Nimbin

Byron Bays käimine oli küll juba ammu, kuid tahtsin siiski lisada siia paar mõtet Nimbinist. Nimbini külake on mägede taga ja metsade vahel ja sinna tuli Byron Bayst täitsa tükk maad sõita (ei aidanud kaasa ka see, et ilm oli parasjagu +40 ja meil õnnestus kuskil külavaheteel täitsa ära eksida). Aga kuna plaan oli tehtud ja tahtmine seda hipiküla oma silmaga kaeda, siis jõudsime mingil hetkel ikka kohale. Selgituseks tuleks lisada, et Nimbin on Austraalia kanepipealinn, kus elavad narkarid ja/või hipid ja ilmselt ka mõned idealistid; kus majad on kaetud psühhedeelse "kunstiga" ja vohab turism (teadagi, need hedonistlikud backpackerid). Me langesime siinkohal täiesti "turisti" kategooriasse ja ei hakanud kokkuvõttes süüvima küla sügavusse ja võimalustesse ja ei maitsnud isegi ühtki cookiet (mis ehk oleks meid pisut positiivsemas suunas meelestanud?).
Paar huvitavat aspekti siiski hakkas silma/kuuldus kõrvu. Ühes poes (ja kõik need poed on seal ühesugust kama täis) jäime kuulatama poemüüja hingestatud kiidukõnet Nimbinile a la "Ma elan Nimbinis ainult inimeste pärast. Tead siin elavad lihtsalt kõige targemad ja paremad inimesed. Kõik on nii geniaalsed, tead, mul üks sõber tegi auto, mis töötab päikesepatareidel..täiesti geniaalne tüüp" Halloo? Mis aastas te siin elate? (Või noh selles ilmselt ongi Nimbini mõte - elada kui vanadel headel aegadel).
Käisime Nimbini muuseumis, mis oli peaaegu huvitav.
Küla parim asi mu arust oli aga maaling ühe poe seinal - lahtioleku aegadest.
Mis kokkuvõttes masendas, oli see, et kogu Nimbini ökondus ja hipindus oli ära varjutatud puhta laiskusega. Muudkui räägivad, et elame siin ja teeme/toodame lahedaid asju jne, aga kogu küla kaubandus püsib püsti Indiast, Nepaalist ja Kagu-Aasiast kokku ostetud jamast, mida püütakse autentsete Nimbini asjade pähe maha müüa.
Ja kurb on näha väikest last istumas isa väga kõhnal käsivarrel. Rääkimata sellest, et isa silmad olid süüvinud kuskile teistesse sfääridesse.. Ja neid lapsevanemaid on Nimbinis palju.
Kokkuvõttes mõjus Nimbin mulle täieliku narkovastase kampaaniana - kooliekskursioonid peaksid olema kohustuslikud.
..Kas ma olen vanaks jäänud?!

Tuli lahti

Vahel on hea, et Austraalia on niii suur. Vaadates tänast hallisegust ilma on suur tõenäosus, et midagi nii jubedat kui Victorias Sydney kandis (hetkel) toimuma ei saa. Victoria tulekahjudes on praeguseks hukkunud sadakond inimest (ja aravatavasti number tõuseb veel tugevalt) ja ära põlenud tuhatkond maja. Telekast tuleb nonstop katastroofikajastust ja juba räägitakse 7. veebruarist kui musteimast päevast Austraalia ajaloos. Jube lugu.

Kõik lapsed merre

Sydneyt on sellel nädalavahetusel vallanud kuumalaine, mis kogus juba paar nädalat jõudu Melbourne ja Adelaide kandis ja otsustas siis edasi meie juurde liikuda. Tegelikult juttu (47 kraadi, kuumim koht maamunal jne) on olnud rohkem kui asi väärt. Kuum on tõesti, aga samas on ka tuuline. Eile olime Cronulla rannal - väljas oli väga kuum (ja tuuline), aga vees hakkas tunni möödudes juba täitsa jahe.
Huvitav oli see, et kohe hommikul oli kogu linnas teistmoodi hõng. Lillehõng. Tundub, et mõned kraadid tavalisemast kõrgemat temperatuuri mõjutab lilli ja lillepuid väga tugevalt..jasmiinid ja frangipanid lehkavad täiel rinnal. Just "lehkavad" ongi siinkohal hea sõna, sest lõhn on tegelikult hea, aga peadpööritavalt tugev ja kui tükk aega selles lõhnas viibida, siis saad aru, et see on tegelikult hävingu ja roiskumise lõhn..lillekesed kuumarabandlikus suremishoos eraldavad endast kõik, mis neil on.. (botaanikud, auuu, kuidas selle asjaga tegelikult on?).
Tegelikult suvi on sel aastal väga ilus ja erksavärviline olnud. Nagu me esimene suvi Sydneys - päike, sinine taevas ja meri. Mulle nii meeldib.
Mis ei tähenda, et mind ei tabaks hetkelised koduigatsushood või lihtsalt "ära" hood. Jarekil on muidugi veelgi raskem, ta pole 2 ja pool aastat Austraaliast "ära" käinud. Iga viide reisimisele tekitab tal paraja südamekloppimise..Muide Jarek just eelmisel nädalal avastas, et googli tõlkemasin muundab eesti keelset teksti talle arusaadavaks ja et on paras aeg hakata mu blogi lugema.. Nii et tervitused talle siinkohal :).
Ma polegi veel jõudnud kirjutada, et koos suvega saabus Sydneysse (tuntud ka kui Sindi) Ann, kes on teatavasti tubli päikesepaiste iseenesest. Kuigi päevaplaan/töögraafik oli meil nagu koidul ja hämarikul (selleks ajaks kui ma töölt koju jõudsin oli Ann just tööle läinud), siis ometigi mahtus igasuguseid häid üritusi (ja eelkõige sööke-jooke) vahepeale. Paar pilti ka tõestuseks, et need ilusad ja toitvad ajad ei olnud lihtsalt unenägu.. (pildid Jareki tehtud, aga osad Anni fotokaga, ühelt pildilt leiab ka Aire (kookidele ja GISile spetsialiseeruv superkokk-geograaf) ja Ricky (pizzamaster-majakaaslane).





nägemist!