Kapten George ja Fred
Sydney talv tundub nii mõttetu - külm ja pime, aga mitte nii külm ja pime, et tahaks koopasse ronida ja ärgata kevadel (nagu nt Eestis).
Austraallased üldiselt peavad sydneylasi enesekeskseteks, külmadeks ja kiirustavateks "teistsugusteks austraallasteks", mis mingil määral arvatavasti on tõsi, teisalt kehtib ehk igasuguses anonüümses suurlinnas (ja eriti suurlinna kesklinnas). Ja sellega harjub täiesti ära (või teistpidi - ja eestlasena - öeldes, polegi ehk millegi uuega harjuda:)
Igatahes on tore, kui vahetevahel on miski teisiti ja tekib moment, kui jõuad äratundmisele, et asjal on jumet. Täna oli neid momente mul konkreetselt kaks.
Bussisõit Sydneys, nagu püsivamad blogikülalised ehk teavad, ei kuulu mu siinsete lemmiktegevuste hulka. Viimasel ajal olen pidanud aga oma haige põlve tõttu neid ebaproportsionaalselt palju kasutama.
Ja täna hommikul oli midagi teisiti.
"Welcome Aboard" kõlas tervituseks jäme hääl. Ma bussijuhti ennast ei näinudki, sest buss oli nii puupüsti täis, et ma litsusin end vaevu uste vahelt sisse ja jäin trepiastmele seisma (tavalises olukorras bussijuht pärsib sellise tegevuse eos ja ei lase sind bussi sissegi). Täna aga oli asjad teisiti:
"..ja jätkame oma tuuriga. Siin on teie kapten George, kes tervitab teid sel päikesepaistelisel hommikul ja tänab teid, et olete täna jätnud oma ilusad autod koju ja sõidate meie koleda bussiga. Jah, ma parem ei lasku probleemidesse, mis valitsevad meie transpordisüsteemis ja teedeplaneerimises ja keskendume positiivsele... Nii, nüüd siin vasakul möödume Victoria pargist. See park on ideaalne koht romantilisteks jalutuskäikudeks ja piknikeks ja ta on avatud nii päeval kui öösel - ja seda ab-so-luutselt TASUTA! Kahjuks ei saa seda öelda Sydney busside kohta..." jne jne. Buss vappus naerust ja nii me jukerdasime kesklinna poole, tutvudes tee äärde jäävad Broadway supermarketi, Tehnoloogiaülikooli peahoone ja Hiinalinna algusega. Sealkandis pidin kahjuks kapten Georgega hüvasti jätma, kuid päev oli kohe kindlasti alanud kenamini kui tavaliselt.
Lõunaajal pidin minema immigratsiooniametisse, et oma uus viisakleebis passi saada. See ei oli preagusel ajal eriti meeldiv ettevõtmine. Kõigepealt ootasin 15 minutit järjekorras, et saada järjekorranumbrit.. Kiire pilk platoole teavitas, et minu numbrini on üle 80 ühiku.. Läksin siis ja sõin lõunat. 25 min hiljem naastes oli järg numbri juures 813 ja minul jätkuvalt numbriks 849. Seisin seal mornilt ja tundus, et tunnisest lõunapausist seekord kohe üldse ei piisa. Järksu köitis miski mu tähelepanu..numbrit 817 korrati kaks korda. Natuke läks aega mööda ja siis veel ühe korra. Huvitav, miks keegi tema asemel ei lähe, käis mõte läbi pea. Ja siis äkki koitis, et miks ei võiks see mineja mina olla? No kõndisingi siis tolle laua juurde, kaasootajate ärritunud pilgud mu seljal..
Mees laua taga küsib, et kas mu number on 817. Tekkis tahtmine vastata "For you, Fred (millest teavitas nimesilt laual), I could be..". Aga sain õnneks viimasel minutil sõnasabast kinni ja vastasin selle asemel tagasihoidlikult "not really..". Ja sellepeale Fred naeratas, võttis mu passi, trükkis välja viisakleepsu ja "here you go" valmis kõik oligi.
Jah, tänasel päeval polnud vigagi.
Austraallased üldiselt peavad sydneylasi enesekeskseteks, külmadeks ja kiirustavateks "teistsugusteks austraallasteks", mis mingil määral arvatavasti on tõsi, teisalt kehtib ehk igasuguses anonüümses suurlinnas (ja eriti suurlinna kesklinnas). Ja sellega harjub täiesti ära (või teistpidi - ja eestlasena - öeldes, polegi ehk millegi uuega harjuda:)
Igatahes on tore, kui vahetevahel on miski teisiti ja tekib moment, kui jõuad äratundmisele, et asjal on jumet. Täna oli neid momente mul konkreetselt kaks.
Bussisõit Sydneys, nagu püsivamad blogikülalised ehk teavad, ei kuulu mu siinsete lemmiktegevuste hulka. Viimasel ajal olen pidanud aga oma haige põlve tõttu neid ebaproportsionaalselt palju kasutama.
Ja täna hommikul oli midagi teisiti.
"Welcome Aboard" kõlas tervituseks jäme hääl. Ma bussijuhti ennast ei näinudki, sest buss oli nii puupüsti täis, et ma litsusin end vaevu uste vahelt sisse ja jäin trepiastmele seisma (tavalises olukorras bussijuht pärsib sellise tegevuse eos ja ei lase sind bussi sissegi). Täna aga oli asjad teisiti:
"..ja jätkame oma tuuriga. Siin on teie kapten George, kes tervitab teid sel päikesepaistelisel hommikul ja tänab teid, et olete täna jätnud oma ilusad autod koju ja sõidate meie koleda bussiga. Jah, ma parem ei lasku probleemidesse, mis valitsevad meie transpordisüsteemis ja teedeplaneerimises ja keskendume positiivsele... Nii, nüüd siin vasakul möödume Victoria pargist. See park on ideaalne koht romantilisteks jalutuskäikudeks ja piknikeks ja ta on avatud nii päeval kui öösel - ja seda ab-so-luutselt TASUTA! Kahjuks ei saa seda öelda Sydney busside kohta..." jne jne. Buss vappus naerust ja nii me jukerdasime kesklinna poole, tutvudes tee äärde jäävad Broadway supermarketi, Tehnoloogiaülikooli peahoone ja Hiinalinna algusega. Sealkandis pidin kahjuks kapten Georgega hüvasti jätma, kuid päev oli kohe kindlasti alanud kenamini kui tavaliselt.
Lõunaajal pidin minema immigratsiooniametisse, et oma uus viisakleebis passi saada. See ei oli preagusel ajal eriti meeldiv ettevõtmine. Kõigepealt ootasin 15 minutit järjekorras, et saada järjekorranumbrit.. Kiire pilk platoole teavitas, et minu numbrini on üle 80 ühiku.. Läksin siis ja sõin lõunat. 25 min hiljem naastes oli järg numbri juures 813 ja minul jätkuvalt numbriks 849. Seisin seal mornilt ja tundus, et tunnisest lõunapausist seekord kohe üldse ei piisa. Järksu köitis miski mu tähelepanu..numbrit 817 korrati kaks korda. Natuke läks aega mööda ja siis veel ühe korra. Huvitav, miks keegi tema asemel ei lähe, käis mõte läbi pea. Ja siis äkki koitis, et miks ei võiks see mineja mina olla? No kõndisingi siis tolle laua juurde, kaasootajate ärritunud pilgud mu seljal..
Mees laua taga küsib, et kas mu number on 817. Tekkis tahtmine vastata "For you, Fred (millest teavitas nimesilt laual), I could be..". Aga sain õnneks viimasel minutil sõnasabast kinni ja vastasin selle asemel tagasihoidlikult "not really..". Ja sellepeale Fred naeratas, võttis mu passi, trükkis välja viisakleepsu ja "here you go" valmis kõik oligi.
Jah, tänasel päeval polnud vigagi.
posted by HM at 5:24 PM
2 Comments:
OOo, tundub, nagu oleksid kohanud vendi Weasley'd Harry Potteri raamatust. Olid ka fred ja george ja kelmust täis. Muide varsti tuleb uus raamat välja, ootan huviga!
Muidu tervusi!
Huvitav ja päevakajaline assotsiatsioon, aga kahjuks minu George ja Fred ei olnud punapäised:). Igatahes meil siin on Raaamat juba ilmunud ja Newtown on täis keepide ja ümmarguste prillidega tegelasi, kellest enamus nägid välja, nagu nad oleksid öö veetnud raamatupoe ukse taga. Mis ilmselt ongi tõsi.
Postita kommentaar
<< Home