Architecture in Helsinki

Ma arvan, et see blogipealkiri peaks mõjuma üsna üllatavalt. Sest mis asja on mul hetkel Helsinki arhitektuuriga..
Tegelikult ma olen ise juba aasta otsa olnud üllatunud, et miks üks Melbourne indie popi bänd võtab endale nimeks "Architecture in Helsinki". Vastust ei tea siiani.
Minu tutvus selle bändiga algas jah juba pea aasta tagasi kui ma Jacobilt Austraalia ägedamat muusikat nõudsin ja ka sain. Nime tõttu oli AIH üks esimesi, mis mu mp3 mängijasse läks. Albumi pealkiri oli samuti lihtsalt suurepärane: "In Case We Die"..

Ja eile viimaks avanes siis suurepärane võimalus minna AIHi kontserdile, neil on uus plaat ka hiljuti välja tulnud. Nad mängisid praktiliselt me õue all - Sydney Ülikooli klubis. Ja see kontsert oli hiiglama hea. Esiteks need inimesed, kes sinna kokku olid kogunenud (ja üritus oli välja müüdud), olid nii igapäevased ja normaalsed, tudengid noh. Ma tundsin end kui kakskümmendkaks, mitte et ma muidugi oluliselt vanem oleksingi... Ja tehniliselt võttes oleme ju mõlemad Jarekiga jätkuvalt tudengid ka. Igatahes me sulandusime kenasti sellesse mitmekesisesse massi ja ma täna loodan südamest, et see kerge kahtlane tunne, mis on naasnud põlve ümbrusesse ei tulnud sellest kolmetunnisest hüppamisest lava ees..Jarek juba ähvardas, et sel hooajal olen ma kaks korda kontserdil käinud - esimest ja viimast..Aga no asi oli seda väärt.

Aga jah vaadake youtubest AIHi esinemisi ja loodame, et kunagi jõuavad nad ka tuurile oma "kodulinna" kandi klubidesse.

Tatrapuder 2

Tänu ülimalt operatiivsele kiirreageerimisrühmale sai tatrapuder lihtsalt TÄIUSLIK! Tegelikult küll mitte eile (sest ootamatult pidime ühele koosviibimisele suunduma), aga täna. Nii et suur aitäh nõuandjatele.

Tatrapuder

Ma ei tea kas ma olen pime või loll, aga ei suuda internetist leida ainumastki tatrapudru retsepti (st millises vahekorras tatart ja vett keema panna). Nimelt ostsin täna mingist väikesest makedoonia poekesest tatart (ma parem ei ütle, palju siin selle kilo maksab..)ja tahaks nüüd nostalgiliselt meelestatult putru keeta. Aga ma olen üsna ära unustanud, kuidas..
Pepleri päevil sõime Kaiga tatraputru ju ülepäeva - aga kahjuks Kai oli see põhikokk :). Kodus vaaritas putru Mamps või Katrin..
Ja et kõik, kelle käest nõu küsida, tunduvad veel tuduvat, siis ma lihtsalt lähen panen selle tatra keema ja lõpetan arvatavasti mingi vesise lörriga...
Vähemasti hapukoor on olemas.

Kapten George ja Fred

Sydney talv tundub nii mõttetu - külm ja pime, aga mitte nii külm ja pime, et tahaks koopasse ronida ja ärgata kevadel (nagu nt Eestis).
Austraallased üldiselt peavad sydneylasi enesekeskseteks, külmadeks ja kiirustavateks "teistsugusteks austraallasteks", mis mingil määral arvatavasti on tõsi, teisalt kehtib ehk igasuguses anonüümses suurlinnas (ja eriti suurlinna kesklinnas). Ja sellega harjub täiesti ära (või teistpidi - ja eestlasena - öeldes, polegi ehk millegi uuega harjuda:)
Igatahes on tore, kui vahetevahel on miski teisiti ja tekib moment, kui jõuad äratundmisele, et asjal on jumet. Täna oli neid momente mul konkreetselt kaks.

Bussisõit Sydneys, nagu püsivamad blogikülalised ehk teavad, ei kuulu mu siinsete lemmiktegevuste hulka. Viimasel ajal olen pidanud aga oma haige põlve tõttu neid ebaproportsionaalselt palju kasutama.
Ja täna hommikul oli midagi teisiti.
"Welcome Aboard" kõlas tervituseks jäme hääl. Ma bussijuhti ennast ei näinudki, sest buss oli nii puupüsti täis, et ma litsusin end vaevu uste vahelt sisse ja jäin trepiastmele seisma (tavalises olukorras bussijuht pärsib sellise tegevuse eos ja ei lase sind bussi sissegi). Täna aga oli asjad teisiti:
"..ja jätkame oma tuuriga. Siin on teie kapten George, kes tervitab teid sel päikesepaistelisel hommikul ja tänab teid, et olete täna jätnud oma ilusad autod koju ja sõidate meie koleda bussiga. Jah, ma parem ei lasku probleemidesse, mis valitsevad meie transpordisüsteemis ja teedeplaneerimises ja keskendume positiivsele... Nii, nüüd siin vasakul möödume Victoria pargist. See park on ideaalne koht romantilisteks jalutuskäikudeks ja piknikeks ja ta on avatud nii päeval kui öösel - ja seda ab-so-luutselt TASUTA! Kahjuks ei saa seda öelda Sydney busside kohta..." jne jne. Buss vappus naerust ja nii me jukerdasime kesklinna poole, tutvudes tee äärde jäävad Broadway supermarketi, Tehnoloogiaülikooli peahoone ja Hiinalinna algusega. Sealkandis pidin kahjuks kapten Georgega hüvasti jätma, kuid päev oli kohe kindlasti alanud kenamini kui tavaliselt.

Lõunaajal pidin minema immigratsiooniametisse, et oma uus viisakleebis passi saada. See ei oli preagusel ajal eriti meeldiv ettevõtmine. Kõigepealt ootasin 15 minutit järjekorras, et saada järjekorranumbrit.. Kiire pilk platoole teavitas, et minu numbrini on üle 80 ühiku.. Läksin siis ja sõin lõunat. 25 min hiljem naastes oli järg numbri juures 813 ja minul jätkuvalt numbriks 849. Seisin seal mornilt ja tundus, et tunnisest lõunapausist seekord kohe üldse ei piisa. Järksu köitis miski mu tähelepanu..numbrit 817 korrati kaks korda. Natuke läks aega mööda ja siis veel ühe korra. Huvitav, miks keegi tema asemel ei lähe, käis mõte läbi pea. Ja siis äkki koitis, et miks ei võiks see mineja mina olla? No kõndisingi siis tolle laua juurde, kaasootajate ärritunud pilgud mu seljal..
Mees laua taga küsib, et kas mu number on 817. Tekkis tahtmine vastata "For you, Fred (millest teavitas nimesilt laual), I could be..". Aga sain õnneks viimasel minutil sõnasabast kinni ja vastasin selle asemel tagasihoidlikult "not really..". Ja sellepeale Fred naeratas, võttis mu passi, trükkis välja viisakleepsu ja "here you go" valmis kõik oligi.

Jah, tänasel päeval polnud vigagi.

Eilsel Ericu ärasaatmispeol olid..

..kolm korealast, kolm poolakat, kaks kolumbialannat, üks ekvadorlanna, üks sakslane, üks taimaalane, üks uus-meremaalane, üks jaapanlanna, üks brasiillane, üks prantslanna ja üks eestlanna, kes oli lubanud jääda koju põlve ravitsema, kuid selle asemel istus kõige pehmemal toolil ja sõi liiga palju korea hõrgutisi. Põlv on ühesõnaga paranemas.

Kurvast elust

Viimastel päevadel olen jõudnud tõdemusele, et ma olen kogu elu käinud ringi suletud silmadega. Näe, pole osanud üldse end teiste inimeste olukorda panna ja nende kannatustele kaasa elada. Konkreetselt käib jutt liikumispuudega inimestest. Hetkel - ja eeldavasti ajutiselt - kuulun oma mittepainduva (kuid seejuures mittevalutava) põlvega nende ridadesse.
Töökoht on mul teisel korrusel..alles eelmine nädal trepist kolm astet korraga üles tormates mõtlesin parastades, et kuradi laiskvorstid, kes seda kolme meetrit liftiga sõidavad. Ja neid on meil tööl oi kui palju. Ja nüüd sõidan liftiga nagu muiste ja ükskõik millist treppi vaadates tuleb masendus peale. Kodus hüppan mööda treppe ühel jalal ja katsun suurema koormuse kätele suunata. Ei saa aga ei üles ega alla ilma vaevata ja kui kord juba magamistoas, siis alla kööki ei vii mind enam ka mõte shokolaadile, mis köögikapis söömist ootab.
Printeri juurde kõndimine oli alati meeldiv tööosa..võimalus jalgu sirutada ja aega raisata. Nüüd mõtlen kõik superhoolsalt läbi, et see käik võimalikult harva ette võtta ja kõi koopiad, faksisaatmised jms ühe korraga ära teha.
Varem mind pidevalt ajasid närvi bussijuhid, kes ootasid kannatlikult kuni kõik inimesed pardal ja istuvad. Enamus muidugi seda ei tee. Ja ma olen nüüd nende peale tige, sest ühel jalal tasakaalu hoidmine pole üldse sama kerge kui kahel tervel jalal.
Indoneesiast peale on mulle hirmasti meeldima hakanud põrandal elamine..elutoas oli meil madal laud patjadega ümber, magamistoas madrats põrandal. Olen alati mõelnud, et kui kunagi olukord lubab mitmeid tubasid asustada, siis tahaks ühe toa teha sellises madalas indo stiilis. Praegu on me voodimadrats ka põrandal..ja oi kui raske on sealt ühele jalale toetudes püsti tõusta..Jarus, aita!!
Vot sellised pisitähelepanekud siis täidavad hetkel mu päevi.
Nädalavahetusel panen igatahes jalad sõna otseses mõttes seinale.

Küünistav kiisu

Sydneylased on Trooja hobuse fanfaaride hüüdes oma koju kutsunud. Taaskord suur laev ühesõnaga.
Kõigepealt paraaditasid uhkelt kruiisitarid Victoria ja Mary, siis jõudis kohale kutsumata külaline Pasha Bulker (põgusalt sai teda vist mainitud ka - ühesõnaga suur tanker sõitis otse Newcastle´i esindusranda ja nähtavasti meeldis talle seal nii väga, et ei tahtnud enam kuidagi lahkuda, kuni eelmisel nädalalõpul ta lihtsalt tiriti väevõimuga minema).
Ja nüüd on siis Kitty Hawk - USA sõjaväe emalaevmonstrum, kümnete kui mitte sadade tiivulistega pardal. Ja viie tuhande noormehega, kes tormasid hoihoo hüüdes nädalaks Sydney lõbustusasutustesse ja kulutasid seal enneolematuid summasid ja eeldatavasti võrgutasid enneolematult palju lihtsameelseid tüdrukuid, ja see kõik loomulikult toimus tähtsatel strateegilistel kaalutlustel ja terrorismivastasesvõitluses..
Ühesõnaga lõpetame mõistujutu (jah, ma olen paraku tugevate valuvaigistite mõju all) ja vaatame parem paari pilti: