Kenadest asjadest

Ma ei tea kas see lõputuna tundunud Sydney talv on mõjunud mu mälule, aga tundub, et rannad Sydneyst lõunapool on märksa kaunimad kui põhjapool. Või igasugune päike ja rand mõjub hetkel nii kevadiselt joovastavalt, et ta tundub olevat maailma kauneim.. Ei tea.
Igatahes meil oli pikk nädalavahetus, sõitsime seekord lõunapoole. Jervis Bay oli esimeseks sihtmärgiks. Leidsin kuskilt brozüürist lühida viite, et sealne Booderee rahvuspark on kena. Pikka kiidulugu kuskil ei olnud. Tundus olevat salastatud informatsioon, sest kui see mis seal avanes, oli lihtsalt kena, siis lubage küsida, mis sõnaga tähistatakse imekaunist?
Booderee on ala, mis kuulub otse Commonwealthile (st allub Canberrale, mitte NSW valitsusele, kuhu ta asukoha poolest peaks kuuluma). Ja see rahvuspark on suures osas hallatud aborigeenide poolt. Mis oli väga kena. Neidised visitor centeris ei ajanud seadusel näpuga järge ja leidsid meile telkimiskoha, kuigi ametlikult oleksime pidanud selle juba mitu nädalat tagasi kinni panema. Nimelt hetkel on käimas koolivaheaeg, ilm oli suurepärane (kuigi tuuline) ja seetõttu igasugused vabaõhutegevused väga hinnatud.
Saime loa oma telgikese püstitada Bristol Pointi metsa. Hakkasime sinna poole sõitma ja kes meid tervitab teeäärest? Känguru. Känguru muidugi pole siin sugugi harv nähtus ja neid näeb pidevalt tee ääres (kui veab, siis elusas seisundis). See känguru aga põrnitses meid kõrgilt ja ei teinud katsetki metsa pageda või rataste alla hüpata. Pidasime siis auto kinni ja vaatasime tõtt. Ja siis märkasin, et loomakesel kukkur nii raske, et ega suurt hüppajat tast jah pole. Ja kukrust piilus välja kängurupoeg (silmad suured ja käpad kukruäärt hoidmas (u nagu kass Shrekis). Väga armas oli.
Sõitsime siis edasi, püstitasime oma telgi (ostsime selle eelmisel suvel, aga seni polnud me teda veel kotist väljagi võtnud, õnneks kõik vaiad olid olemas). Pisike tee allamäge viis meid Bristoli randa. Mis oli..kena, nagu siin öeldakse. Pärast käisime veel Murray rannas ja siis võtsime ette ühe 5 km jalutuskäigu.
Ja nii see päevake värskes õhus meil kulges. Sõime kõhud täis, vaatasime rannas tähti, kuulasime pimedas metsas kängurude hüppamist (ja igasuguseid muid kahtlaseid raginaid) ja keerasimegi magama. Õhtud on siin häirivalt lühikesed, Eesti suvega selles mõttes ei anna võrrelda.
Järgmisel päeval ärkasime päikesetõusu ja linnulauluga. Telkimisplats oli igasuguseid sulelisi täis. Ei midagi haruldast, aga eks need lorrikeetid ja crimson rozellad ongi kõige efektsemad papagoid.
Läksime veel Booderee ookeanipoolseid randu üle vaatama. Jah, järgmisel korral püüame telkimisplatsi saada Cave Beachile...See oli ka...kena.
Järgmiseks sihtmärgiks oli Pebbly Beach, nii tunnike sõitu lõunapoole ja siis kümme kilomeetrit mööda kruusateed rannapoole. Pikka juttu koomale tõmmates tuleb öelda, et rand oli muidugi...kena. Kängurud hüppasid seekord suisa rannas ringi, ringi patseeris ka üsna kogukas varaan ja linde oli siingi igat masti. Ja saabus ajalooline hetk - selle kevade esimene ujumaskäik. Ookean on veel jahe (pakuks mingi 16 kraadi?), aga paar minutit suutsime ikka vees ära olla.
Nii, pikemalt vist hetkel kirjutada ei viitsi... ja pole aega ka. Kolm puhkepäeva möödusid kui tuul ja nüüd on aeg taas minna tööle..Vähemasti sain nüüd harjumuse varaseks tõusmiseks (pool kuus tõuseb päike) ja nii saab veel enne tööd üht-teist teha.