Vana aasta viimane päev

Ilm on vahelduva pilvisusega; hoovihma ja äiksetormi võimalus. 22 kraadi sooja.
Ja aasta viimane päev ongi alanud.
Tavaliselt ma ikka soovin, et iga järgmine aasta tuleks huvitavam ja värvilisem, seekord vist sooviks kõigile Rõõmsat Uut Aastat ja kõikide soovide täitumist!

Eile kohtasime linnas supermänni ja ta lubas ses suhtes aidata.

Ehk õnnestub tal meile välja peilida ka kohad esireas ilutulestiku vaatamiseks.

Jõulud Thirlmeres

Austraalias on üks Eesti küla, Thirlmere nimeks. See on Sydneyst u 80 km edela suunas. Ja mul oli sinna juba pikka aega huvi minna - algul vist eelkõige sellepärast, et seal on Kungla pood. Huvi tärgatas ka see, et paar kuud tagasi Powerhouse muuseumis käies jäi pihku brozüür, et sellest samast Thirlmere külast tuleb seal peagi näitus. Nii et tundus pisut uskumatu, et tegemist on ainult vanadekodu ja Kungla poega (nagu teadjamad rääkisid). Sest sel juhul - millest oleks teha näitust?
Nii et plaan ise seda küla vaatama minna küpses ja et teada oli, et esimesel jõulupühal on seal tulemas ka jõuluteenistus, siis tundus nagu sobiv aeg.
Asusime teele varakult ja läbi vihma. Kiirteele ei hakanud ronima ja sõitsime mööda rannikut lõunasse. Seekord põikasime sisse ka Helensbourgi lähedasse hindu templisse, kust eelmisel korral kogemata mööda vuhisesime (ja Jarekil oli tol hetkel veel u-pööretega väikseid probleeme:). Edasi käisime Kiilaspea vaatepunktis ja siis ühes rannas. Linnast väljas on ikka mõnus olla.
No ja siis tuli ette võtta see 45 kilomeetrine teelõik merest Thirlmereni. Vahepeal vaatasime veel ringi Pictonis ja nii juhtuski, et jõudsime Thirlmere täpselt pool kaks. Ja see jõuluteenistus pidi samuti pool kaks algama. Ning kohe selgus ka, et kodutöö oli tegemata. Nimelt Thirlmere ei olegi nii väike koht, et kirik keset küla ja Kungla pood kõrval. Noh, koht on siiski üsna väike, aga et oli pühade aeg, siis polnud tänavatel mitte ainsatki hingelist, kellelt teed küsida. Linnakaardilt tuvastasime kolm kirikut. Kõndisime neist ühte - Community church, siis otsisime teist (mida ei leidnud) ja kolmas osutus Jehoovade palvekambriks.

Et selle aja peale jäi silma ka Kungla pood, siis arvasime, et küll see kirik ka kuskil leidub. Reedik käis ühel kreeka perekonnapeol juhatust küsimas, mida lahkelt ka jagati. Nii et eesti kiriku leidsime üles. Väike, roheline ja Estonian Church peale kirjutatud. Britt mainis mõtlikult, et see näeb välja nagu Kill Billi filmist. Mis oli ootamatult tabav võrdlus. Selge oli see, et jõuluteenistus seal toimuda ei saa.
Et kohe kiriku juurest algas Estonian road, siis sõitsime seda mööda edasi. Ja eks seal Eesti teel need Thirlmere eestlased peituvadki. Roheliste põldude ja tuules kõikuvate puusalude vahel. Kena koht, pole midagi öelda. Ja ei ole mingit kõledat vanadekodu, vaid väikesed kodused majakesed roheluse keskel, ühel oli rukkilill peale nikerdatud.
Küsisime köögist teed ja leidsimegi jõuluürituse üles. Aga on hoopis kergem astuda sisse kirikusse kui privaatsesse koosviibimisruumi. Sestap kõhklesime pisut ukse taga ja siis otsustasime pigem mitte sisse minna. Oh sa õnnistav ja Üks Roosike on tõusnud kõlasid akna taha ka, tegelt oleks päris hea meelega kaasa laulnud. Nii et mul oli küll kahju, et hiljaks jäime.
Lõpetuseks veel üks pilt Thirlmere lähedastest järvedest.

Vihma sajab

Kiire nädal selja taga. Tööl läks lõpuks ka üsna stressirohkeks (no ikka see inventuuriks valmistumine) ja enda arvates tegin ma üksi mitme inimese tööd. Kurtsin natuke elu üle ja tulemuseks oli pudel veini ja palgakõrgendus!
Ja et reede õhtuks oli lahenenud ka majaliisi probleem meie kasuks, siis tundus sobiv õhtu lõõgastumiseks. Oleks me siis vaid selle ühe pudeli veiniga piirdunud... Ütleme nii, et nüüd on tugev motivatsioon veeta alkoholivabad jõulud.
Täna käisime siiski Maroubra rannal - tuleb vist tunnistada Sydney linnarandadest atraktiivseimaks (ja väike osa pole selles autoparklate rohkuses:). Ja kuigi vihma tibutas, pidasime üsna kena pikniku.
Homme õhtul peame Briti ja Reedikuga jõule. Verivorstid on juba olemas.

Nädalakokkuvõte

Arvestades, et homme hommikul lähen ka tööle, tuleb sel nädalal 56 töötundi ära. Ütleme nii, et kurnav. Positiivne asja juures on see, et täna oli jõulupidu ja kuigi ametlikult istusime oma aja (ja üleaja) seal ära, enamus ajast käis söömine ja niisama olesklemine. Et vihma kallas, siis suurejoonelise barbekjuu asemel jõekaldal küpsetati liha ja vorstid vabrikunurgas ära ja koosviibimine toimus saalis. Mage. Aga süüa oli palju ja head, sest küpsetajateks olid makedoonia maadamid.
Firma direktor (asutaja pojapoeg) tuleb aga ametlikult kuulutada kõigi aegade halvimaks kõnepidajaks. Pildus küll sloganeid, et oleme kõik eliittiimi osaks ja rõhume kvaliteedile ja traditsioonidele, kuidagi kokku kõlas väga hädiselt.

Eile õhtul käisime aga huvitaval üritusel. Redferni Naabruskonna Keskuse seinale lasti kohalike aborigeenide tehtud lühifilme. Redfernis elab üldse Sydney kõige arvukam aborigeenide kogukond. Kohe rongijaama vastas on ka suur plats, kus heidikutel on oma telklaager püsti ja lipud lehvivad.
Seepärast peetakse Redferni rongijaama ka jubedaks kohaks. Ma alguses ka natuke kartsin. Noh, mustad mehed joovad ja küsivad "you´ve got change, luv?". Nüüdseks on enamus neist juba nägupidi tuttavad, naeratan neile ja nad naeratavad vastu. Üks hallipäine onkel mängib hommikuti vingelt elektrikitarri.
Aga filmide juurde tagasi - enamus neist olid üsna igavad. Aga üks oli väga lahe - luulevormis ja räppari poolt ette kantud. Jou, kuulake mind. Lugu selline. Minevik on minevik jne..Taustaks vaheldusid erinevad inimesed ja erinevad kohad.
Kõige huvitavam oli aga kohalikku aborigeenide kogukonda näha. No ja natuke oli igasuguseid teisi ka - pealtnäha, et tudengid ja muidu avatumad maailmakodanikud. Majanaaber Jacob tuli ka meiega kaasa. Ta ema on pikka aega aborigeenide kogukonnas meditsiinitöötaja olnud (ja just sõitis Põhja-Austraalia outbacki 4 kuuks tööle)ning tal endal on ka plaanis hakata tegema vabatahtlikutööd. Nimelt ta õpib juurat ja eks aborigeenid suurlinnas satuvad ikka keskmisest sagedamini igasugustesse sekeldustesse.
Üks huvitav asi jäi eile õhtust kõrvu. Nad ise (filmides) kutsusid end "mustadeks". Ka filmiõhtu nimi oli Short Black Films. Ma pole kunagi selle peale tulnud, et neid "mustadeks" pidada. Eks nahavärv on neil pisut tumedam küll, aga "must" assotseerub mul ikka aafrika juurtega inimestega. Aga ma saan aru ka, et nimetus aborigeen (ehk põliselanik) just erilist ühtsusidentiteeti ei tekita.

Ja üks uudis veel.Et majanaaber Daniel naases Singapuri, siis lõppes ka meie maja liis. Või õigemini lõppeb see 26. detsembril. Jacob tahab selle üle võtta. Enne on aga tulemas majainspektsioon. Nii et juba mitu õhtut käib meil tõsine koristuskampaania. Kaalul on me kõigi tagatisraha .. ja veelgi olulisem, ebaõnnestumise korral võib liis kellegi teise kätte minna. Loodame, et seda ei juhtu, sest 26. detsember oleks jube halb aeg uue kodu otsimiseks. Ja teiseks on nii maja kui majakaaslased juba nii armsaks saanud, et ei tahagi kuhugi mujale kolida...

Päkapikud käisid

Eile leidsin postkastist midagi toredat - Mürakarude kalendri. Suured tänud saatjale! Päkapikud on siitki poolt teele saadetud..Et jõuluhooaeg tuleb siis vist ametlikult ja loodusjõudude vastaselt avatuks kuulutada.

Autoomaniku rõõmud

Täna sõitsime linnast välja grüünesse. Jarek sõidab autoga täitsa sujuvalt, aga eks ma vahepeal pean ikka karjatama, et hoia tee vasakusse serva või nii..
Sõitsime Sydneyst mööda rannaäärt lõunapoole kuni Wollongonini välja (see on NSW suuruselt kolmas linn 80 km Sydneyst lõunas). Ilm oli hea, tee vonklev ja vaated imeilusad. Rannad, mida tundub leiduvat igal sammul, on lumivalged, laiad ja peaaegu inimtühjad (kes neid kaugel ulpivaid surfareid ikka tähele paneb). Ujusime mõnel pool, jalutasime natuke, sõime lõunaks kalmaare ja sõitsime tagasi. Ja päev saigi otsa. Nädalavahetus kahjuks ka.

Uudis tuligi

Ostsime auto. Sinise.

Tegijail juhtub

Mu hüüdnimi tööl on KGB (kei-dzi-bi). Igatahes Mendo juurutab seda nime jõudsasti (ja õnneks ainult naljatades) ja kohati on ka teised seda kasutama hakanud (ilma algset tähendust üldse teadmata).
Nimelt suure osa mu tööst moodustab untsu läinud saadetiste järgi nuhkimine ja nende klaarimine.

Pean rõõmuga mainima, et ma ise pole palju vigu teinud. Seni olen kaks pakki valesse kohta saatnud - ühe esimesel tööpäeval kui ma veel tellijate koodidest aru ei saanud ja teise valesti saatmiseks oli muu hea põhjendus.
Ülejäänud vead on toimunud kuskil mujal "toiduahelas".
Alguse saab kõik 5 neiust, kes tellimusi vastu võtavad. Ja on tuhandeid viise kirjutada üles vigaseid aadresse, printida picking slippe valedesse printeritesse või neid kuhugi mujale ära kaotada. Rääkimata sellest, et tellimuses võib olla vigu.
Edasi läheb saadetis korjajate-pakkijate kätesse. Ja kui on tuhandeid jublakaid, mille koodid on nt K29/01K ja K29-01G, siis võimalusi eksimiseks on ka palju. Vanad olijad teavad kõiki jublakaid siiski peast, uued (nt just tuli tööle üks iirlane) ajavad neid enamasti segi. No pakkides peaks need vead välja tulema, aga kui Mendo (kes tavaliselt pakib) on järjekordses manjana-no worries tujus (nagu ta pidevalt on), siis jääb tal asju kahe silma vahele ka.
No ja siis liigub vastutus edasi minu õlule. Pean tegema parandusi andmebaasi (nt kui midagi oli tellitud 10, aga saata saame ainult 7), printima välja saatelehe ja maksekorralduse (kas tax invoice tõlkub maksekorraldusena?). Ja siis pean ma korraldama paki saatmise - meistedama sildi saatja aadressi ja arvutama maksumuse (st sisestama paki mõõtmed ja kaalu). Me kasutame kahte kullerkompaniid - üht väikeste pakkide jaoks (mis saadetakse lennukiga) ja teist suurte pakkide jaoks, mis saadetakse maatranspordiga (Lääne-Austraaliasse läheb saadetis maad mööda 5-6 päeva). Kullerkompaniidel on oma spets programmid, mis säilitavad kasutatud aadresse ja võimaldavad pärast teha kokkuvõtteid ja otsinguid jne. Sildid tulevad kenad ja baarkoodidega.
Ahah vigu võib veel ette tulla siis, kui keegi neid silte pakkidele kleebib. Vahel on karbid kõik juba paletil ja kilesse tõmmatult veoautot ootamas kui ma ma avastan mingisuguse üksiku sildita kasti. Või avastan, et mul on veel üks silt, kuid ei ühtki saadetist. No siis peavad nad kõik paletid jälle lahti harutama. Vahel muidugi juhtub ka, et ma prindin vale arvu silte (mingil hetkel sõrmed jooksevad väga automaatselt ja nt 1 paki asemel juhtub kirjutuma 11) - aga see on kergesti avastatav ja parandatav.

Ja loomulikult teevad kullerkompaniid vigu - nt kaotavad silte, viivad asju valedesse kohtadesse jne. Just paar päeva tagasi saime kõne ühelt vanataadilt Queenslandi outbackis, kes koju tulles avastas, et majalävel seisab mitu karpi Macnaughti toodangut. Aus mees, kes helistas. Kraami oli seal 7000 dollari eest. Õige aadressaat (mis asus 500 km kaugusel) kajastus õnneks siltidel, nii et see viga läks täielikult Stratracki kraesse (seda enam, et kätte toimetamisel oleks nad pidanud võtma tõestuseks allkirja).
Aga nii mu pärastlõunad mööduvad - uurides, kus miskit valesti läks. Õnneks enamus helistamisi teeb Brad. Ja on hämmastav kui asjalikult ja sõbralikult suudab ta kõigi osapooltega asju ajada (ja kui ta ootele pannakse, siis vannub, et kuradi lollakad kes jälle "fucked up"). Mina jälitan vigu kullerkompaniide kodulehtedel, kontrollin korjelehti (iga korjaja ja pakkija peab oma initsiaalid kirja panema) ja seda, kes tellimuse vastu on võtnud. Ja räägin tulemustest Bradile, kes jälle ohates telefoni haarab. Tegelikult on kõik täitsa huvitav.
Aga tuleb ka öelda, et päev-päevalt on neid "fuck uppe" vähem. Eelmisel kuul saatsime välja muide rekordarvu saadetisi. Samas vanad olijad ütlevad, et võrreldes algusaegadega (st paar kuud tagasi) on praegu kõik supersujuv ja rabelemist vähe. Brett (lao juhataja) kiitis, et see pidavat suuresti olema minu töö. Või noh ta kiitis pigem ehk end, et tal viimaks tuli pähe ometi palgata inimene, kes ainult paberimajandusega tegelebki. Enne tegid minu tööd 3 inimest, kellest kaks ka korjasid ja pakkisid ja üheks oli Brad, kel niigi sada muud asja teha.

Nii et järjekorde kiire töönädal on seljataga. Homme hommikul lähen siiski paariks tunniks tööle - käsil on eelinventuur.

Ja jääge kuuldele, sest tegelikult on peagi tulemas üks uudis.

Kevadised rullid

Pole midagi paremat spontaansetest üritustest. Kuna me majanaaber Daniel sõidab õige pea tagasi koju Singapuri, korraldasime täna väikese hüvastijätupeo. Et me kõik siin eri maadest, siis otsustasime, et igaüks teeb midagi oma maale omast. Kuigi ma kaitsesin Eesti au shokolaadi-nelgi-rosina-pähklikoogikesega ja viimaks ometi avasin ka kauahoitud dzinnipudeli, siis päeva tegu kuulus kaugelt Vanile. Tema õpetas meid Vietnami kevadrulle tegema. Hiina kevadrullidest eristab neid eelkõige see, et nad pole praetud, vaid riisipaber on vaid kuumas vees leotatud. Nii et rullid saavad läbipaistvad, tervislikud ja ülimalt kaubandusliku välimusega.
Saime kõik oma hea tunni neid rullikesi veeretada enne kui professionaalne vilumus tekkis. Ülitore ja toitev tegevus.
Väike pildimaterjal ka tõestuseks juurde.
Noh kas kõht läheb tühjaks?

Tegus laupäev

Polegi väga ammu kell 5 hommikul ärganud. Arvasin, et tegemist on üldse ehk mu esimese päiksetõusuga Sydneys, aga Jarek abivalmilt tuletas meelde, et alles paar kuud tagasi talvisel ajal päike tõusis ju 7 paiku. Igatahes oli see mu esimene varane päiksetõus Sydneys. Ja ei, ma ei tormanud randa surfama (mida ma nagunii teha ei oska). Ilm oli hall ja vihmane (taaskord!). Tormasin hoopis rongi peale, et tööle sõita. Kui reede õhtul boss küsis, kas saaksin laupäeval töötada, arvasin et ta teeb nalja nagu tavaliselt. Aga tuli välja, et vahetevahel nad töötavadki laupäeviti, kl 6-12. Ja palk on pool ajast pooleteist, siis kahekordne. Mis pani mu mõtted ka tööle. Nii et käisingi hommikul tööl ja trükkisin-printisin meeletu koguse kleepekaid minu jaoks mõistetematute koodidega a la G2ZGIH x 500 jne. Tegelikult see on lihtsalt ettevalmistus inventuuriks, et iga kasti peal oleks kirjas, mis seal sees leidub.
Ja siis kärmelt rongile ja päeva põhiüritusele - Eesti Maja jõululõunale. Kui mina kohale jõudsin, siis oli saal juba puupüsti täis. Soliidsed taadid-memmed merevaiguehete ja haapsalu sallidega reas. Ma teadsin küll, et Sydneys on omajagu eestlasi, aga sellegipoolest üllatav nii paljusid korraga näha ja kuulda. Enamus tundusid rääkivat veel väga korralikku eesti keelt (väike aktsent on ikka tunda). Me "uued eestlased" istusime tagasihoidlikult ühes lauaotsas. Laual oli pruun leib ja pohlamoos ja hõbevärviga kaetud käbid ka. Üsna koduselt kaunis.
Söök oli väga hea, hapukapsad ja (itaalia) verivorst ja sink ja kartulid ja muidugi siis see pohlamoos ka. Ootamatult ilus meie lauanurgale ka pudel Vana Tallinnat.. Jõuluvana käis ja lapsed (sh mu vasakpoolne lauanaaber Jaan, kel oma 14 eluaasta kohta on ette näidata juba pea 2 meetrit pikkust ja veebileht www.thejaan.com!:) said kinke. Annika ja Mart, kes ka aasta jooksul olid head lapsed olnud, lootsid kinki saada, aga ei midagi : )Ühesõnaga tore üritus. Pärast vaatasime ringi Eesti Maja arhiivis ja muudes tagaruumides. Eks see kõik selline vana ja pisut koitanud ole, kuid sisu on huvitav. Näiteks on arhiivis kartoteek Austraaliasse saabunud eestlastest ~1926-28, kus on kirjas, kus nad elama ja töötama hakkasid.

Peale jõuluüritust suundusime Kallima Sadamasse :) vabaõhukontserdile, kus laulda lubanud mõned austraalia iidoli väljakasvud. Et sinna veel mitu tundi aega, siis jõudsime käia Poola kultuuripäeval (ja õlleaedikus) ja kohvikus. Vihma muidugi sadas.