Selamat Hari Raya Idul Fitri!

Mohon Maaf Lahir dan Batin!

Täna tähistab moslemimaailm suurimat püha - ramadaanikuu lõppemist. Indoneesias on püha nimi Idul Fitri, araabiamaailmas vist Eid-miskit. Tähistamise juurde kuulub suur hommikune palvus, siis palju palju head sööki ja sõprade-tuttavate hulgas ringi käimine ja andestuse palumine. Nimelt tänasel päeval tuleb paluda kõigilt andeks - sest isegi kui pole otseselt midagi halba tehtud, tahtmatult või südamesopis võime siiski olnud kedagi haavanud. Sestap on täna hea päev kõige taolise klaarimiseks. Ramadaanikuu mõte on puhastumises - nii vaimses kui füüsilises. Nii et alustatakse järgmist aastat uuelt puhtalt lehelt.
Eelmisel aastal samal ajal olime Sulawesi mägedes. Se oleks küll nagu juba aastaid ja aastaid tagasi olnud.
Helistasin täna Indoneesiasse, kulus pikka aega enne kui kõigilt sain andestust palutud (ja vastupidi muidugi ka)- ja tuli suur igatsus peale.. Inimeste, lõhnade, toitude ja mosheest kõlava laulu igatsus.. Ei ma pole vahepeal moslemiks hakanud, kaugeltki mitte..aga mõned islamiusu aspektid on nii kenad.

Nii et head Idul Fitri püha kõigile. Ja palun südamepõhjast andestust kõige eest, mida olen teinud ja mida ei ole.

Kuidas me autot ostsime.

Meil on tekkinud idee osta auto. Nädalavahetusel käisimegi üht vaatams.
Värv oli täitsa ilus (see siiski auto juures peamine ju?) ja mõlke plekis vähe.

Austraalia registreerimistunnistus oli olemas.

Mootor oli täitsa ok (minu arvates).

Armatuurlaud pisut ebatraditsiooniline, kuid muljetavaldav.

Pakiruum mõnusalt ruumikas (kuigi pisut koristust vajav).

Proovisõit läks ka suurepäraselt (kuigi liiklus oli üsna tihe).(Kas blogi saab videot lisada?)
Aga et soovijaid oli hulgim..

jäi seekord tehing lõpetamata ja läksime hoopis kuninglike õhuvägede õhushõule.
Ja Jarek leidis oma tõelise kutsumuse.

Moreton Hire, how can I help you?

Käisin jälle kaks päeva tööl. Asendamas üht haiget administraatorit. Kui agent selle tööga helistas, oli juba keelel jälle ära öelda, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki nad muidu enam varsti ei helista ja pealegi ehk tulekski ikka sellest telefoniga rääkimise krambist üle saada. Kokkuvõttes saingi vist.
Tegemist oli firmaga, mis organiseerib näitusi ja näitusstende - st eriti just tehnilist poolt. Valgustid, stendid, lauad jne. Ja peotarvikute laenutus ka.
Administraatori ülesandeks, nagu ikka, on vastata telefonile ja suunata helistajad õigete isikute juurde edasi.
Kui helistaja ise teab, kellega ta rääkida tahab, siis on üsna kerge. Tuleb vaid küsida ta nimi ja firma ja helistada vastavale isikule ja öelda, et see ja see on liinil. Ning siis nad ühendada. Probleem aga kerkib üles siis, kui helistaja ise ka ei tea, kelle jutule ta tahab. St teadma peaks mina. No mul muidugi olid paar abinumbrit, kuhu teadmatuse korral helistada. Aga eks kokkuvõttes paar äritehingut ma ikka keerasin neil arvatavasti untsu ka:). Nt vajutades ühendamise asemel mingile valele nupule ja katkestada kõne..ehee.
Kui ma kohe üldse helistajast aru ei saanud (mõned inimesed kohe ei suuda selgelt rääkida ja isegi peale kahte could-you-repeat-that-please? ei saanud ma aru, kellega ta rääkida tahab), siis ma töötasin välja ühe täiesti lubamatu käitumismalli. Just one moment please. Panen helistaja ootele. Sirvin telefoninimekirja, ei midagi tuttavalt kõlavat. Ootan 5 sekundit, siis lähen helistaja juurde tagasi ja ütlen, et soovitud isik on hetkel koosolekul. Kas sooviksite jätta teate?
Vahel teate järgi sain aru, kellele see peaks suunatud olema. Vahel mitte. Kui sain aru, siis ikka edastasin teate. Nii et päris pahatahtlik ma polnud. Aga nagunii inimesed, kel vaja, helistavad alati tagasi. On ju nii?

Loomaelu

Pühapäeval käisime loomaaias. Oli täitsa Eesti üritus pluss üks mehhiklane. Jarek vaeseke oli tööl.
Ma olen paljudes loomaaedades käinud, aga Taronga on üsna eriline. Üsna väike, aga nutikalt ülesehitatud. Ja ta on praktiliselt kesklinnas..st kesklinna vastas. Nii et loomad saavad imetleda kauguses peibutavat linnasära. Öösel äkki.
Ja nüüd siis pildid.
Kaelkirjakud meeldisid mulle väga. Neid oli 5, üks pime, üks kastreeritud ja kolm noort. Aga nad kõik olid väga kaunid.



Edasi suundusime lindude shõule. Vinged linnud vuhisesid üle peade lennata. Ja nägime ka pistrikku - maailma kiireim lind.



Ja nüüd midagi eriti nunnut.
Sellel karul on "back issue" nagu pakkus üks vaatlejatest.

Ja nüüd kohustuslikud lõvi ja tiigri pildid..


Ja lõpetuseks väike jänkupilt.


Tegelikult ikkagi koaalad tegid südame eriti pehmeks. Eriti pisike koaalapojuke, kes emmele selga ronis. Nad on ikka niii armsakesed. Isegi nende sitt lõhnab aromaatselt :)

Niipalju siis puhkusest...

Esmaspäeva hommik ja ei pea minema tööle. Täitsa mõnus. Tegin juustuomletti, sättisin selle kaunilt rukkileivale ja ümbritsesin tomativiiludega. Panin teleka käima ja just süvenesin hommikustesse uudistesse kui telefon heliseb. Kõigepealt helistas Vivian - see agent, kes mu eelmise töökoha muretses. Peale how-are-you-not-too-bad-thanks tunnistas ta, et ta pole mulle hetkel miskit leidnud. Aga küll peagi.
Tagasi omleti juures, ja helistab Tara - sama agentuur, teine agent. How-are-you-not-too-bad-thanks pakkus ta mulle administraatori asendustööd kuskil pärapõrgus. Mõtlesin parasjagu õues kuivavatele kontoririietele, omletile jne ja ütlesin ära - tegelikult ma üsna vihkan telefonivastamist ja inimeste kõnedega tüütamist jne. No lihtsalt ei viitsinud täna.
Omleti ja uudiste juurde tagasi, helistab Renee (ühest teisest agentuurist, kuhu ma eelmisel nädalal kirjutasin, et töö hakkab lõppema)how-are-you-not-too-bad-thanks-but-how-are-you. Kui ta oli kindlaks teinud, et mul veel teist tööd polnud, ühendas ta mu teise agendi Nickyga. Muidugi jälle how-are-you-not-too-bad-thanks ja Nicky kilkas vaimustusest kui ma ütlesin, et elan Darlingtonis. Nimelt mingi Jaapani impordikontsern vajas kiiresti kedagi asendustööle Alexandrias. Alexandria pole me kodust kuigi kaugel, omlett hakkas otsa saama ja huvitavamad uudised olid ka möödas, nii et ütlesin okei. Vähemasti polnud vaja kontoririideid (mis väljas kuivasid). Palk 17.80 tunnis. Nii kiiresti kui kohale jõuan.
No ma siis lonkisin bussi peale ja maabusin peagi Green Squareil. Sealt oli veel oma 10 min jala minna. Alexandria on Sydney tööstuse ja ladude linnaosa. Majad st laod on suured, akendeta ja salapärased. Hoopis nagu teine linn taas.
See koht, kuhu mina pidin minema, oli täitsa kena ladu. Kenad sõbralikud jaapani sekretärid ka.
Mind st mingit töölist oodati juba pikisilmi. Nimelt olukord järgmine. Mingid supermuper kaunid mobiiltelefonid olid läinud kuskile poodi Ja juhtumisi laadija oli kõigil vale st euroopa otsikuga. Kriitiline olukord ja oluline klient. Mida teha? Muidugi võtta laadijad teiste mobiilide pakkidest ära. Tühised 7000 mobiilikarpi lahti teha, laadija välja ja karp kinni. Kahe nädala pärast pidid uued laadijad saabuma ja siis jälle karp lahti, laadija sisse ja karp kinni. Selle esimes tööjupiga olid juba hoogsalt töös kaks iiri tüdrukut ja üks jässakas austraallane. Minu ülesandeks oli ka aidata neid karpe lahti-kinni jne teha. Lisaks pidin aga erinevaid koode arvutisse toksima ja arvet pidama, mis ja kus ja kui palju juba on.
Üsna kiire oli, aga siiski polnud viga.

Nii et puhkan ehk homme.

Seiklused rannal.

Ilm on paaril viimasel päeval lihtsalt superkuum olnud. Kuuldavasti sinna 37-40 kanti. Nii et polnud loogilisemat liigutust kui suunduda kohe laupäeva varahommikul randa. Seekord läksime Googeele, sest sinna saab meie juurest ühe bussiga - pool tundi sõitu. Kl üheksa paiku jõudsime kohale ja rand oli juba rahvast paksult täis.
Lained olid aga väga suured. Nii et esimesed paar tundi ei saanud ma hästi vette minna (sest olin unustanud ujumisprillid maha ja ma oleks 100% kindlusega oma läätsed ära kaotanud). Siis aga otsustasin, et aitab jamast ja läksin ostsin uued prillid. No ja siis algas õige rannaüritus pihta. Vesi - vastupidiselt ilmale - oli väga külm. 17 kraadi, ütles üks silt rannal. Aga oi kui värskendav.
Nii et võttis pisut harjumist, aga kokkuvõttes siinne merevesi oli väga mõnus. Möödus tunnike või kaks ja me Jarekiga rabelesime ikka veel üle lainete hüpata või neil end ranna poole kanda lasta. Trikk on seista piisavalt sügaval vees. Lained on kõige suurema hooga just väga ranna lähedal. Põlvini vees seistes on kõige suurem tõenäosus, et jalad kaovad alt ja mühisev meri nõuab su omale..:) Aga iga laine kannab sind teatavasti ranna poole.. Ja mingil lainetest väsinud hetkel avastasin ma, et olen rannale kahtlaselt lähedal ja tulemas oli supermegasuur laine, mis vahutas juba enne minuni jõudmist. Hüppamiseks liiga kõrge, sukeldumiseks liiga vähe vett. No ja nii see laine mind tabas. Kogu jõuga, millele olid lisandunud miljonid liivaterakesed hõõrduvuse suurendamise mõttes. Tegin paar kahtlast kukerpalli, neelasin liitri merevett ja täitsin nina ja kõrvad liivaga. Ja just kui olin toibumas, saabus järgmine, ja mitte just väiksem laine... Et selleks hetkeks oli mul juba suhteliselt suva, et proovinud ma mingit hüppe- ega sukeldustrikki, vaid lihtsalt püüdsin end võimalikult väikeseks kägaraks teha ja lasta lainetel viia mind kuhu ta tahab. Ja õnneks viis laine mind peaaegu rannale, nii et ma enne järgmist superlainet sain peaaegu veest välja. Viimased sammud merest välja on alati rasked - liivateradest rasked vastulained..Jarek oli õnneks natuke sügavamal vees ja sai järgmise laine turjal rannale sõidetud.
Kõik tol hetkel vees olnud inimesed olid üsna ehmunud, murelikud emad korjasid lapsi veest välja ja vetelpäästjad suundusid skuutritel kadunuid otsima. Kusjuures kellegi nad leidsidki.. Õnneks vist saadi talle elu ikka sisse, aga kui dushi alt tulin, nägin, et kiirabi oli saabunud.
Vot selline rannaseiklus siis. Moraal - tuleb olla ettevaatlik ja mitte liiga madalas vees..
Aga suvi ja meri igatahes ruulivad täiega..

Viimane tööpäev

Jah, mu töö tidicus on jõudnud lõpukorrale. Records officeri töö võtab järgmisest nädalast enda kanda Nicole - tore austraalia tüdruk, kellest peale katseaega saab tidicu päristöötaja. Minu selle nädala ülesandeks oligi põhiliselt Nicole õpetada ja tuleb tunnistada, et kas ta on päris nutikas või olen ma väga hea õpetaja. :)

Tänane päev oli üsna eriline. Reeded on tavaliselt üldse mõnusad, sest kõik tunnevad nädalavahetuse lähenemist ja riietus on ka vaba st kõik võivad selga panna, mida iganes tahavad. Direktoridki jooksevad lõhkiste teksadega ringi.
Tänane reede oli aga väga tore ka selle poolest, et tidicu tordisöömistraditsioon (iga kuu 15.ndal teoks saav kaloririkas sünnipäevaüritus) sai toimuma täna (sest 15. on pühapäev). Nii et mul oli lahkumispidu nagu omast käest võtta..
Ja Laurel (mu otsene boss siin) ilmus tööle suure lillekorviga, mille ta härdate ja tänulike sõnade saatel mulle kinkis. Nii et nüüd mul ilutseb lauaserval kaunis värvliline kimp - kusjuures kõik lilled-taimed pidavat olema austraalia "native" st siit pärit. Ja kimp on tõesti väga ilus. Ma kinkisin Laurelile ühe hea raamatu, mille üle ta ka rõõmustas.

nagu ülikooli lõpetamine, kas pole :)

Lõunaks kolisime paari sõbrannaga Zenith cenetri tagusesse parki piknikku pidama. Lõpetasime veel hommikusi tordilõike..Ilm oli täna väga kuum ja ega väga sinna kontorisse tagasi ei kippunudki.
No ja nii see päev ja töö otsa saidki.

Tuleviku pärast vähemasti hetkel kuigi palju ei muretse. Ega ma väga viitsinud sel nädalal uue töö otsimisega tegeleda, aga agentuurist nad helistasid, tänasid tubli ja pikaajalise töö eest (3 kuud tempide maailmas on ikka üsna pikk) ja lubasid mulle peagi midagi uut leida. No eks vaatame. Võimaluste uksed on valla.

Õhtul lähme Jarekiga Newtowni peale tähistama. Alustuseks tai restoran ja siis vaatame edasi.

Ja mampsile palju palju õnne sünnipäevaks!

Kodune nädalavahetus

Vahelduseks on hea niisama ka laiselda. Tavaliselt, kui on vähegi vaba aega, kappame mööda linna (või randu) ringi. Sel nädalavahetusel aga olime lihtsalt kodus.

Eile..
Magasime kella seitsmeni..see tundub nagu peaaegu lõunani.. Ma olen harjunud ärkama kell 6. Tööle pole vaja küll nii vara minna (lahkun kodust kolmveerand 8 paiku), aga hommikune aeg on tavaliselt nii mõnus. Päike on juba üleval ja kogu linn on veel vaikne. Teen aeda avaneva köögiukse lahti ja näiteks loen miskit. Jarekile meeldib see ka. Õhtul koju jõudes sellist võimalust pole. Sest juba hakkab minema pimedaks ja üldse - telekas, arvuti jms.
Hommikusöögiks sõime omletti, juustuvõileibu, oliive ja vorstikesi sinepiga.. Ja see oli üks pikk ja raske hommikusöök.. Hea ühesõnaga.
Ja siis juba rikkusimegi plaani ainult kodus olla. Nimelt suundusime kodulähedasse Victoria pargi basseini ujuma. See on välibassein, aga suur ja korralik ja kena. Sissepääs basseini maksis 3.20, mis siinses mõistes on ikka poolmuidu saadud. Ja ujuda oli hea - meres ju lained segavad, kuigi eks need on ka atraktsioon omaette. Ja siis keerasime murule pikali raamatut lugema..Jarek kõrvetas oma jalad põhjalikult ära. Minule aga hakkas vaid väga õrn päevitus peale. Huvitaval kombel mu nahk juba pikemat aega kaitseb end üliedukalt ise.
No ja siis oligi juba pärastlõuna käes. Õhtuks tegin pelmeene. Ise. Nimelt leidsin, et hiina poodides müüakse valmispressitud õhukesi taignaruute, millele saab edukalt midagi sisse panna ja siis keetes või aurutades valmis küpsetada. Nii tegingi, sai hea. Eriti et kõrvale soojendasin üles ühe taikeelsete siltidega tom yami purgisupi. Purgisupp küll, aga sellegi poolest üsnagi eheda maitsega.

No ja siis oligi juba päev läbi.

Täna on aga olnud teist masti päev. Olen enamus ajast arvutis istunud. Ja tegelen millega?..taaskord kirjutan CV-sid ja motivatsioonikirju... Sest kuigi ametlikult pole keegi mulle veel midagi öelnud, siis teada on, et esmaspäevast alustab meie osakonnas uus püsitöötaja, kelle tööülesandeks...on teha minu tööd. Ja kuigi kindlasti ma nädala vähemalt tolgendan seal veel ringi (keegi peab ju uut töölist õpetama ka!), siis karta on, et peagi ma osutun üleliigseks. Nad võivad mind ju kuskile teise nurka ümber kolida, aga ma tean ka, et need teised tööjupid pole mu enda jaoks kuigi ahvatlevad, pigem niisama passimine või arhiveerimine vms. 3-kuine tööots on niigi hästi saadud (arvestades, et ma tegelikult läksin ju tidicusse päevaks-paariks kaarte kataloogi panema).
Aga kõigi märkide järgi osutudes järgmise töö otsimine seekord nii raskeks ei kujune - eks mu oma agentuur on must jätkuvalt huvitatud, olemas kohalikud soovitajad ja nii keelelist kui kontorilist kogemust on juures.
Nii et kirjutangi siin neid kirjakesi lihtsalt selleks, et ehk õnnestub sellest kontoriadminni ringist välja murda ja hakata tegelema kaartide või digimise vms. Eks ole näha.

Paar pilti

Täna teel Watsoni lahte jäid silma paar huvitavat nähtust..
Kõigepealt siis lennuk, mis kirjutas taevasse miskit..õige kõrgel ja suurelt..

Kokku sai sõna "Hooters", mis pidavat olema mingi restorani nimi. Mina pole midagi kuulnud.
Teiseks jäi silma kui ebaelegantselt lendab pelikan...
Ja siis jäi silma ühe veeäärse villa peegelaken..

Ning lõpetuseks leidis kinnitust poola käibefraas võimatute asjade kohta..nimelt "Kasvab mul peas palm vä?"
(Teine sarnane kõlaks "Sõidab mul silmas tank vä?"). Sellest siis pilt järgmisel korral.