Muogamarra

Muogamarra on üks väike loodusreservaat Hawkesbury jõe ääres. Ta on rahvale avatud vaid kuuel nädalavahetusel kevadeti. See nädalavahetus oli viimane võimalus sel üsna metsikul alal jalutuskäik teha ja õitsvat põõsastikku imetleda. Info lekkis meieni ühe Jareki sõbra venna tuttavate kaudu. Nimelt Joanna vend on kirikuõetaja (kes tuli siia kuuks ajaks nö kirikuõpetajate tudengivahetusse) ja tema värskes koguduses oli üks muhe austraalia vanapaar Madeleine ja John, kes seal loodusreservaadis vabatahtlikutööd teevad. Igatahes pühapäeval pakkisime kaks autotäit poolakaid sisse ja sõitsime Muogamarrasse.

Panengi siia nüüd natuke pilte, sest nad kõik alati kurdavad, et ei saa mu blogist aru ja pilte on liiga vähe.
See on Asia ehk ametlikult Joanna. Tema ja ta mees Pawel on juba pikka aega me sõbrad siin, käime tihti üksteiselt külas ja koos väljasõitudel. Neil on ka blog, aga see on mõistetavatel põhjustel poola keeles.

Ja sellel pildil on vasakul Asja kirikuõpetajast vend, keskel Pawel ja paremal Karol.

Ja see on Marta. Tema on füsioterapeut ja ütlemata kasulik sõber kui sul on põlv haige.

Ja see on Jareki koolivend Szymek, ka üks igati muhe tegelane.

Last but not least, meie ikka ka.

Tegime seal Muogamarras üsna mitu jalutuskäiku. Hea oli see, et kuigi teatav rada oli ikka ees, siis polnud neid lõputuid käsipuid ja hoiatussilte. Ikka oli parasjagu kividel turnimist ja ohtlikke momente (arvestades mu värskelt taasparanenud põlve..). Ilm oli samuti imeilus.





Pärast põikasime sisse veel Mt Kuringai rahvusparki, kus kaesime üle põõsakalkuni (bush turkey) pesa ja trobikonna kängurusid/vollabisid.

Nädalavahetus

Tuleb ilmselt alustada sellest, et ma teen hirmus palju tööd. Firmat reograniseeritakse, umbes pooled inimesed on puhkusel ja teine pool haiged. Või nii vähemalt tundub. Fakt on see, et viimased kolm nädalat olen ma hoolitsenud kõikide klientide eest, kes maksavad oma tervisekindlustust läbi NSW haridusosakonna palgafondi. Iga kahe nädala tagant kannab seesama haridusosakond me arvele 2 miljonit austraalia dollarit. Tavaliselt hoolitsevad selle grupi eest kolm daami. Üks neist lahkus, teine on haiglas ja kolmas on kuisel puhkusel Tsiilis. Ja neist maha jääv kraam (ja igapäevaselt jätkuvalt sissevoolav kraam) kõik kuhjus kuidagi märkamatult mu lauale.
Tegelikult ma ei kurda, sest vähemasti on töö peaaegu huvitav. Palju nuputamist, õppimist ja klientidega suhtlemist. Rahaasjad on kohati keerulised, aga õnneks on mul raamatupidamises üks tegelane, kelle käest saan alati nõu küsida. Muidugi meeldib mulle ka see, et ma olen tõusnud paar redelipulka kõrgemale ja tundub, et sinna saan ma ka jääda - võibolla kui nood eelmainitud daamid naasevad lähen üle otsekorraldustega maksvate klientide gruppi.
Nii et väike reedeõhtune pärasttöine drink oli igati välja teenitud. Suundusime paraja seltskonnaga kohe pärast tööd Õpetajate Föderatsiooni klubisse. Õlu maksab seal kaks dollarit klaas (odavam kui poest ostes) ja piljard on tasuta. Rohkem positiivseid külgi sel klubil pole. Aga need kaks tundusid olevat nii otsustavad, et märkamatult tunnid möödusid. Ja õlu voolas. Ma ei hakka teid vaevama jutustusega sellest, kuidas me lõpuks maandusime Retro nimelises baaris..ja pärast seda Darling Harbouris. Laupäev oli täiesti raisatud. Hommikul olin veel üsna särtsu täis, praadisin suure hommikusöögi (munad, seened, värgid) ja tegin värsket apelsini-maasikamahla. Peale seda suundus kõik allamäge ja ma lõpetasin voodis vaadates järjest kuus osa House seriaali (sain ühelt töökaaslaselt dvd). Ma ei tea, kas Eestis House näidatakse (või mis nime all), aga see on üks mu praegustest lemmikseriaalidest kindlasti.
Pühapäev oli aga hoopis teist masti päev.. ja sellest tuleb järgmine postitus...

War on everything

APECi vingeim uudis oli ikka see, kuidas ühe TV-naljashow meeskond sisenes turvatsooni, läbis mitu politseikontrollpunkti ilma et neid peatatud oleks ja lõpetas Bushi hotelli paraadtrepil. Renditud mustade autodega, millel Kanada lipud lehvimas, ihukaitsjad jooksmas kõrval … ja sees istumas Osamaks riietatud mees. 11 inimest arreteeriti ja politsei teatas, et „..we ain´t laughing“. Kõik inimesed igatahes naeravad, või vähemasti vangutavad pead. APECi turvameetmetele kulutati paarsada miljonit dollarit – u miljon iga tunni kohta. Kokkuvõttes igasuguseid turvategelasi on nii palju, et keegi ei tea, mis toimub ja kes turvab ja kes plaanib miskit muud. Või vähemalt selline mulje on jäänud.
TV-show, millele igatahes tehti parimat võimalikest reklaamidest (isegi peaprodutsent arreteeriti), nimi on „Chaser´s War on Everything“. Kuuldavasti nende kaitse põhiargument on see, et nad ei teadnud, et nad keelatud tsooni sisenevad – sest keegi neid ju ei peatanud ja küsinud kuhu ja milleks nad lähevad! Youtubes saab vaadata ka Chaseri muid APECi teemalisi ülesvõtteid, üsna naljakas on see klipike. Aga huvitaval kombel see põhiklipp on maha võetud..võibolla oluline kohtutõend.

Laupäeval toimus APECi tähtsaim kohtumine (kõik riigipead kogunesid mingites kahtlastes ürpides operimaja kõrvale ja tegid pilti) ja samaaegselt oli linnas demonstratsioon. Me läksime ka ikka vaatama, mis toimub. Buss muidugi linna välja ei sõitnud – teed olid kinni pandud. Demonstratsioon oli tolleks ajaks otsaga Hyde pargis, tubli politseimüür neid muust maailmast eraldamas. Kellelgi polnud lubatud demonstratsioonist välja astuda, ja keegi ei saanud sinna siseneda. Kiikasime siis politseinike selja tagant. Mis mind hämmastas, oli demonstratsiooni laialivalguvus. Demonstreeriti kõige ja mitte millegi vastu. Lehvitati plakatitega, kust vaatasid vastu igasugused riigipead (Bush ja Austraalia peaminister Howard siiski kõige läbivamad näod), lisaks leidus plakateid Mahatma Gandhi, Che Guevara ja igasugu muude tegelastega. Meeleolu oli minu arvates täitsa sõbralik, kuigi ehk kergelt igavlev. Jama oli see, et mitte kuskile ei saanud õieti kõndida. Jarek tahtis ka oma silmaga toda kesklinna traataeda kaeda, aga sinna polnud võimalik ühestki küljest läheneda. Asja muutis raskemaks see, et peale eelmise pühapäeva rannas ringi jooksmist paistetas mu põlv taas üles…tundub, et see vahepealne paranemine oli ennatlik rõõm. Igatahes..Jarek kobises pidevalt oma sobimatuid nalju teha (nagu ikka meeldib talle kõva häälega kommenteerida a la „ma ütlesin sulle, et ära löö seda politseinikku, neil on kumminuiad“, ise mu lonkavale kõnnakule osutades. Paar vanatädi igatahes läksid õnge.
Pärast uudistest vaatasin, et natuke läks ikka löömaks ka, paarteist inimest taas arreteeriti ja politsei lükkas brutaalselt paar neiut pikali. Juttu jätkub kauemaks, aga APEC on õnneks enamvähem läbi.

Berliini myyr Sydneys

Kuna mu arvestusj2rg pole ikka veel kohale j6udnud, siis kirjutan miskit veel. Nimelt on Sydneys k2imas APECi kohtumine ja siia on kokku s6itnud igasugused t2htsad liidrid Bushiga esiotsas. Ja Sydney n2eb v2lja nagu s6japolygon. Kopterid tiirutavad taevas, prygikastid on kinniteibitud, iga nurgu peal seisab m6ni mantliga mees, kellel k6rvast kuklataha jookseb mingi juhe, politseinikud igal sammul ja siis loomulikult see suurep2rane tara, mis on pystitatud kesklinna. Tara on kolm meetrit k6rge ja kokku vist u 5 km pikk. Kui t2htsad onud parasjagu ringi ei s6ida v6i jaluta (Bush nimelt otsustas eile v2ikese jalutusk2igu teha ja see halvas kogu linna tundideks - ei tea mis rahuldust ta sai sealt traataia vahelt..nagu kiskja puuris, vihased inimesed ), siis tehakse v2ikesed avaused, kust inimesed saavad l2bi k6ndida. Ilma igasuguse hoiatuseta aga v6idakse need augukesed kinni panna. Ja siis oledki l6ksus ja pead k6ndima paar kilomeetrit, et kuskile edasi p22seda.
Et mu kool on t2itsa kesklinnas, Circular Quay l2hdal, siis sain k6iki neid piiranguid t2na omal nahal tunda. Olen juba kolm korda pidanud oma ID kaarti n2itama ja mu kott on kaks korda l2bi otsitud. Buss ei s6ida enam Circular Quayni v2lja, vaid liin l6ppeb paar peatust enne. Rongid samuti neis k6ige kesksemates jaamades hetkel ei peatu. Homme aga on suuremas osas Sydneyst riiklik pyha. Et keegi ei tuleks linna jalgu sebima. Ja propaganda on meeletu. Plakatid, reklaamid ja varjatud reklaamid. Eile n2iteks n2idati telekas The Interpreter filmi - kes pole seda n2inud, siis ytlen, et suurep2raselt seondub APECi yritusega. T2na bussis vaatasin ka kahtlstavalt ringi, et kas keegi m6nd kilekotikest pole nurka unustanud.

Toimuma saavad igasugused demonstratsioonid, kuuldavasti vaikne ja rahulik vastupanu (mis muidugi v6ib k2est 2ra minna). Jacob on juba mitu n2dalat 6hinal orgunninud, ta on alati k6va demonstreerija olnud, tudengiorganisatsioonid jms.
Ma arvan, et me hoiame kesklinnast homme eemale. V6i kes teab, 2kki l2hme ka demonstreerima.

Koolist

Olen koolis, semester on l6ppemas ja teen arvestusi. Yhe sain juba kirja, teist hakkan peagi tegema. Polegi vist varem siin blogis koolist suurt r22kinud. Teen multimeediat/graafilist disaini. Koolil pole v2ga vigagi, ootasin hullemat. Normaalne on see, et igas aines antakse l2pakas k2tte ja siis muudkui teed oma asju. V6i teed mingeid muid asju. Nagu ma siin hetkel.
Mu esimene kooliprojekt on see. Tingimus oli, et kogu leht tuleb teha kasutades ainult photoshoppi - lingid, tekst ja k6ik. Teine tingimus oli, et peab isiklik leht olema..see natuke sakkis, aga mis teha.
Vot nii on lood.

Blue Moon festival

Newtownis on täna festival. Aasta tagasi tekitas see üritus mus selliseid tundeid. Täna patseerisime Jarekiga natuke ringi, oli jätkuvalt huvitav. Tahtsin nagu pilti teha, väga ei julgenud ka. Mitte et nad edevad poleks või kurjad oleks. Niisama imelik tunne. Paar klõpsu tulid peaaegu välja ka.