Loomaaeda ja kohvikusse

Kolmapäeval oli riiklik püha - Anzacu päev, mil mälestatakse Austraalia panust maailma sõdadesse. Igatahes tundus olevat paras päev, et viimaks ometi ära käia pealinnas Canberras (mis asub Sydneyst nii 300 km lõuna poole). Reisiplaan sai juba kaks nädalat tagasi ühel poola peol maha joonistatud. Minemas olid kolm autotäit rahvast, meie autosse olid lokeeritud Jareki head sõbrad Szymek ja Wojtek ja nii ei saanud me hästi alt ka ära hüpata, kuigi lahkumine varavalges ja läbi paduvihma (mis tolleks hetkeks oli pea lakkamatult sadanud kolm päeva) ei tõotanud head. Ja unenäod sooja teki all tundusid nii imemagusad... No vähemalt niipalju kaldusime üldplaanist kõrvale, et ei asunud teele kl 4 hommikul nagu teised autod (sest nad tahtsid läbi Wollongongi sõita), vaid kl 5 ja mööda otseteed.
Aga nagu teiste autode teekond ei kulgenud viperusteta (liigsetesse detailidesse laskumata eelkõige lõi laineid üks noormees, kes oli eelmisel õhtul liiga palju joonud), ka meil oli mitmeid vahepeatusi. Nimelt ma olin veendunud, et auto teeb mingit imelikku häält. Jarek muidugi pani mind kohe paika, et ma ei tea ju autodest midagi jne. Aga ma ju kuulen oma kõrvaga mingit plõksimist. Pidasime kinni, imetlesime Austraalia sügist (tee äärde oli tekkinud palju värvilisi puid), vaatasime kapoti alla (kõik tundus ok) ja sõitsime edasi. Ja ikka miski plõksib. Kui plõksimine läks nii valjuks, et seda lihtsalt ei saanud enam ignoreerida ja minu luuludeks pidada, siis tegime hädapeatuse tee ääres. Ja selgus, et me olime (ilmselt juba tükk aega tagasi) üle sõitnud mingist imepeenest traadipusast, mis nüüd oli end lootuselt paremasse esikummi sisse heegeldanud. Peale rattavahetust sõit kulges ladusamalt.
Peamine vaatamisväärsus Sydney-Canberra tee ääres on George järv, mis näeb iseenesest välja kui tasane heinamaa. Vett pole kusagil, aga äkki mingil muul aastaajal natuke on.
Canberra tundus imelik, teed laiad ja tühjad, pea ühtki inimest tänaval pole. Ilmselt me oleme juba niivõrd Sydney lõpmatu saginaga ära harjunud, et tavaline linn tundub nagu väljasurnud.
Käimas oli parasjagu Anzacu paraad ja sinna me esmajoones suundusimegi. Üritus toimus sõjamonumendi ees mööda - üllatus,üllatus - Anzac Parade nimelist teed. Peale marssijate muud rahvast oli üsna vähe. Aga sellegipoolest oli huvitav vaadata soliidseid vanapapisid medalite kõlinal mööda kõndimas. Oli ka Poola papide rügement, eestlasi siiski mitte. Kuulasime ära ka paar kõnet ja sõime tasuta jagatavaid hotdoge ja Anzacu päeva üritustega olimegi ühelpool.Taustal siis Canberra kuulus parlamendihoone mäe sees.


Canberra on ühe mehe poolt planeeritud linn. Siiani nähtud linnadest meenutab ehk kõige rohkem New Delhit - laiad teed, pikad vahemaad (st autoomanikele, mitte jalakäiatele mõeldud), palju ringteesid ja suur saatkondade osakaal. Canberra teeb üsna meeldivaks siiski see, et linna keskel asub järv. Linn on paigutatud kahele poole järve - ühe poole keskuseks on parlamendihoone(d) ja teisel poolel CBD ehk siis linnakeskus.
Parlamendihooned ongi Canberra suurimaks vaatamisväärsuseks. Neid on kõrvuti kaks. Vanem ja järveäärsem on nüüd kunstimuuseum roosiaedade vahel. Uus on mäe sisse ehitatud megamonstrum. Käisime seal organiseeritud ekskursiooniga ringi (Canberra üheks võludeks on see, et enamus vaatamisväärsusi ja muuseume on tasuta, ja isegi parkmine on tasuta)ja kuulsime, et maja ehitati mäe sisse, sest ei ole hea kui parlamendisaadikud rahvale mäe otsast ülevalt alla vaatavad. Sellegipoolest on neil saadikutel nüüd võimalus minna maja katusele ehk mäe otsa ja ikkagi tunda oma üleolekut.
Edasi tutvusime saatkondade rajooniga (ja vaatasime üle Poola saatkonna, Eesti oma siin teadagi pole). Kõige põnevam saatkondadest oli siiski aborigeenide oma. See on püstitatud telklaagrina vana parlamendihoone ette. Ma siis küsisin kohe viisa ka ja tegin väikse piketi.



Canberra kõrghetkeks oli siiski külastus teaduse ja tehnoloogia muuseumi. See on üks vähestest muuseumitest, kus sissepääsu eest tuleb maksta, aga et jõudsime sinna vaid tund aega enne kinnipanekut, siis saime taas ilma piletita sisse. See on midagi heureka laadset, kuigi ei saa ise seda võrdlust tuua, sest pole heurekas käinud. Aga igatahes muuseumi ülesehitus oli suurepärane, igasuguseid põnevaid näpitavaid asju oli tohutult. Mulle imponeeris kõige enam ilmateaduse sektsioon. Seal sai uurida pilvi, tuule puhumist, laineid, kuupäeva vaheldumisi jne..ei midagi väga uut, aga minus lõi ikka välja geograafiaõpetaja, et ah, küll oleks ikka hea siia koolilastega tulla.
Ilmaruum läks sujuvalt üle võimsa maa ruumiks. Ja seal sai uurida tsunaamisid, äikest ja mingil koletumal eksitusel sattusin ka ruumi, kus pandi kiiresti uks kinni, tuled ära ja öeldi, et nüüd elame üle ühe väikese maavärina. See oli hästi organiseeritud maavärin, raamatud kukkusid ja külmkapi uks lõgises, lõpuks tekkisid praod seina ka. Aga midagi selles maavärina raginas ja kopsimises äratas mu kõhus üles mõned väga valulikud mälestused.
Muuseumist väljudes oli võimalik kõndida läbi liikuva peegeltoru (st jalgrada iseenesest ei liikunud, aga selle ümber liikus suur toru). Hoiatati ka, et need, kel on tasakaaluhäired või merehaigus vms peaksid seda toru vältima. See oli igatahes superänksa ja uskumatu värk. Su mõistus teab, et tegelikult oled stabiilsel rajal, aga meeled petavad nii, et peaaegu võiks pikali kukkuda.

Ja sellega oli ka me Canberra külastus ühel pool. Väike kohvikutuur pealinna keskuses ja juba pidimegi hakkama tagasi sõitma. Igatahes Canberrasse võiks tagasi küll minna - palju muuseume jäi veel nägemata ja sõbra Brentiga jäi ka kohtumata.