Käisime tuuril. Pole juba sada aastat linnast välja saanud, külm on ka muidugi olnud. Ärge arvake, et see nädalavahetus poleks külm olnud. Ja me läksime veelgi külmemasse kohta - Veelahkmeaheliku taha. Seal oli kohe väga külm. Ausalt noh, teedeäärsetel tabloodel vilkusid teated, mis hoiatasid kiilasjää eest.
Igatahes me sõitsime reedel Bathursti ja laupäeval tiirutasime ringi Bathursti ümbruse külakestes, kus leidub kulda. Aga kõigest järgemööda.
Bathurst on üks ruutudena mahalaotud põllumajanduskeskus. Linna ennast pole nagu ollagi, aga samas leidusid seal absoluutselt kõik kaubandusketid Targetist Subwayni ja BIG W-st KFC-ni. Tundus jah nii, et farmerid sõidavad linna, laovad oma 4WD kaupa täis, käivad mõnes kiirtoidukohas ja siis põllale tagasi.
Et me jõudsime Bathursti õhtueel, siis polnud nagu mõtet kuskile edasi ka sõita. Leidsime odava ja - eelkõige - elektrilise madratsisoojendusega toakese ühe pubi peal ja asusime provintsielu maitsma. Käisime söömas ühesõnaga. Siis vaatasime üle Charles Sturti nimelisi ülikoolikampuse, mis oli pime ja igav, ja siis sõitsime mööda pimedat teed kuni äkki avasasime end rallirajalt. Bathurst on kuulus oma võidusõitude poolest ja seal on siis selline mäe otsa viiv rada, mis meie üllatuseks on täiesti publikule avatud, reklaamsiltidega palistatud ja puha. Jumal tänatud, et muul ajal on seal 60 km/h kiiruspiirang ja kaamerad, mis seda sätet valvavad. Lihtsalt nii pime ja kurviline rada oli ja mõte mingist nolgatsist, kes 140 km/h seal meile tagant sisse sõidaks, tundus hirmutav. Ülalt mäe otsast paistis Bathurst kena tuledemeri, no mitte päris San Fransisco, aga üsna edev sellegipoolest, arvestades asjaoludega.
Bathursti õhtu lõpetasime mingis väikeses pubikeses, kus seinad olid kaarte täis. Bathursti vanad kaardid ja siis tolle pubihoone plaan ja veel mõni juhuslik austraalia kaart jne. Selgus ka, et see sama Charles Sturti Ülikool on üsna tuntud oma kartograafiaosakonna poolest. Taaskord huvitav teadmine, eks ole. Inimesed pubis olid tõeline maa sool, õllekõhtudega ja neoonvärvilistes high-visibility ohutuspluusides. Kummikud ikka ka.
Järgmisel hommikul adusime, et enamus inimesi siinkandis kannab ka kauboikübaraid. Ja kihutab oma punase tolmuga kaetud land cruiseritel ringi. Kitsastel kurvilistel külavaheteedel (a la vana Võru maantee x 4) on ametlik kiiruspiirang 100. No pole ime, et rallijad tunnevad end kui omas elemendis.
Igatahes sõitsime esiteks Sofalasse, mis on küla umbes 30 km Bathurstist põhjapoole. Brozüürid reklaamisid teda kui aeg-oleks-seisma-jäänud-kullakaevandusküla. Pisike külakeskus oli tõesti silmnähtavalt kullapalavikus kokku kopsitud, väga atmosfäärikad puulobudikud.
Papagoid kriiskasid puudel, arvatavasti külmast. Hommik oli veel varajane ja jäine tuul puhus otse läbi me kontide. Kohvikud ja suveniiripoed olid veel kinni, tänavatel liikusid vaid üksikud koerad ja kauboimütsides kodanikud, tegime kohustuslikud pildid ära ja suundusime edasi Hill Endi poole.
Hill End on legendaarne kullaküla mäe otsas, kuhu tuleb rappuda Sofalast u 30 km mööda kruusateed. Kullapalavik jõudis Hill Endi aastal 1870 kui maru lühikese ajaga said paariinimeselisest külahakatisest õilmitsev linnastu 40 000 elanikuga. Pole ka ime, sest paarist meetrist mäeküljest kuld praktiliselt voolas välja. Kõige suurem leitud kullatükk oli 286 kg, Beyers-Holtermanni "specimen". Kullatükke kutsutakse muidu inglise keeles hellitavalt nuggetsiteks.
Hill Endist endast pole aga kuigi palju järele jäänud - paar vana poehoonet ja pubi. Koos kullakaevajatega tuli siia aga õnneks päevapiltnik Beaufoy Merlin, kes tegi pilte kõigist ja kõigest, nüüd ongi need pildid kenasti strateegilistesse kohtadesse üles seatud. Pärast suundusime veel ühe künka otsa, kus on Beaufoy Merlini nimeline vaatekoht. See tee oli küll üsna 4WD (ja kauboikübarat) nõudev, aga kuidagi sõitsime ikka ära. Vaade oli lummav. Sealt avanes otse vaade ka tollele Hawkinsi mäenõlvale, kust kõige rohkem kulda leiti. See on täitsa ära songitud.
Ladusime just autokapotile kena pikniku ja asusime sööma, kui ilmus kohale teine auto. Veoauto, kahe ilmatuma suure mehega (kaubokübar, kummikud ja neoonvärvides ohutussärgid, 3 punkti).
Küsisin siis algatuseks, et kas nad tulid kulda otsima.
Igatahes selgus, et tegemist on kahe muheda teeehitajaga, kes tulid künka otsast kaema, kuidas töö edeneb. "Lazy buggers"..ei edenevat, järeldasid nad vastavat mäekülge silmitsedes.
Aga nad soovitasid meil metallidetektoriga tagasi tulla, sest inimesed pidavat pidevalt siin veel neid kullanuggeteid pidevalt leidma.
Pärast kuskilt brozüürist lugesin, et Hill Endi "ajaloolisel alal" on metallidetektorid keelatud. Küll aga võib panniga jõe ääres kulda sõeluda.
Mõtlesimegi kunagi suvel naasta..saada osa tõelisest põrgukuumusest, mis siis pidi valitsevat, telkida jõe ääres ja sõeluda kulda..Kas ei kõla suurepäraselt?
Käisime tiiru veel vanal surnuaial, kus oli paljude kivide peale kirjutatud, et "lahkus varases eas kullakaevandustöödel" ja jalutasime ringi Golden Gullys.
See viimane on jõeäärne kant, kust alluviaalkulda otsiti ja leiti. Nüüd on naljakas sammasjas liivakivine songermaa alles jäänud.
Tagasi Bathursti poole sõitsime mingit muud teed mööda - need teedeehitajad soovitasid, et see olevat läbi väga kena kandi ja tee uhiuus ja sile.
Oligi väga maaliline ja sile. Ja tunni jooksul kohtasime vaid üht autot. Oli aga küllaldaselt rohelisi künkaid ja lambakarju. Ühel oli maru sobivalt üks must lammas ka sekka sattunud.
See oli küll parim sõitudest Austraalias. Kahjuks tee Bathurstist Sydneysse oli sama pikk kui Sydneyst Bathursti.
