3:0 kelle kasuks?

Olime ära...meilide ja scräppide rohkuse tõttu võiks arvata, et oleks nagu maamunalt pühitud olnud. Konkreetsemalt kirjeldaks olukorda, et olin kadund kui "vits vette". Käisime 5 päevaks Byron Bays ja kullarannikul mu sünnipäeva tähistamas. Enamus aega möödus igatahes vees. Sellesuvine kuumalaine sattus nimelt just sellele pikale nädalavahetusele ja kohati olid temperatuurid ikka väga kõrged. Ega rannas muudmoodi olla saanudki kui ainult jahutavates lainetes (ja tuleb kahjuks tunnistada, et sealsed rannad ja lained on Sydneyga võrreldes ülimuslikud ja tunnid mööduvad tuulekiirusel). Peale ujumise ja vees istumise tegelesime veel puhkamise ja söömisega. Kõik olid väga head ja toitvad/karastavad tegevused. Natuke seiklesime ringi ka (Nimbinis nt) ja viimased kaks ööd olime kuldrannikul Jareki sõprade juures. Täna hommikul igatahes tormasin otse lennukist tööle, liiv veel varvaste vahel krudisemas ja kõrvus merekoha.

uus aasta

Aasta algus on alati uute asjade, uute tuulte ja uute plaanide aeg. Sel aastal aga tunduvad muutused tormilisemad kui muidu. Mitte eriti mu enda elus, aga ümberringi. Tööl eriti. Nagu veed oleks paisu tagant valla pääsenud, inimesed lahkuvad. Esimene linnuke oli Anneke. Imeilus pikk blond tüdruk, kelle õde artistinimega Mickey Green on arvestatav popstaar Prantsusmaal (vaadake seda linki). Anneke pani päeva pealt maha oma töö, mida ta oli teinud 7 aastat ja läks..näitlemiskursusele...et lihtsalt teha midagi muud ja vaadata, mis saab.
Täna läks Matt. Matt on mu parim sõber tööl, kellega me käime alati hommikukohvi joomas, tihti lõunal ja muul ajal lobiseme niisama. Matt ei lahkunud mitte päriselt, vaid võttis 8-nädalase puhkuse ja läks...eratreeneri kursustele. Et teha midagi muud ja mõelda elu üle järele.
Käisime oma tavalise seltskonnaga täna lõunal - Matt, Ian ja Margaret ja üks põrutav uudis käis teise järel. Ian (inglise päritolu pikk rastapatsidega tüüp) avaldas saladuse, et ta saab peagi isaks (naisel läheb 4. kuu). Teiseks rääkis ta välja, et ta tegi avalduse kiirabimeeskonda astumiseks ja esmaspäeval on esimene intervjuu, millele loodetavasti järgneb 6-kuuline väljaõpe..
Kust kõik need inimesed, keda ma kaks aastat tundnud olen, on võtnud järsku jõu, et võtta julgus kokku ja teha samm täiesti uues, tihti kuutõbisena tunduvas suunas. Tööl muide pole asjad üldse viletsad, pigem lähevad järjest paremaks ja koondamisi jms pole ka veel näha. Pigem on saabunud vist teatav mugav heaoluseisund, mis tekitab kerge paanika..et kas see ongi kõik..või on veel midagi kunagi üldse tulemas..
Jah, ka mina tunnen survet. 2. jaanuaril andsime oma viisataotluse sisse ja seega pole mul enam tudengiviisa piiravat kammitsat. On aeg.

ps. luban, et igasugustelt enesearendavatelt kursustelt hoian siiski eemale :)

Bensiin on liiga odav

Viimatine paak tiksus täis end $0.94 liitri kohta ja eelmised mitte kuigi palju rohkema eest. Bensiinihind kindlasti polnud peamiseks põhjuseks, miks me 25. detsembril Sydneyst minema kimasime, aga kohe kindlasti aitas kaasa sellele, et lõplik kilometraaz kujunes kuskile 3000 km kanti. Tegelikult oli mõte sõita kuhugi suvalisse kohta, sättida üles telk ja matkatoolid, lugeda raamatut ja vilksamisi vaadata puude otsas siblivaid/karjuvaid linde ja teha mitte midagi. Tegelikult reisi esimesed paar päeva peaaegu kulgesidki selles planeeritud vaimus. Sõitsime mööda Murray jõe äärt, ujusime, peesitasime ja logelesime.



Aga siis muidugi tekkisid üha uued plaanid, et läheks käiks seal linnas, teeks toda, roniks tolle mäe otsa ja läheks sinna rahvusparki telkima. Nii et kokkuvõttes käisime selle lühikese nädala jooksul ära Grampiani mägedes,Ballarati kullalinnakus (sellest peagi ehk pikemalt),Ecucha kolma jõe kohtumispaigas, Suurel Ookeaniteel ja tagatipuks Melbourneis. Ja umbes sajas muus kohas.
Vana aasta viimasel päeval aga uhasime 900 km kiirteed koju tagasi. Uus aasta saabus ootamatult ja planeerimatult, aga sellegi poolest kenasti suurte ilutulestike all. Kaunist uut aastat kõigile!