Cronulla

Cronulla on Sydney eeslinn, mille nimi minu jaoks ei kõla eriti glamuurselt. Võibolla sellepärast, et ma viimasel ajal pidevalt tegelen korrespondentsiga, milles räägitakse Cronulla raudtee upgradimisest. Ja kuna need liiprid, variatsioonihinnad, kaitseehitised jms enne glamuurselt kõlanud on? Sestap kui Jarek hommikul teatas, et tema tahab minna Cronullasse, siis tekitas see minus järsu vastureaktsiooni. Mina tahtsin randa. Jarek tahtis rongiga sõita (????) ja tema arvates ühendas Cronulla meie plaanid suurepäraseks tervikuks kokku.
Cronullasse tuleb sõita nimelt 50 minutit rongiga ja kaardile vaadates veendusin ka ise, et rand on täitsa olemas. Nii et Cronulla.
Sõit kulges kenasti, ja tegelikult on küll huvitav aknast välja vaadata ja näha(teistsugust)linna mööda libisemas.. Natuke keskusest eemale ja Sydney hääbub madalateks elamurajoonideks, vahelduseks suured laohooned jms.
Cronulla rongiliini teises otsas tervitas lühikeste matsakate palmidega ja tuulise rannailmaga. Maandusime alustuseks kohvikusse ja jõime paar cappucinot (jah, tähelepanu-tähelepanu, ma olen ka lõpuks ometi hakanud kohvi jooma - st kui kohv on õige piimavahune ja shokolaadine, siis korra nädalas on täitsa mõnus):).
Ja siis randa. Tuul lennutas liiva (ja vett) nagu eelmiselgi nädalavahetusel, aga maad ligi hoides oli päris mõnus. Cronulla rand aga kahjuks ujumiseks ei kõlba - igal pool on üleval sildid, et ujumine ohtlik jne. Surfata saab küll. Ja ranna ühes otsas oli ka silt, et siit on leitud ühte eriti mürgist mereelukat. Aga vesi oli täna ka õige külm, nii et ujuma eriti ei tahtnudki.
Jalutasime mööda rannikut lõunapoole - seal on ka veel mitmeid kenasid randu ja põrandast laeni akende ja merevaadetega peeneid korterelamuid. Pärast suundusime sisemaale, kus peagi vastu tuli lahesopp, milles õõtsusid sajad ankrus jahid. Vot seal tuul ei toonud liiva silma ja mõnus oli lamada, nii et paar tunnikest peesitasime seal vee ääres.

Jarek loeb hetkel üht Talibani raamatut - kirjutatud pakistanlase poolt enne 11.septembrit. Ja loomulikult ei saanud ta keskenduda lihtsalt rannamõnudele, vaid pidi iga paari minuti tagant tooma järjekordse näite ameeriklaste silmakirjalikkusest ja teiste riikide ekspluateerimisest. Millele ma muidugi ei vaidle vastu..
Pärastlõuna saabumist tähistasime seafood basketiga ühes hiinlaste tänavakohvikus. Nägi välja sama kogukas ja ahvatlev kui Sydney kalaturul, aga viimases on hinnad märksa soolasemad. Nii et 10 dollari eest sai Cronulla peatänaval suure vaagnatäie kala, friikartuleid, krevetikotlette, kalmaarirõngaid ja krabipulki. Kõik kenasti sügavpraetud nagu kombeks. Tegelikult oli väga hea.
Nii et Cronullasse võib täitsa naasta. Sealt lõunasse jääb ka üks looduspark, kus võiks olla huvitav ringi vaadata. Ja vähem tuulise ilmaga oleks ütlemata mõnus jalutada Cronulla ranna 10 kilomeetrine täispikkus läbi.

Hommikune intsident

Just kui olin j6udnud siin kilgata, et rongiliiklus on nii kena ja mugav (v6rreldes bussidega), t6i miski mind reaalsusesse tagasi. Nimelt hommikul jaama j6udes ja platformile tormates (rong oli just saabumas) m2rkasin viimsel hetkel, et koos rongiga saabub suur sinine suitsupilv. Ja k2rsahais. Nii kui uksed avanesid, hakkas rongist k2rmelt pudenema murelikke inimesi ja neid muudkui tuli ja tuli, kuni perroon oli t2iesti ylerahvastatud. Valjuh22ldist k6las nagu ikka..train on platform 3 is going to Hornsby, first stop Central, then Town Hall bla bla bla..
Ja siis see mahedah22lne k6ne katkestati energilise meesh22le poolt, kes teatas, et rong perroonil 3 ei l2he enam kuhugi. Ja linna minevad inimesed peavad ymber suunduma City Circle rongile..Ja kes l2hevad North Shore..need oodake..
No mina igatahes s6itsin City Circle rongiga Wynyardi ja sealt sain j2rgmise rongi peale. Ikkagi kokkuv6ttes j2in pool tundi hiljaks. Aga mul oli suurep2rane 6igustus -tegin n6 field-worki.. Ja leidin, et t66, mida me siin tidicus (lyhendist TIDC)teeme, on ikka kasulik ja t2nuv22rne. Sest m6ne aasta p2rast selline asi nagu p6lev rong Redferni jaamas ei saa h2irima enam kogu rongisysteemi..

Stay where you are!

Sellise lause käratas täna mu peale bussijuht, kui ma püüdsin bussiuksest siseneda. Ma olin 20 minutit bussi oodanud, toitu täis raske kott käes ja pilet näpus. Ja näe, kuradi bussijuht ei taha mind peale võtta!
Siin on nimelt selline reegel, et bussides võib seistes sõita kuni 15 inimest. Ja osad bussijuhid on sellised tähenärijad, et peatusesse jõudes lasevad lahkujad keskmisest uksest välja, siis loevad kõik bussi jäänud reisijad üle ja seejärel alles avaneb eesuks, kust bussi siseneda võib. Ja osad (st tipptunnil enamused) jäävad muidugi limiidist välja.. Lolluse tipp ühesõnaga. Oleks siis, et bussid käiksid iga paari minuti tagant ja ei peaks neid lõputult ootama..
Sõita enamus juhtidest nagunii ei oska (või ei viitsi). Pidurdavad nagu segased, kõik tädikesed pikali põrandal..
Aga selle tänase bussijuhi juurde tagasi tulles. Ta oli kõige tähenärijam bussijuhtidest, keda ma olen siin kohanud. Ma tean seda selle tõttu, et ta lasi mu lõpuks ikka bussi peale, sest selgus, et seisavad vaid 13 inimest. Selle korduva ülelugemise, kärkimise jms peale olid enamus inimesi bussis püha viha täis. St alguses naerdi, vennastuti ja tehti üksteisele nägusid a la kust see segane tüüp välja on ilmunud ja alles siis hakati pahandama. Sest igas peatuses kulus nii kuradima palju aega. Viimaks üks frustreeritud naine karjus bussi tagaotsast - "ma tahan lihtsalt koju jõuda, just drive on, will you?"
Õnneks enamus aega ma bussiga ei pea sõitma - rong viib kodust tööle ja tagasi. Et täna on aga neljapäev st shoppingu päev (kui kõik poed on kauem lahti), siis käisin Birkenheadi outlettides ringi vaatamas jne. Ostsin igasuguseid ilusaid asju.
Ja et mu mp3 mängijalt kõlas rahustuseks Aretha Franklini rõõmus hääl, siis isegi see bussijuht ei suutnud mu tuju rikkuda.
Homme on reede, peale reedet tuleb laupäev (tegelikult üsna loogiline, kas pole:) ja tööle ei pea minema kuni teisipäevani..nimelt on esmaspäeval mingi püha.

Banaanid

On sel aastal Austraalias v2ga kallid. Alguses, kui kuskil poes n2gin banaane, mille hinnasilt teavitas 13 dollarit kilo (ehk 125 krooni), m6tlesin, et mis ime orgaaniliste spetsiaalsete banaanidega peab kyll tegemist olema. Ei, tuli v2lja, et t2itsa tavalised banaanid. Lihtsalt sel aastal pea k6ik Queenslandi banaanid said k6vas tuules kannatada. Banaane lihtsalt pole ja Austraalia karmid piirangud toiduekspordiks ei luba banaane ka kuskilt mujalt sisse tuua. Nii et kilohind on t2iesti m6istusevastaselt kallis.
Se banaanijutt tuli lihtsalt sellepeale, et yks mu t66kaaslane tuli just poest ja ostis endale l6unaks yhe banaani - 4 dollarit.
Ja l6unapausil lugesin lehte ja avastasin veel haakuva uudise. Kuna kuskil Melbourne l2hedal oli m6ned 66d tagasi temperatuur alla 0 langenud, siis kylmetasid 2ra k6ik luuviljad, eriti aprikoosid. Nii et neid pole siis ka sel aastal tulemas..

Täna algas Ramadaan

Uskumatu, et aasta on juba mööda läinud ja taas on ramadaanikuu. See oleks nagu eile olnud kui me mööda Yogya warungeid ja söögikohti luusisime ja püüdsime leida kergitatud kardinat, kust tagant võiks päevasel ajal süüa leida. Oh, ja need pimeduses saabuvad hõrgutised kui kõik viimaks süüa võivad..

Ma tunnen Yoyga elust puudust, kuigi ega nüüd Sydney elul ka suurt midagi viga ole..Ilm on viimasel ajal kahtlaselt Indoneesia omaga sarnanema hakanud - siin on ehk pisut kuivem, aga vahel ikka täitsa sama kuum.

Ja siin on see kook, mis me täna ramadaani alguse tähistamiseks ostsime..

Loosiõnn

Austraaliasse saabudes hakkas mulle kohe silma kui palju asju on siin pakkumisel. Tasuta. Indoneesias oleks see täiesti ennekuulmatu (tasuta shampooninäidiste või mustikamuffinite peale oleks inimesed tänaval kaklema läinud), aga austraallased - heaoluühiskonnaga maast madalast harjunud - ei pea neid freebiesid eriti millekski.
Sellest lähtuvalt tekkis mul kohe idee, et tuleb osaleda võimalikult palju igasugustel väikestel konkurssidel ja lugejaküsitlustel. Ajalehed-ajakirjad-internet on täis igasuguseid pakkumisi. Vasta küsimusele ja võid midagi võita. Ipodidest tasuta jalamassaazini jne. Ja tundub, et shansid võita on täitsa reaalsed.
Eile helises mu telefon ja keegi Rachel teatas, et olen võitnud piletid Hard-fi kontserdile Enmore teatris. Ma pole sellest bändist küll midagi kuulnud, aga tutvustuslehelt lugesin, et nad viljelevad indie rocki ja on kunagi soojendanud Green Dayd. Igatahes, miks mitte.
Natukese aja pärast aga helises telefon uuesti ja Rachel rääkis vabandades sellest, et on toimunud mingisugune eksitus ja ta on juba liiga palju pileteid laiali jaganud. Et kui ma pole just Hard-fi andunud fänn, siis nad pakuks mulle muid alternatiive. No ja alternatiive oli üsna mitmeid. Valisin välja ühe oktoobris esietenduva muusikali Kuninglikus Teatris, milleks juhtus olema Titanic. Isegi kui muusikal ei saa suurem asi olema, siis vähemalt näeme teatrihoone oma silmaga seestpoolt ära.

Teine asi, mille me mõlemad Jarekiga saime, on tasuta bussipiletid. Nimelt käivitatakse siin mingisugune uus piletisüsteem ja valitud inimesed Newtowni piirkonnast saavad 60 dollari eest katseaega. Tingimuseks on väike telefoniteel tagasiside teenuse kohta. Täitsime internetis avalduse ja peagi peaksime olema esimeste T-kaardi omanike hulgas. Mis pole ka paha.

Nii et minu freebie otsingud jätkuvad.

Uued tuuled

Meil lasti täna aadrit..st kaadrit. Vallandati üks temp (minust natuke varem alustanud briti tüdruk). Peamised põhjendused - ootamatu kadumine pikemateks perioodideks tööaja jooksul, pidev messengeris jõlkumine, varane töölt lahkumine jms üleolev suhtumine tööüleasannetesse.
Mitte, et keegi talle neid põhjuseid ette lugenud oleks. Talle öeldi lihtsalt, et mingu koju ja ärgu tagasi tulgu. Pärast kõik muidug bitchisid..
Mina ka rõõmustasin - ma olen Carriega juba pikka aega vägikaigast vedanud..nõudepesumasina teemadel. Nimelt tempide ülesandeks on see masin käima panna. Ja Carrie tegi siiani graafikut, kes ja mis kell seda tegema peab. Minule sattus neid kordi algul õige sagedasti ja eriti ebameeldivatel aegadel. No ma siis natuke ikka tõstsin protestikisa. Erilselt see meie suhteid just ei soojendanud.

Homme aga on tulemas meie osakonda üks uus tööline. Kuuldavasti noormees. Jooniste raamatukogu "mänedzer" Melanie (kelle käe all ma alguses kaarte sorteerisin) läheb nimelt peagi lapsepuhkusele ja ju nad hakkavad kedagi asemele otsima. Kirjete mäneder Laurel (kes on minu praegune boss) pole aga kuhugi minemas. Ja ta ütles ka täna, et mul polevat põhjust muretsemiseks - mind hoiavad nad veel mõnda aega alles, tubli ja virk nagu ma olen :).

Ja siin on üks pilt Chatswoodist. See on siis linnaosa, kus TIDC asub ja pildil ongi üks meie hetkel suuremaid projekte - CTI ehk Chatswood Transport Interchange, ehk transpordisõlm - uue perrooni, büroohoone jms. Valmis saab see 2008 kui ka täiesti uus rongiliin (enamus maaaluses tunnelis) Eppingusse valmis saab.

asjade suhtelisusest

Eile ostisme sk2nneri-printija-koopiamasina. Ma polnud p2ris veendunud, kas seda ikka vaja on, aga Jarek v2itis, et tal on. Olgu siis. Hind oli 41 dollarit ehk u 400 krooni. Myyja ka ytles, et pood ostis nad m2rksa kallima raha eest. Aga ju on tehnikamaailm vahepeal edasi liikunud. Et siis 41 dollarit.
Samal ajal Jarek teeb "p6nevat t66d". Nimelt vahetab Hiinast saabuvatel k6laritel jms elektroonikatoodetel pistikuotsi. Euroopa omadest Austraalia omadeks. Ja ei mingit teadust. Juhe noaga maha, traadid v2lja, uued pistikusse ja siis korraks kontakti (et kas t66tab). Kui t66tab, siis kleebitakse peale silt - austraalia kvaliteet. Kui e t66ta - no seda pole 6nneks vist veel juhtunud. Ju Jarek oskab pistikuid vahetada. Aga selline kilplaset66 (mis oleks ju v6inud tehtud olla juba Hiinas) l2heb t66andjale maksma mingi v2hemalt 26 dollarit tunnis kui mitte rohkem (agentuurimaksud, palk jms). Et kus on siis loogika? Mina ei tea.

Lugu

Ja vahepeal on selline lugu ka ilmunud..

Linnaelu

Newtown on vallutatud. Selliste tüüpide poolt, kes püüavad välja näha nagu Marilyn Manson (no see pole just kõige nutikam lause ja sellel stiilil on kindlasti mingi oma nimi, aga ma ei suuda seda hetkel kuidagi meenutada - isegi kui ma seda üldse kunagi kuulnud olen...) Igatahes see eilne puhtjuhuslik jalutuskäik mööda Newtowni tänavaid kujunes igati huvitavaks. Sest inimesi on alati huvitav vaadata, neid inimesi aga veelgi huvitavam.
Ma ütlen kohe ära, et läbivaks värviks oli must. Mustad huuled, küüned, juuksed, platformkingad, vinüülmantlid, korsetid jne jne. Kuid mitte ainult. Paljude näod olid lubivalgeks võõbatud - väikeste süsimustade või veripunaste eranditega. Sellekevadiseks moeröögatuseks tundus olevat ka lillad võrksukad - parem kui mõne auguga. Ja muidugi - mida paksem eit seda lühem kleit (magu mainis Annika abivalmilt minu kirjelduste peale..). Ja enamus neid korsettidesse, võrksukkadesse, sametkleitidesse jne surutud ja 20 cm kontsadel tuigerdavaid tütarlapsi nägid välja üsna meeleheitlikud ja loomulikult püüdsid pälvida neetide, mustade kaabude, keepide jne kaunistatud (enamasti) anoreksete noormeeste tähelepanu.
No sellised tüüpe on Newtownis sageli näha - ja neil on seal oma riide- ja muusikapoed, ilusalongid (mis tunnistavad vist ainult musta, valget ja punast värvi)jne. Aga nii suurtes kogustes liigub neid praegu ringi, sest käimas on vist mingi festival. Igatahes põnev.

Newtown (mis asub meie majast nii 10 kõnniminuti kaugusel) on üldse üsna hip linnaosa. Siin elab palju tudengeid, geisid ja lesbisid. Palju raamatupoode, palju eksklusiivseid kaltsukaid, palju kohvikuid, restorane jne. Palju prussakaid pidi ka majades olema (seda ise ei tea kinnitada, aga Mari kunagi rääkis:). See on üsna vana linnaosa - nii et majad on enamasti madalad ja kenad ridaelamud, mis nüüd on saamas uut värvi ja nägu. Ja kinnisvarahinnad hüppavat hüppeliselt.
Newtown läheb sujuvalt üle Enmore linnaosaks. Seal on ka palju huvitavaid kohti ja lisaks Enmore teater. Seal toimuvad igasugused huvitavad kontseridid ja etendused. Mitu korda olen nagu tahtnud minna, aga midagi päris põrutavat pole veel silma hakanud. Ja et piletihind kipub sinna 60-100 dollari kanti, siis päris suvalist asja ka vaatama ei lähe. Praegu mõtlen ühe Tao trummishow peale..see on järgmisel nädalavahetusel.
Selles mõttes on suures linnas (ja suures riigis) ikka elada lahe - pidevalt toimub midagi. Veel sel kevadel näiteks on tulemas U2, detsembris Robbie Williams. Neile mõlemale läheks küll (kuigi piletihind on veel märksa krõbedam muidugi), aga nad on juba kuid ja kuid välja müüdud (ja pileteid saab järelturult osta mingi 400-500 dollariga). Üks, mis pole (veel) välja müüdud on Foo Fighters -ja see toimub suisa ooperimajas - et oleks nagu kaks kärbest ühe hoobiga :).

Teate mis?

Meil algas kevad. Esimesel septembril. Ja päevapealt läksiki ilm kuumaks. Käisime eile Coogee rannal - ujuma veel ei läinud, aga peaaegu oleks.. Ja enam ei pea sokid jalas magama ka..

Jarek kurtis, et mu austraalia blogis pole üldse tema pilte. Edev nagu ta on:). Nii et siin üks äärmiselt tõsine kaader nüüd siis on..

ps. tegelikult ta ei ole edev.