Orbiidilt kadunud

See nädal on kujunenud rütmis: ärkan üles-tööle-kooli-koju ja magama jne.
Nimelt eile oli see ajalooline päev, et aasta me Austraaliasse saabumisest sai täis. Tegelikult olen ma juba üle nädala bridging viisa peal ja ootan oma tudengiviisat.
Ma ei hakka teid üksikasjadega kurnama, aga igatahes on mul sel nädalal vaja käia koolis. Olen ühes suvalises kesklinna koolis inglise keele edasijõudnute kursusel - igal õhtul kl 4-9. Et mu töö lõpeb kl 4.30, siis jään natuke alguses hiljaks, aga mis siis ikka. Ja katsun ikka kuskil 8 ajal minema hiilida, eile ei õnnestunud, aga täna küll.
Tegelikult on vahelduseks täitsa tore. Midagi juurde küll ei õpi, aga klassikaaslased on päris muhedad. Suures enamuses brasiillased, kuigi välimuse järgi väga ei ütle - paljud neist on helehallide või roheliste silmadega - Lõuna-Brasiilias olevat suur mõju kunagi sisserännanud Eurooplastel.
Igal õhtul on natuke erinev teema - esimesel päeval oli kunst, siis oli töö ja täna keskkond. Eile oli nö suhtluskursus, pearõhk oli rääkimisel. Pidime seal igasugu situatsioone ette kujutama ja vestlust arendama. Üheks ülesandeks oli küsida ülemuselt palgakõrgendust.
Ja pärast hakkasin mõtlema, et krt miks ma pole veel palgakõrgendust küsinud? Eelmises kohas ootasin poolteist kuud ära ja sain kõrgenduse - mitte küll väga suure, aga siiski. Peaks siin tervisefondis ka proovima.
Täna hommikul tegingi agendile kõne ja uurisin elu. Ja paari tunni pärast oli tulemus olemas - sain kõrgenduse. Täpset numbrit näeb palgapäeval, aga ma olevat mitu levelit ülespoole liikunud, mis peaks tähendama paar dollarit igalt tunnilt juurde. Ülemus veel vabandas, et tegelikult oleks ma pidanud juba 5 nädalat kõrgemat palka saama (sest siis hakkasin vastutusrikkamat tööd tegema). Jäi siiski selgusetuks, et kas nad maksavad mulle tagantjärgi midagi või ei. Ei hakanud väga pushima ka, hea et edaspidigi parem palk on.

Nii, nagu näete, taaskord on tõestatud, et koolis käimisest on kasu.