Siit ja sealt nurgast

Viimase nädala jooksul oleme käinud kahel Poola üritusel ja (mina üksi) kahel Eesti üritusel. Nii et hulganisti rahvuslikke üritusi pluss veel reedeõhtune BBQ meie juures, mis oleks kvalifitseerinud kolmanda Poola üritusena, kui Jacob ja üks ta sõber poleks osa võtnud.
Igatahes sellest intensiivsest seltskondlikust programmist on jäänud mu ajju kõlama, et misiganes probleeme kellelgi poleks (töö, viisa, raha, kool vms vms), Austraalia on sellegipoolest pagana mõnus.
Eriti just laupäevasel Poola peol (pisikeses Canterbury korteris, kuhu kogunes ligi 20 inimest ja möll kiskus lõpuks üsna suureks) mõtlesin, et küll meil eestlastel on ikka Working Holiday viisaga vedanud. See avardab maailma mõõtmatul ja mugaval moel. Poolakad, kes siin on, on aga läbi teinud tõelise kadalipu - taotlenud tudengiviisa, mis maksab 4000 krooni (pluss veel tervisekontrolli eest paar juurde), maksnud kooli eest (mille tase pole enamasti kuigi kõrge) ja kõige lõpuks on nad aheldatud ühte linna, kus nad peavad käima 20 tundi koolis ja saavad sellega õiguse töötada nädalas 20 tundi. Noh, et osades koolides ei pea kõiki tunde täis istuma ja enamus piirangutest hoolimata töötavad täisajaga, see ei loe. Igatahes kõigest sellest hoolimata nad tulevad siia ja ütlevad, et see on parim asi, mida nad kunagi teinud on.
Enamusel neil poolakatel on magistrikraad (nagu meie 3+2 süsteemi oma), nad on töötanud normaalsetel kohtadel kas Poolas või kuskil Lääne-Euroopas. Ja siin alustavad nad tööd ettekandjate, koristajate, liiklusreguleerijate, laotööliste vms -na, ikka selle 20 tunni piirangu tõttu. Ja nad ei kaeba. Eks muidugi paljud tulid siia ka keeleoskust parandama ja nii kui natuke soravam keel suus, leiavad ka paremaid töökohti, aga lihtne ei ole. Aga kõik on enamvähem oma eluga rahul (aastaks paariks). Sest Austraalia on nii tore ja elu nii murevaba. Poola, tundub, et hetkel seda pole.
No ja tuleb tunnistada, et ka meile sobib hetkel Austraalia elu suurepäraselt. Et ma pole käinud põllul tööl, siis ei saa ma kahjuks oma WHM viisat teiseks aastaks pikendada..Nii et kui tahame jääda, peame arvatavasti samuti tudengiviisa taotlema. Väike lootus on, et Jarek saab selle aasta jooksul tööviisa (sest ta töötab natuke firma heaks, kes Kesk-Euroopa tudnegeid siia toob), aga selle kõigega läheb arvatavasti kauem, kui minu viisa kehtib.. Nii et ühesõnaga, ei ole kerge. Aga sellegipoolest tahaks jääda, mitte ehk eluks ajaks, aga mõneks aastaks küll.
Eile läksin Jarekile töö juurde vastu ja sõitsime randa. Lained on soojad, kuigi väljas on pärastlõunati juba jahe. Pärast kooserdasime plätude, liivaste jalgade ja soolasest veest tilkuvate juustega mööda linna ja käisime poes süüa ostmas. Ja keegi ei vaata sind imelikult, see on siin nii tavaline. Ja see kõik on nii nauditav.
Ma ei teagi, mis ma kogu selle jutuga täpselt öelda tahan.
Eks meil on olnud ka siin madalseise - eelkõige selle tõttu, et tunned, et oleks aeg muretseda korralik töökoht, teha oma eluga midagi asjalikku (kuigi tegelikult, mida asjalikku on lõputus töörügamises, rutiinis ja stressis?). Üteme nii, et vähemasti võiks olla amet, mis mis pakub rahuldust ja rõõmu ja mida saab teha vahetevahel või läbi projektide. Jah, õige vastus minu jaoks on kartograafia või sinna suunas, aga nagu ma olen näinud, sellise töö saamine siin ei ole nii kerge ka. Seda enam, et mul pole aastaid soliidset töökogemust ja praegune viisaseis diskvalifitseerib mind travelleriks. Nii et järgmisest esmaspäevast lähen ma oma nobedate näppudega uuendama järjekordset andmebaasi, sedakorda Rahvuslikku terviseregistrisse. Vähemasti on nende kontor kesklinnas ja nii saan ma lõunapausil kenasti ringi patseerida, mitte jõe ääres linde toita nagu eelmises kohas.
Ja kui keegi tahab Austraaliasse tulla (ja WHM viisat mingil põhjusel ei saa - üle 30 või on lapsed vms), siis Jareki kaudu (jarek@australiaonline.pl) saate hästi suure valiku koole ja odavaima hinna, ja neil on siin ka oma supersõbralik kontor kesklinnas. See oli siis reklaamiks :)