Jõul läheneb

Ütlen kohe ära, et jõulutunde tekkimise võimalikkusesse Sydneys ma ei usu. No ikka selle lumi-kuusk-piparkook värgi poolest. Jõulude instrumentaalne külg on küll kohal - ostukeskused lainetavad ehetega koormatud kuuskedest, jõulupakkumised sajavad aknast ja uksest sisse, toimuma hakkavad jõulukontserdid. Martin Pleissi on linnakuusk ka püsti pannud. Aga miski jääb puudu (või pigem üle) kui samal ajal saab rahulikult plätadega ringi jalutada ja ookeanis ujumas käia.
Laupäeval on Eesti Majas jõululõuna, ootan seda suure huviga.
Natuke kahju on sellest, et samal päeval toimub Homebake - aasta suurim kohaliku muusika üritus. Muidu ma selle "Kodukootud" festivali peale nii väga ei mõelnudki (teada on, et kõik piletid on juba ammu ilma välja müüdud), aga me majanaaber Jacob (väga ontlik ja tore austraalia noormees muide) teeb seal tööd ja saaks meid oma passiga sisse smugeldada...

Tööl tuleb ka jõulupidu - 22. detsembril. Toimuma saab jõeäärne suur barbecue. Peale seda vabrik läheb kolmeks nädalaks puhkusele. Meil aga käib töö edasi või õigemini töö alles algab. Jõulude ja uue aasta vahel toimub inventuur ja juba praegu teeme usinalt selleks ettevalmistusi. Ületunnid on meeldivalt kõrgelt tasustatud :).

Pidu Poola moodi.

Laupäeval käisime Jareki koolikaaslase Justyna sünnipäeval Ashfieldis. Rahvast kogunes päris palju, kõik peale minu poolakad. Aga vähemasti suutsin ma enamusele vestlusest siiski kaasa elada, erinevalt Jarekist, kes eestlaste pidudel umbkeelselt nurgas mossitab. Aga mis vestlused nagunii - kohe kui inimesed uksest sisse said, võeti jääkapist viin välja. Kõrvale näksiti suupisteid nagu hapukurgid, poola vorst, juust ja leib, linnupiimakommid. Laua uhkuseks oli siiski sünnipäevalapse elukaaslase Slaveki valmistatud kapusniak. See on hapukapsad liha ja seentega. Peaaegu nagu poola rahvusroog bigos, aga valmistamine käib kiirendatud meetodil (bigost peab tunde mooritama, mida kauem, seda parem).

Muusikavalikus domineeris 90ndate alguse hitid (Dr Alban, Sabrina jms...????). Ma arvasin, et see on nagu stiilipuhtuse pärast, aga ei, tundus et nad kuulavadki jätkuvalt sellist muusikat (vähemasti playlistis neid midagi muud ei leidnud). Siiski õhtu arenedes mu kriitikameel taandus ja kui peale torti ja vahuveini vaip (kujundlikult ja piltlikult) kokku rulliti ja tantsupõrandale tormati, siis ega minagi tagareas olnud. Eredama momendina meenub tango, kui kaks energilist neiut (lesbipaar Krakowist) laua otsa tormasid. Naabrite unest suuremat ei hoolitud - nagunii peavad nad paari nädala pärast välja kolima, sest omanik on otsustanud korteri maha müüa.

Vot siis selline meeleolukas pidu.

Täna on mul aga plaanis minna Ooperimaja juurde kiibitsema. Nimelt toimub Austraalia Iidoli finaal, ja kuigi mul ei õnnestunud pileteid saada, siis läheks ja vaataks need meeletult kiljuvad teismeliste lemmikud siiski üle. Kui õnnestub. Ma arvan, et Damien võidab. Kui Bobby Flynn veel võistluses oleks, siis ma vist läheks ja kiljuks ka natukene..:)

Sinimäed

Laupäeval võtsime kätte ja sõitsime ikka linnast täitsa välja. Käisime müttamas pisikeses jupikeses Suurest Veelahkmeahelikust, täpsemalt Sinimägedes. Millegipärast mul oli mulje jäänud, et nädalavahetusel sõidab sinna pool Sydneyt kokku ja tegemist on rahvaroheke ja kommertsliku kohaga. Tegelikult on Sinimäed ikka vahvad. Tõepoolest kergelt sinakad - nagu oleks metsade-kaljude kohal sudu. Tegelikult tulevat see aga eukalüptimetsade aurudest. Vaated on suurepärased - tegemist on nimelt kõrge liivakiviplatooga, mis on aastatuhandete jooksul maaliliselt murenenud ja uuristunud. Kõige kuulsama kaljunuki nimi on Kolm Õde.

Rahvast käib Sinimägedes muidugi omajagu, kuid 90% on siin, et teha pisikene tõstukitiir mööda nõlva üles-alla (või kahe nõlva vahel). Selleks on olemas Maaliline Skyway, Railway ja Flyway. Nii et kui hoida neilt radadelt eemale, siis on hea rahulik ringi vaadata.

Kõndisime natuke mööda kaljuservi ja siis suundusime metsa. Kummipuud ja eukalüptipuud ja igasugused muud puud, mille nime ma ei tea. Eriti mulle meeldisid igal pool leiduvad Gondwana ajastu sõnajalalised.

Veelkord rongidest III (?)

Täna sõitis minu rong Wolli Creeki peatusest lihtsalt mööda. Ei, ei olnud taas tegu kiirrongiga, mis seal peatama ei pidanudki. Rong oli õige, peatus õige. Lihtsalt rongijuht UNUSTAS peatuda. Isegi hädasignaale ei peetud miskiks (inimesed, kes tahtsid seal peatuses lennujaama liinile ümber istuda, läksid kergelt paanikasse ja tõmbasid hädapidurit). Rong natuke nagu aeglustus, siis keriti tempo taas üles ja reibas koduktorihääl teatas valjuhääldist: Sõitjad, kes tahtsid maha minna, tehke seda järgmises peatuses. Any inconvenience regretted.

?????????????????????

Turella

Sydney (nagu arvatavasti iga suuremat sorti linn) ehmatab mind pidevalt sellega kui palju erinevaid linnu ses ühes linnas leidub. Olenevalt trajektoorist, käidavatest kohtadest ja tuttavate ringist, võimalusi täiesti erinevates linnades elamiseks on lõputult - füüsiliselt siiski ühte linna jäädes. Kuigi ühendajaks pole isegi Sydney nimi (kõigil linnaosadel on siin oma nimi ja aadressegi ei kirjutata nt et Darlington, Sydney, NSW 2008, vaid lihtsalt Darlington NSW 2008).

Minu linn on ka viimasel ajal palju muutunud. Eelkõige tunnen end Newtownis ja Glebes üha kodusemalt - varem ei leidnud lihtsalt niisama ringi luusimiseks ja selle tudengliku-boheemlasliku õhkkonna sisse ahmimiseks piisavalt aega. Ja tegelikult kevad koos üha kuumemate ilmadega (jättes välja eelmise nädala külmalaine) on ka need linnaosad eriti õitsele löönud. (Pühapäeval muide oli Newtownis tore, kuid pisut liiga rahvarohke üritus - Newtowni festival. Mängisid igasugused bändid ja nägi huvitavaid inimesi, oleks vaid murul istumiseks rohkem ruumi jätkunud..).

Aga nende erinevate linnade juurde tagasi.. Chatswoodis tööl käies sõitsin iga päev läbi kesklinna ning läbi jõukate põhja-linnosade. Nüüd viib tee mind lõunasse, tööstuse ja töölisklassi mängumaadele. Rongis ei näe enam inimesi, kes tikkontsastatud jalga viibutades närviliselt midagi läptoppi toksiksid. Lõunapoole suunduvad rongid on tegelikult täitsa inimtühjad - vähemasti sel ajal kui mina tööle lähen - tihti olen ainuke inimene vagunis. Sest igasugune vabriku- ja laotöö algab ju varavalges ning mina lähen tööle alles poole üheksaks. Teisalt bossid ja sekretärid sõidavad kõik kohale oma autodes, sest parkimisprobleemi nagu linnakeskuses või kõrgmajade juures Lõuna-Sydneys pole.

Turellas pole tegelikult peale raudteejaama suurt midagi. Isegi ühtki poodi või kohvikut pole veel silma hakanud. Üksteise järel on tootmis- ja laohooned, enamus neist siiski näevad igati viisakad ja uued välja. Üks väga hea asi Turellas siiski on - nimelt Wolli jõgi lookleb laisalt läbi linnaosa. "Minu" praeguse firma hooned on aga otse jõeveerele ehitatud. Vastaskallas on täis puid, põõsaid ja puhmastikke, mida ma väga hästi ei tunne - koondnimetuse all Turella loodusreservaat.
Jõevesi arvatavasti kuigi puhas pole arvestades ümbritseva tööstusmaastikuga, aga lõunapausi ajal vee ääres istumiseks ja raamatu lugemiseks on igati mõnus. Igasugused linnud karjuvad ka nii, et tahavad kõrvakuulmise ära võtta. Nii et kui Jarek kurdab nädalavahetusel, et tahaks linnast ikka kuskile välja sõita looduse rüppe, siis minul nii põletavat vajadust selleks pole.

Mina olen Macnaughti firma lao andmesisestaja-asjaajaja. Töö ei ole keeruline - korraldan pakkidele saatelehti, maksukviitungeid, pärastlõunati pean natuke manifeste ja raporteid valmistama. Pidin endale selgeks tegema paar uut kavalat programmi ka. Mis mind pidevalt üllatab, on see, kui hästi ikka erafirmades (või pigem ikka vist mitte üldistada, ütleme, et selles firmas) on asjad korraldatud. St nii sätitud, et enamus tegevust oleks produktiivne ja asjalik. Võrreldes mu eelmise kogemusega (riiklikus ettevõttes), kus käis vana viletsalt ülesehitatud andmebaasi putitamine ja kummardamine, siis siinsed süsteemid on küll hästi timmitud.
Mis mulle aga veelgi rohkem meeldib, on see, et mind võetakse siin kui päristöölist (kuigi ei ole teada, kauaks ma siin üldse olen). Alustuseks tutvustas mänedzer mulle firma arengulugu ja perspektiive, rääkis hetkel toimuvatest muutustest ja minu oodatavast panusest. Sain ka firma logoga mütsi ja õllepudelihoidja :). Ja mis kõige olulisem, viis mind mööda maja ringi ja tutvustas kõigile (st mitte muidugi kõigile sest firmas töötab üle 100 inimese, pooled neist vabrikus - aga kõigile, kellega mul töö seisukohast vajalik tuttavaks saada oli). Ja nüüd pidevalt ta küsib minu arvamust, et mida ikka saaks paremini ja mugavamalt korraldada. Nimelt see firma on oma saadetisi klientidele edasi toimetanud vaid lühikest aega. Varem kõik toodetud värgid müüdi ühele vahendajale, kes siis kraami lõpptarbijale edasi müüs. Aga muidugi - milleks nuumata vahendajat, kui saab ka otse oma asju müüa? Ahaa, aga firma toodab mingisuguseid metallist jublakaid ja filtreid.

Firmas töötab hästi palju makedoonlasi, eriti just tehases - enamus neist juba mitukümmend aastat. Väike multikultuursus mõjub alati minu arvates hästi. Näiteks insenerid on india ja ukraina päritolu. Samas enamus mänedžere ja juhtivtöötajaid on austraallased, telefonioperaatorid (need, kes tellimusi vastu võtavad) ka.

Seltskond laos on päris lahe. Ainult mehed muidugi. Ma tean, et boss luges neile enne kõvasti sõnad peale, et mida nt neiu kuuldes tohib öelda ja mida mitte, aga eks nad muidugi aeg-ajalt unustavad end. Näiteks nad kutsuvad Bradi sausage´ks "sest ta on d..khead"...

Lao hingeks on Mendo - 50ndates joviaalne makedoonlane. Ta kutsub mind bossiks ja räägib pidevalt sellest, et kui ta järgmine kord Makedooniasse läheb, siis otsib endale uue noore naise. Eelmise nädala hobuste võiduajamisel (Melbourne Cup) kaotas ta 2000 dollarit, mitte et ta selle üle väga kurvastaks. Saatus! Ükskord saab ta miljonäriks nagunii. Veel on laos kolm austraallast - John ja Pete ja ülevaataja Brad. Ja siis hiinlane Ivan, kes Hiinas tegeles McDonaldi logistika korraldamisega. Nüüd läheb ta kaheks nädalaks koju vanemaid külastama ja arvatavasti homsest on keegi uus laomees teda asendamas.

Hea on see, et ladu on puhas ja vaikne, miski ei haise ega lärma. Aga noh, siiski ladu. Kardetavasti varsti läheb ka väga kuumaks..

Ja need on minu uued saapad... Metallist ninaotstega nagu see laos kohustuslik on (et äkki arvuti kukub laua pealt maha vms tööõnnetus). Saapad on tegelikult üllatavalt mugavad, kuigi metall teeb nad ikka raskeks. Mugav on ka see, et ma ei pidanud neid ise ostma (nii 700-900 kroonine laks)- firma muretses.

Taaskord rongidest

Mu uuel töökohal on üsna õnnestunud asupaik - rongijaama lähedal ja sedakorda teoreetiliselt vaid 10 minuti sõidu kaugusel Redferni jaamast (mis on me kodule lähim jaam). Peaaegu kõik rongid peatavad Redfernis - välja arvatud üks (lennujaama liin) ja muidugi juhtub just see olema see liin, millega mina saaks nüüd kenasti otse tööle sõita. Kahjuks on aga nii, et pean sõitma kaks peatust (7min), siis rongi vahetama ja veel ühe peatuse edasi sõitma (2 min). Iseenesest ei midagi hullu, kui ma viimaks ometi pähe õpiks või üles kirjutaks, mis kellasele rongile tuleb jõuda, et ühendust mitte maha magada.
Eile asusin teele üsna varakult - 40 min enne tööle minekut, et esimesel nädalal juurutada ikka endast hea mulje kui kellast kinnipidavast isikust. Kargasin Redfernis õiges suunas mineva rongi peale ja olin juba enne kaheksat rõõmsalt teel. Möödub peatus, tuleb teine.. ja rong sõidab rahumeeli minu peatusest mööda. Enne kui sain viga parandama hakata, oli rongike veel neljast peatusest peatamata läbi vuhisenud. No pole hullu, aega veel pool tundi. Läksin jaamas maha ja ootasin tagasi linna poole minevat rongi. Kontrollisin veel üle, kas see kindlasti ikka Wolli Creekis peatub. Nonii, 5 minuti pärast rong tuligi. Sain seekord õiges peatuses maha ja kõmpisin teisele perroonile, kust läheb rong Turellasse (kuhu mul vaja jõuda). Ja näe, rong on parasjagu ees. Sain veel poolsulgevate uste vahelt sisse. Mõtlen, et ei hakka maha istumagi - sõit Turellasse ju nii lühike. Aga kus rong ei peatu, on muidugi Turella. Ja taaskord möödub hea 10 minutit enne kui rong kuskil pidama kääksub.
Enne veel kui uksest välja saan, saabub piletikontroll (esimest korda üldse kohtan Sydney rongis sellist asja). Et mul on pilet vaid Turellani, siis pean muidugi pisut seletama, et miks ma siin niimoodi jänest sõidan. Õnneks põhjust tundub kontrolörile piisavalt hea, muheleb natuke habemesse ja astub edasi.
Kui lõpuks 15 minutit hilinedes tööle jõudsin, siis mul ülemusele Bradile tundus ka põhjendus täitsa hea. Nägin täna oma timesheetilt, et kirja ta hilinemist ei pannud.

ARIA

Eelmisel pühapäeval jagati Austraalias muusikaauhindu - ARIA awards oli ürituse nimi. Vaatasin seda telekast. Avastasin, et mitu bändi, kelle muusikat ma pidevalt kuulanud olen (võibolla sellepärast, et nad tulid tööl raadiost?), on täitsa Austraalia omad ja kes teab võibolla polegi mujal maailmas kuulsad? Nt Wolfmother, Eskimo Joe, Veronicas, Hilltop Hoods - olete neid nimesid kuulnud? Mõned auhinnad läksid aga sellistele mõttetutele tegelastele nagu Human Nature. Oranziks päevitatud poisid nilbelt tantsimas.
Üritus iseenesest oli naljakas. Nimelt enamus bändimehi jõudsid end enne auhindade kättesaamist täitsa täis juua. Peale üksikuid lapsikusi (a la viskipudeliga lavale ronimine ja demonstratiivselt terviseks joomine) oli see siiski naljakas. Vaatad, kuidas pidu areneb, ja ise sellest osa ei saa.

Muidu mu iga pühapäevaõhtune lemmiksaade on Australian Idol. See on siis lauljatevõistlus a la Kaks Takti Ette, aga ameerikalikus formaadis kolme kohtunikuga. Minu lemmikud on kõik kahjuks juba välja langenud, aga show käib edasi. Ma siiski usun, et Bobby Flynn´ist saab ühel päeval tõsiselt hea muusik. Tema mp3 saab ebaametlikult maha laadida siit. Proovige alustuseks nt Superfreak või Any means. Või veel parem on youtube`st vaadata videosid. Äkki õnnestub mul 26 novembril Ooperimajja finaali vaatama minna?

Nagu te olete juba aru saanud, on pühapäev, Sydneys sajab vihma ja mul pole midagi targemat teha kui istuda kodus ja võidelda Jarekiga arvuti kasutamise õiguse üle.

Kirjutamisest

Avastasin täna hommikul üllatusega, et mu vana koduleht ülikooli serveril on ikka veel alles (kuigi nad kirjutasid juba aasta tagasi kirja, et see läheb kustutamisele). Juhtusin lugema oma sealset reisipäevikut Vietnami ja Hiina kohta. Seal on ka Kambodzast ja Pakistanist natuke, aga neid loen kunagi hiljem üle.
Teate mis? Nii hea oli lugeda.. Tõesti tulid need kohad ja tegemised nii eredalt ja ehedalt silme ette. Nagu oleks seal eile käinud, kuigi juba mitu head aastat möödas..
Vahel tekib kahtlus, et milleks ikka igasuguseid ebaolulisi asju üles kirjutada, blogida vms. Et kes neid loeb või vaatab jne. Tegelikult see on kõik enda tarbeks. Ja kui kunagi tahad sinna ajamomenti naasta, siis piisab vaid natukesest lugemiseset ja meenutamisest. Et nii lihtne ongi. Endale meenuvad ühed asjad, teised loevad su jutust välja hoopis midagi muud. Aga lugemine on ju vabatahtlik nagunii. Ühesõnaga elagu blogimine.

Jajah

Meie majakaaslased, või õigemini kaks neist, on hullumas. Nad on mõlemad arhitektuuritudengid ja täna õhtul on neil lõputööde esitamise tähtaeg. Ma arvan, et juba kolm ööd-päeva pole nad maganud ja tühajde pizzakarpide kuhi mõlema toas kasvab (nimelt pizza on kõige lähem ja kiiremini teostatav söögikoht me majale). Nad peavad lõpetuseks planeerima ühe hoone - Daniel planeerib raamatukogu ja Van meelelahutuskeskust. Midagi konventsionaalset (nagu sirged seinad) nende tööst ei leia. Ma juhtusin Danieli tööd kommenteerima kui kokkukägardatud paberileht ja see tundus olevat parim kompliment.. No mulle on lennukad ideed alati meeldinud ja kuna veel teha mittepraktilisi asju kui mitte ülikoolis? :)

Muidu nädala kahtlemata parim uudis on, et Britt ja Reedik on nüüd Sydneys. ja Britt jääbki mõneks ajaks siia, sest Reedik alustab Austraalia avastamist üsna huvitavast kohast - keset mannert ja 1 km sügavusel maa all. Mt Isa kaevandus on koha nimi.