Jahimehe org

..ehk Hunter Valley on see koht, kus kasvatatakse viinamarju ja tehakse veini. Asub Sydneyst nii 150 km põhja poole. Täitsa imelik, et me seal varem käinud polnud. Tegelikult Byron Bayst naastes sõitsime sealtkandist läbi, aga et aeg oli hiline ja Sydney veel kaugel, siis ei saanud peatustki teha. Aga nüüd eile vaatasime seal pisut põhjalikumalt ringi. Võtsime Wojteki ja Szymeki ka kaasa - me tavaline reisiseltskond viimasel ajal.
Hunter Valley on üsna kena - või kuna enne vaated lõpututele viinamarjaridadele mägede taamal kenad pole olnud? Ja lisades juurde fakti, et igas viinamarjaistanduses on veinikelder, kus vein voolab jugadena tasuta degustatsioonide näol, siis kokkuvõttes Hunter valley oli lihtsalt suurepärane. Ja mulle isegi vein väga ei maitse..
Jarek oli autoroolis, nii et ta jäi degustatsioonidest enamasti kõrvale ja veetis aega fotografeerides. Seekordsed blogipildid ongi kõik tema sulest.
Aga mina, Szymek ja Wojtek ikka degusteerisime hoolsalt ja lõpuks sai selgeks küll, mis maitsevahe on semillonil ja chardonnayl ja verdelhol (ma nimelt pooldan valgeid veine).

Käisime kuues veinikeldris, neist kaugelt toredaimad olid kaks - Audrey Wilkinson ja Pepper Tree (soovitan mõlemat soojalt). Esimesse läksime sellepärast, et ma küsisin turismiinfos kohe otse välja, et mis veinikelder on kõige maalilisema koha peal. Geograafina usun, et kaunis asukoht mõjub kõigele positiivselt, ka veini maitsele.Ja Audrey Wilkinsoni vein maitses hea ja degustatsiooni läbiviiv vanataat oli supermuhe. Kuluski meil seal hea tund kvaliteetaega hea veini ja seltskonnaga.
Edasised veinikeldrid selle kõrval olid magedad. Siiski Draytoni pereveinikas sattusime veinitehase tuuri peale. Ja see oli ka igati informatiivne. Näiteks, kas te teadsite, mis vahe on punniga ja punnita (ehk keeratava korgiga) veinil? Austraalias enamus veine on keeratava korgiga ja ma alati kippusin arvama, et see räägib viletsamast kvaliteedist. Ei ühti, nagu tuleb välja. Et kõrgekvaliteetset veinikorgipuud kasvab vaid Hispaanias, siis nõudlus on liiga suur ja üha rohkem kasutatakse keeratavaid korke. Kusjuures keeratav kork maksab sama palju kui "päris" korgist veinikork. Eeliseid on aga mitmeid - näiteks ei pea veini hoidma külili (traditsioonilislt korgitud veiniga peab seda tegema, et korki niiskena hoida; vein ei lähe halvaks (trad korgiga 15% veinist läheb hukka) ja - Austraalia spetsiifiliselt - keeratava korgi eest ei pea paljudes BYO kohtades korkimistasu maksma. (Siin nimelt paljudesse restoranidesse võid oma veiniga kohale minna, lihtsalt tuleb maksta veinipudeli avamise pealt.)
Teine minu jaoks senitundmatu teema oli see, et punast ja valget veini ei tehta mitte punastest või valgetest viinamarjadest - punast veini kääritatakse koos nahaga, valget ilma nahata. Tegelikult muidugi loogiline - pigista sa valget või punast viinamarja, mahl on ikka samasugune kollakas.
Vot need olid siis seekordsed tarkusterad.