti ekslemas. Või pigem mind sinna ikka eksitatakse. Küll pigem pealtvaatajana, aga pidevalt pean ikka peale passima, et asi tasakaalust välja ei läheks.
Me firma näol on tegemist vana perefirmaga - alustasid nad sõjajärgsel ajastul (1949) ja on järkjärgult suuremaks kasvanud. Üks nende edu saladus oli kindlasti see, et nad võtsid tööle immigrandid - enamus makedoonlased, aga ka igasuguseid muid rahvusi liibanonlastest hiinlaste ja shotlastest indialasteni. Odav, truu ja innukas tööjõud. Nii ongi firmas palju inimesi, kes töötanud seal 20-30 aastat - nende esimene, ainuke ja loodetavasti viimane töökoht. Mitte kõik neist pole muidugi jäänud lihttöölisteks - eredamatest tüüpidest on saanud ülevaatajad, insenerid, tehase direktorgi.
Suuremad muutuste tuuled aga hakkasid firmas puhuma eelmise aasta algul. Nimelt siis otsustati oma projekteeritud ja valmistatud toodangut ise müüma hakata (varem müüdi kõik kraam gigantvahendajale Castrolile). Ning järsku tekkis firmasse juurde terveid meeskondi inimesi - klienditeenidus, müügiesindajad, promoinimesed, laiendati raamatupidamist ja ladu. Palgati oma kümmekond uut mänedzeri, kes kõik hoolsalt asusid uusi inimesi palkama ja uusi ideid rakendma. Ja järsku ongi olukord, et toodang, mis olemuselt ja koguselt on jäänud samaks või natuke tõusnud, peab üleval pidama tükk maad suuremat hulka inimesi. Ja need juurde tulnud inimesed pole enamuses miinimumpalgaga sinikraed, vaid hästitasustatud tegelased firma autode, mobiilide ja kuluarvetega.
Firma on jätkuvalt kasumis, eks tasapisi hakkavad need muutused ka oma kohale sättuma, aga vimm vana ja uue tööliskonna vahel tundub süvenevat. Jõuõlg on pikem aga uutel.
Ka mind võttis tööle üks uutest mänedzeridest - ma ei tulnud kellegi asemele, vaid täitsa uut töökohta nö soojendama ja sisse proovima. Kahjuks muidugi see firma mobiilide ja autode ja kõrgete palkade laine minuni ei laienenud :).
Alguses mul polnud sellest kõigest muidugi aimugi. Ja et oli teada fakt, et ma olen firmas ajutine suvaline tüüp, siis ma olin kenal kuldsel keskteel. Ida-Euroopa päritolu ja oskus tööd teha vennastas mind kergesti makedoonlastega (ja noh pole kuigi raske aru saada lihtsamast slaavikeelsest vestlusest - dobre utro lööb ikka näod särama). Samas ma oskasin teha nt Excelis asju, millest mänedzer polnud veel undki näinud ja kui koosolekul räägiti kõrgelennuliselt lean-productionist ja muda põhimõtetest (mis vanadele olijatele kõlas kui konnade prääksumine ja mille üle pärast palju nalja tehti), siis ka sellest sain aru. Nii et win-win situatsioon :).
Jõulu ja uue aasta vahel toimunud lao inventuur aga ajas asjad keema. Nimelt uued on veendunud, et varem oli kõik tehtud valesti ja halvasti ja vanad on veendunud, et uued ei tea mitte millesti mitte midagi. Ühesõnaga kogemus ja terve mõistus vs lennukas teooria. Asjale kaasa ei aidanud see, et inventuuri käigus läks kaduma ligi poole miljoni dollari väärtuses kaupa (st tuvastati puudujääk). Ja nüüd jätkuvalt käib susin. Ja mina olen äkki selle kõige keskel, sest minu peamine töö hetkel on teha inventuurijärgseid laoseisu korrektsioone ja liigutada toodangut (digitaalsel kujul) tehase ja lao vahel. Ma pean muidugi tegema nii nagu mu ülemus on ette näinud (ja tuleb tunnistada, et saan tema ponnistustest - et kõik asjad oleks oma õiges ja kirjapandud kohas ja kõik töölised järgiksid paikapandud protseduuri selle tagamiseks - täiesti aru). Ja samal ajal pean kuulama teiste heietusi, et parem (kergem) oleks ikka vana süsteemi järgi edasi minna, seda arendada ja täiustada.
Ärge saage valesti aru - enamus tööaega on jätkuvalt meeldiv ja easygoing nagu varemgi. Jõgi voolab majast mööda ja linnud laulavad ka. Ning inimesed on kõik vahelduva eduga rõõmsad ja sõbralikud ning mängivad lõunaajal pingpongi. Lihtsalt ma olen hakanud aru saama (ma pole ju enne Austraaliat üldse kuskil nö igapäevast püsivat tööd teinud), et inimloomusele on kohane tekitada probleeme ja intriige. Need teevad elu huvitavamaks.
Pika jutu lõpuks ütleks, et on neljapäeva õhtu ja see töönädal tundub juba ilmatuma pikk.
Me firma näol on tegemist vana perefirmaga - alustasid nad sõjajärgsel ajastul (1949) ja on järkjärgult suuremaks kasvanud. Üks nende edu saladus oli kindlasti see, et nad võtsid tööle immigrandid - enamus makedoonlased, aga ka igasuguseid muid rahvusi liibanonlastest hiinlaste ja shotlastest indialasteni. Odav, truu ja innukas tööjõud. Nii ongi firmas palju inimesi, kes töötanud seal 20-30 aastat - nende esimene, ainuke ja loodetavasti viimane töökoht. Mitte kõik neist pole muidugi jäänud lihttöölisteks - eredamatest tüüpidest on saanud ülevaatajad, insenerid, tehase direktorgi.
Suuremad muutuste tuuled aga hakkasid firmas puhuma eelmise aasta algul. Nimelt siis otsustati oma projekteeritud ja valmistatud toodangut ise müüma hakata (varem müüdi kõik kraam gigantvahendajale Castrolile). Ning järsku tekkis firmasse juurde terveid meeskondi inimesi - klienditeenidus, müügiesindajad, promoinimesed, laiendati raamatupidamist ja ladu. Palgati oma kümmekond uut mänedzeri, kes kõik hoolsalt asusid uusi inimesi palkama ja uusi ideid rakendma. Ja järsku ongi olukord, et toodang, mis olemuselt ja koguselt on jäänud samaks või natuke tõusnud, peab üleval pidama tükk maad suuremat hulka inimesi. Ja need juurde tulnud inimesed pole enamuses miinimumpalgaga sinikraed, vaid hästitasustatud tegelased firma autode, mobiilide ja kuluarvetega.
Firma on jätkuvalt kasumis, eks tasapisi hakkavad need muutused ka oma kohale sättuma, aga vimm vana ja uue tööliskonna vahel tundub süvenevat. Jõuõlg on pikem aga uutel.
Ka mind võttis tööle üks uutest mänedzeridest - ma ei tulnud kellegi asemele, vaid täitsa uut töökohta nö soojendama ja sisse proovima. Kahjuks muidugi see firma mobiilide ja autode ja kõrgete palkade laine minuni ei laienenud :).
Alguses mul polnud sellest kõigest muidugi aimugi. Ja et oli teada fakt, et ma olen firmas ajutine suvaline tüüp, siis ma olin kenal kuldsel keskteel. Ida-Euroopa päritolu ja oskus tööd teha vennastas mind kergesti makedoonlastega (ja noh pole kuigi raske aru saada lihtsamast slaavikeelsest vestlusest - dobre utro lööb ikka näod särama). Samas ma oskasin teha nt Excelis asju, millest mänedzer polnud veel undki näinud ja kui koosolekul räägiti kõrgelennuliselt lean-productionist ja muda põhimõtetest (mis vanadele olijatele kõlas kui konnade prääksumine ja mille üle pärast palju nalja tehti), siis ka sellest sain aru. Nii et win-win situatsioon :).
Jõulu ja uue aasta vahel toimunud lao inventuur aga ajas asjad keema. Nimelt uued on veendunud, et varem oli kõik tehtud valesti ja halvasti ja vanad on veendunud, et uued ei tea mitte millesti mitte midagi. Ühesõnaga kogemus ja terve mõistus vs lennukas teooria. Asjale kaasa ei aidanud see, et inventuuri käigus läks kaduma ligi poole miljoni dollari väärtuses kaupa (st tuvastati puudujääk). Ja nüüd jätkuvalt käib susin. Ja mina olen äkki selle kõige keskel, sest minu peamine töö hetkel on teha inventuurijärgseid laoseisu korrektsioone ja liigutada toodangut (digitaalsel kujul) tehase ja lao vahel. Ma pean muidugi tegema nii nagu mu ülemus on ette näinud (ja tuleb tunnistada, et saan tema ponnistustest - et kõik asjad oleks oma õiges ja kirjapandud kohas ja kõik töölised järgiksid paikapandud protseduuri selle tagamiseks - täiesti aru). Ja samal ajal pean kuulama teiste heietusi, et parem (kergem) oleks ikka vana süsteemi järgi edasi minna, seda arendada ja täiustada.
Ärge saage valesti aru - enamus tööaega on jätkuvalt meeldiv ja easygoing nagu varemgi. Jõgi voolab majast mööda ja linnud laulavad ka. Ning inimesed on kõik vahelduva eduga rõõmsad ja sõbralikud ning mängivad lõunaajal pingpongi. Lihtsalt ma olen hakanud aru saama (ma pole ju enne Austraaliat üldse kuskil nö igapäevast püsivat tööd teinud), et inimloomusele on kohane tekitada probleeme ja intriige. Need teevad elu huvitavamaks.
Pika jutu lõpuks ütleks, et on neljapäeva õhtu ja see töönädal tundub juba ilmatuma pikk.
posted by HM at 8:21 PM
2 Comments:
ee, mis on lean-production?
Toyotismist oled kuulnud? Paindlik ja kiirelt muutustele reageeriv tootmisviis, mille käigus püütakse minimeerida aja- ja materjalikadu.. (või midagi sellist õpetasin ma koolis vaestele lastele..:)
Põhimõtteliselt siis, et kui rahvas nõuab jõulude puhul siniste õlivoolikute asemel punaseid aiakastmisvoolikuid, siis seda nad ka saavad (ja kohe). Teoorias.
Postita kommentaar
<< Home