Pidu meie tänavas

Eile oli me kodutänavas ebaproportsionaalselt palju rikkaid ja ilusaid ja kuulsaid liikvel. Esiteks toimus CarriageWorksis So you think you can dance? finaal. Ja peale seda oli afterparty, mille käigus filmiti ka Rove saade. Rove on Austraalia umbkaudne vaste Kahvlile (vabandust mu ilmselt ajast ja arust võrdlusele, aga pole Eesti telesaadetega väga kursis hetkel). Seekord olid Rove saatekülalisteks Mischa Barton ja Russell Grove. SYTYCD esines veel tõusev täht Leona Lewis. Ülejäänud kuulsused olid rohkem kohalikku mastaapi, aga musti limosid vuras pidevalt ringi. Käisime pärast natuke lähemalt uudistamas ka. Carriageworksil on head suured aknad ja VIP pidu toimus kohvikus, nii et glamuursest tantsupeost sai kena ülevaate :).

Peekon korteris nr 26

Täna oli meil tööl evakuatsioon. Häirekell plärises kõigest väest kõigis kontorinurkades. Nii et joped selga, vihmavarjud kätte (sest väljas ladistas hullult vihma sadada)ja avariiväljapääsude suunas. Maja ette olid juba kohale kihutanud tuletõrjeautod. Osade kaastööliste pähe olid hetkega tekkinud erkkollased nokkmütsid ja nüüd juhtisid nad meid kõiki kohustuslikku kogunemispunkti nii 500 meetrit eemal. Seisime seal kogunemispunktis 10 minutit ja siis tuli juba teade, et on aeg naasta tööpostile. Valehäire. Korteris number 26 (me peahoonega on ühenduses korterimaja) oli peekon kärssama läinud.
Kõnekeskuses sadakond helistajat ootasid telefoni otsas ja kuulasid reklaamteksti.
Tuletõrjeautod olid veel maja ette pargitud ja tuletõrjujad seisid kannatlikult kohviku akna taga oma take away kohvisid oodates. Niiöelda kaks kärbest ühe hoobiga.

iga päev on pühapäev

Tegelikult ei ole. Aga pealkiri on innustatud sellisest raamatust nagu "A month of Sundays". Iva siis selles, et kirjanik James töötab õhtuti kuskil raadios. Tema kodumaja naabrid Põhja-Bondis tegelevad suurejoonelise kopsimise, laamendamise ja renvoeerimisega, mis ei lase tal elada. Ja saabub idee - täita oma päevad erinevate Sydney kohtade külastamisega, nii huvitavad või vähehuvitavad nagu nad parasjagu on. Nö olla igavene turist oma kodulinnas.
Mina ei tööta raadios, ja kahjuks ei ela Põhja-Bondil, ei oma sisustamata hommikupoolikuid ja õnneks ei võta antidepressante jne jne, aga samad Sydney kohad on mingitel hetkedel tekitanud mus täpselt samasuguseid mõtteid ja tundeid. Või tegelikult kogu raamatu idee on üks puhas äratundmisrõõm.
Umbes kuus korra (kui rannailma ja igasugu muid toimetusi parasjagu napib ja linnast välja kuhugi kaugemale ka ei viitsi sõita) lööme me Jarekiga linnaatlase lahti ja sõidame mõnda Sydney linnaossa, kus me varem pole olnud. Alguses kippusid sihtpunktid muidugi pigem kesklinna ja ranna kandis olema, ja tõele au andes olime/oleme me siin ju turistid nagunii. Aga täna käisime Haberfieldis - väikeste vanade terassmajade elurajoon. Seal polnud otseselt mitte midagi põnevat ja osa ajast sadas paratamatult vihma, aga kokkuvõttes tegi see käik ikka laupäevast laupäeva. Mingi uus ja teistsugune aisting, mis paneb mõtte liikuma.
Paar nädalavahetust tagasi olime Cabramattas (väga vietnamlik linnaosa kaugel Lääne-Sydneys), mis mõjus küll nagu oleks pärastlõunaks Saigoni lennanud. Kõndisime ringi suud kõrvuni peas ja pho (spets loomalihasupp) transportis meid mõtetes Saigonist Hanoini välja. Neid etniliselt mõjusaid linnaosasid on siin teisigi - Lakemba on moslemite ja araablaste pärusmaa, Hurstville hiinlaste, Kingsfordis käime kui Indoneesia igatsus peale tuleb..Selles mõttes Sydney on väga lahe ja võimalusterohke linn.
Jama on aga see, et tee mis tahad, aga rutiin tekib mingil hetkel igal pool. Küsimus on vist vaid selles, et kuna ma saan piisavalt vanaks, et rutiini väärtustada suudaks?

Helle-Mai vabandab

Kuidagi märkamatult on kuu, või tegelikult isegi kaks? möödunud. Ja vahepeal on juhtunud nii mõndagi, aga ei midagi nii erutavat, et peaks mu pärast muret tundma. Olen elus, isegi põlv paraneb, tööl on kiire ja koolis tegin täna viimaseid eksameid. Paar nädalat puhkust ja kõik hakkab jälle otsast peale.

Ja siinkohal presenteeriks paar koolitööd.
Sellelt lingilt näeb kaheksat fläshi. Kuigi nad on kuutõbiselt niimoodi üksteise järele ritta seotud, siis see on just me juhendaja tungival nõudmisel (et tal ilmselt neid kergem hinnata oleks).
Teiseks on mul siin üks film Dreamworldist. Käisime veebruari keskpaigas Gold Coastil pikka nädalavahetust veetmas ja Dreamworld (sealne teemapark väga kõrgete ja kiirete sõitudega) - oli mu üks kinnisideedest. Käisime ära, Jarek oli peale esimest sõitu (Claw) näost üsna roheline, mina käisin isegi Giant Dropil vabalangemas. Ühtlasi filmisin ka natuke materjali, mille põhjal oma videotehnika kursuse lõputöö teha. Tollelt lingilt näeb filmi pisikese fläshiklipina, kui algus tundub igavavõitu (kuidagi oli vaja ju 3 ja pool minutit täita), siis kerige viimase 40 sekundini, seal käib põhitegevus.
Ja siis on veel üks veebileht. Teema ja sihtgrupp polnud taas minu valida, tekst on suvalistest kohtadest kokku kuhjatud (et nõutud 16 lehte täita), kuid kujunduse tegin küll ja pagana css stiilidega maadlesin ka tublisti.