Et siis Uus-Meremaa..

Mulle meeldis loodus ja ilm (võrdleks vananaistesuvega). Mis ei meeldinud..ehk kultuuri mõttes oli Austraaliaga liiga sarnane/igav.
Rentisime pisikese karavanikese ja sõitsime ringi. Plaane oli palju, ja igale poole muidugi ei jõudnudki. Mingil hetkel jõudis kohale, et parem on võtta asju rahulikult, nautida mõnd piknikku kauem ja kõndida paar tundi kasvõi mõnd suvalist matkarada kui edasi tormata.
Reisi selgeks haripunktiks oli Tongoriro Crossing. See on ütlemata populaarne matkarada vulkaanide vahel/otsas Taupo lähistel. Poleks uskunud, et ükski matkarada nii populaarne võiks olla - inimesi vooris sinna bussidekaupa kokku. Seda enam, et matk on nii 6-8 tundi pikk, ja tegelikult on seal jupp täitsa karmi kõndi. Sattus väga külm ja tuuline, kuid selge ilm. Sain üle aastate lumes sumbata!



Peale vulkaanide kandis kõndimise (käisime veel mitmeid matkaradu tolles rahvuspargis läbi), paelusid meid ka igasugu muud maapõuest väljatükkivad ja pulbitsevad asjad.. mulksuvad mudaallikad, geisrid, tossavad urukesed jne..
Käisime mitmetel termaalaladel, millest vägevaima mulje jättis Wai-O-Tapu. Äärmiselt värviline ja mitmekesine tossav ala. Tõeline nauding oli seal ringi käia. Elamus ergastas aga veelgi see, et me fotokas läks eelmisel õhtul katki. Täiesti. Jarek viimaks harutas ta hunnikuks mutriteks ja juppideks ja toppis põlastusega ühte kilekotti.. Aga Wai-O-Tapu jääb ilmselt seda kirkamini meelde, et filmilindile ta ei saanud. (Järgmisel päeval muidugi ei pidanud me enam vastu ja ostsime uue fotoka :).
Muide Wai-O-Tapu sissepääsust u kilomeeter edasi on üks põnev jõeala. Seal kohtuvad väike kuum jõeke (mis toitub kuumaveeallikatest) ja suurem külm jõeke. Ja täpselt seal kohtumiskohas on mõnusalt kuum vesi. Sõitsime sealt suvaliselt mööda ja nägime paari tüüpi jões istumas. Väljas oli üsna jahe ja jõest tõusev aur reetis mõnusa temperatuuri. Vesi oli aga üsna keemiliselt aktiivne..pool tunnikest ligunemist ja kõik mu hõbeehted olid täiesti tumenenud (mingi väävliühend ilmselt?).

Veel ühe väga kirka ja jäädvustamata õhtuna jäi meelde aga Waikate oru kuumaveebasseinid. Andres soovitas sinna minna ja selle eest talle tuhat tänu. Peateelt 6 km kõrval, imeilusa künkliku maastiku keskel pulbitseb ja tossab keev Te Manaroa allikas. Teda juhitakse osavalt siia ja sinna ja lõpuks maandub osa veest mõnusa 36-42 kraadistes basseinides. Basseinide kõrval võib ka telkida/karavanis ööbida, mida me tegimegi. Jõudsime sinna just päikseloojangul (kl 6 paiku) ja kuumas vees mõnuledes vaatasime kuidas päike erepunasena tossavasse maastikku loojus. Peagi säras taevas aga täiuslik täiskuu..Basseinid tossasid maaliliselt edasi ja vesi oli nii mõnusalt kuum. Liikusimegi erinevate basseinide (erinevad temperatuurid) vahel oma 3 tundi, ajasime teiste ööbijatega juttu ja nautisime mõnusat olekut. Ja polnud molekuli mu kehas, mis poleks olnud üdini lõõgastunud ja termaalveest küllastunud..

Täiel rinnal

Enne kui ma asun Uus-Meremaa pajatuste kallale, lisan siia väikeseks eelsoojenduseks pildid me kiirpaadisõidust Aratiatia kärestikul..Seal tuulekiirusel ringi kihutades ja 360 kraadiseid pöördeid tehes tunned, et tõesti elad hetkes..ei mõtle minevikust, ega tee tulevikuplaane..lihtsalt naudid täiel rinnal siin ja praegust.
Ilmselt selles peitub ka kõigi nende bungi ja langevarju jms hüpete võlu. Lihtsalt tunned tuult kõrvus vilistamas ja lendad...