Federation Square

Trammid mu arm

Tänane pildiplokk on trammidest. Kuskile loksudes Jarek meenutas heldimusega Lodzi..Ei saa öelda, et mul trammisõidust miskit suurt muud meenuks kui laulupeoaegsed täiskiilutud sõidukid Tallinnas. Aga kummardus nende kolisevate sõidukite funktsionaalsuse ja graafikute läbinähtavuse ees Melbourneis. Sydney näeb trammidest vaid und. Ja normaalsest ühistranspordi süsteemist. Ja normaalsetest hindadest.

Jarek ja moodne kunst

Katsun pilte kuidagi plokkidesse jaotada, et väga igav ei hakkaks vaadata.. Esimese seeria nimi on "Jarek ja moodne kunst".
Modell: Jarek
Kujundus, valgustus, grimm ja kostüüm: Helle-Mai

Melbourne

Käisime Melbourneis. Väga lahe oli. Ütleks isegi, et kui Melbourne asuks Sydney koha peal (või vähemasti kui seal oleks paar normaalset randa), siis koliks kõhklematult ümber. Aga esialgu need ranna ja lühema talve mõnud vajutavad kaalukausi siiski Sydney suunas kaldu.
Melbourneis on läbimõeldust, planeeritust, innovatiivsust ja kunstilisust. On nähtud vaeva, et linnast hea ja elatav linn teha. Tundub, et õnnestunult. Palju pisiasju räägivad selle kasuks. Kuigi Federation Square paistab Eureka torni 88. korruselt vaadates kui sõjaväepunker-laager. Seal keskel olles on siiski märksa kenam. Jarekile aga ei meeldinud see väljak lõpuni.
Põhimõtteliselt võiks me väljasõitu nimetada kulinaarsete sugemetega kultuurireisiks. Sõime kooke St Kildas, rullisime mereande rullidesse Vietnami restoranis Richmondis, degusteerisime kesköiseid pizzalõike raudteejaama vastas, sõime kuuma lambalihasalatit Fitzroy tänaval ja ungari kapsarulle Balaclavas ja mekkisime lõunast rootsi lauda Crowni kasiinos ja käisime lugematus arvus suvalistes kohvikutes. Armastus käib kõhu kaudu ma ütlen, ja hetkel olen ma kergelt Melbourneist sisse võetud...

Maja ees ja maja taga

Jacob kolis välja (venna juurde elama), meie kolisime tema tuppa ja meie tuppa kolisid kaks slovakkia tüdrukut.
Ühesõnaga meil on nüüd rõdu, kus on kena istuda ja kust õige nurga alt silmitsedes paistab jupike Sydney kesklinna ja Sydney torn. Täitsa meeldiv.

Maja taga on meil ka kena istumisnurk, aga Sherman on viimasel ajal seda omastama hakanud. Igal hommikul pean ta laua pealt maha lükkama. Paks laiskvorst nagu ta on.


Ja see pildike me aiast ja Jacobi ärasaatmisbbq-st.

Miks ma vahel igatsen Eestit taga

Tekkis vajadus küsida Tartu ülikoolist inglise keelne diplomilisa. Saatsin täna hommikul (Austraalia aja järgi st Eesti öösel) e-maili küsimusega, et kuidas seda täpselt korraldada. Olin valmis ema luurele saatma, pabereid postitama ja puha. Tulen töölt koju, Eestis on parasjagu hommik...ja mu meilboksis teade, et tõend on mulle siia teele pandud. Vot see on efektiivsus, mida ma püüan siin Austraalias ka enda ümbrusesse süstida, aga paraku jääb see tihtipeale hüüdja hääleks kõrbes.
E-mail on võõraskeha, telefon ja faks ruulivad. Kõike tehakse as soon as possible see tähendab ehk järgmisel nädalal. Mulle käib selline asi närvidele. Miks ma pean kliendile helistama, selgitama pikalt-laialt probleemi ja siis paluma tal kiri oma kinnitusega kohale faksida või saata postiga. Väike e-mail, kiire vastus ja asi korras - see on viis ajada asju efektiivselt, kas pole.
Elagu Eesti! Ja aitäh Helenile õppeosakonnast selle meeldetuletuse (ja muidugi ka diplomilisa) eest.

Kenadest asjadest

Ma ei tea kas see lõputuna tundunud Sydney talv on mõjunud mu mälule, aga tundub, et rannad Sydneyst lõunapool on märksa kaunimad kui põhjapool. Või igasugune päike ja rand mõjub hetkel nii kevadiselt joovastavalt, et ta tundub olevat maailma kauneim.. Ei tea.
Igatahes meil oli pikk nädalavahetus, sõitsime seekord lõunapoole. Jervis Bay oli esimeseks sihtmärgiks. Leidsin kuskilt brozüürist lühida viite, et sealne Booderee rahvuspark on kena. Pikka kiidulugu kuskil ei olnud. Tundus olevat salastatud informatsioon, sest kui see mis seal avanes, oli lihtsalt kena, siis lubage küsida, mis sõnaga tähistatakse imekaunist?
Booderee on ala, mis kuulub otse Commonwealthile (st allub Canberrale, mitte NSW valitsusele, kuhu ta asukoha poolest peaks kuuluma). Ja see rahvuspark on suures osas hallatud aborigeenide poolt. Mis oli väga kena. Neidised visitor centeris ei ajanud seadusel näpuga järge ja leidsid meile telkimiskoha, kuigi ametlikult oleksime pidanud selle juba mitu nädalat tagasi kinni panema. Nimelt hetkel on käimas koolivaheaeg, ilm oli suurepärane (kuigi tuuline) ja seetõttu igasugused vabaõhutegevused väga hinnatud.
Saime loa oma telgikese püstitada Bristol Pointi metsa. Hakkasime sinna poole sõitma ja kes meid tervitab teeäärest? Känguru. Känguru muidugi pole siin sugugi harv nähtus ja neid näeb pidevalt tee ääres (kui veab, siis elusas seisundis). See känguru aga põrnitses meid kõrgilt ja ei teinud katsetki metsa pageda või rataste alla hüpata. Pidasime siis auto kinni ja vaatasime tõtt. Ja siis märkasin, et loomakesel kukkur nii raske, et ega suurt hüppajat tast jah pole. Ja kukrust piilus välja kängurupoeg (silmad suured ja käpad kukruäärt hoidmas (u nagu kass Shrekis). Väga armas oli.
Sõitsime siis edasi, püstitasime oma telgi (ostsime selle eelmisel suvel, aga seni polnud me teda veel kotist väljagi võtnud, õnneks kõik vaiad olid olemas). Pisike tee allamäge viis meid Bristoli randa. Mis oli..kena, nagu siin öeldakse. Pärast käisime veel Murray rannas ja siis võtsime ette ühe 5 km jalutuskäigu.
Ja nii see päevake värskes õhus meil kulges. Sõime kõhud täis, vaatasime rannas tähti, kuulasime pimedas metsas kängurude hüppamist (ja igasuguseid muid kahtlaseid raginaid) ja keerasimegi magama. Õhtud on siin häirivalt lühikesed, Eesti suvega selles mõttes ei anna võrrelda.
Järgmisel päeval ärkasime päikesetõusu ja linnulauluga. Telkimisplats oli igasuguseid sulelisi täis. Ei midagi haruldast, aga eks need lorrikeetid ja crimson rozellad ongi kõige efektsemad papagoid.
Läksime veel Booderee ookeanipoolseid randu üle vaatama. Jah, järgmisel korral püüame telkimisplatsi saada Cave Beachile...See oli ka...kena.
Järgmiseks sihtmärgiks oli Pebbly Beach, nii tunnike sõitu lõunapoole ja siis kümme kilomeetrit mööda kruusateed rannapoole. Pikka juttu koomale tõmmates tuleb öelda, et rand oli muidugi...kena. Kängurud hüppasid seekord suisa rannas ringi, ringi patseeris ka üsna kogukas varaan ja linde oli siingi igat masti. Ja saabus ajalooline hetk - selle kevade esimene ujumaskäik. Ookean on veel jahe (pakuks mingi 16 kraadi?), aga paar minutit suutsime ikka vees ära olla.
Nii, pikemalt vist hetkel kirjutada ei viitsi... ja pole aega ka. Kolm puhkepäeva möödusid kui tuul ja nüüd on aeg taas minna tööle..Vähemasti sain nüüd harjumuse varaseks tõusmiseks (pool kuus tõuseb päike) ja nii saab veel enne tööd üht-teist teha.