Pajast, katlast ja dilemmadest
Huvitav kui vanaks peab inimene elama, et lõpuks ometi oskaks enda eest seista? Ma arvasin, et ma juba oskan, aga eilne päev oli tõestuseks, et arenguruumi on veel kõvasti.
Asi sai alguse sellest, et minu töökohale hakati otsima uut inimest. Kõik oli ok - minu lubatud 6 kuud on peagi täitumas, boss rääkis mulle plaanidest pikalt ja laialt, tutvustas kõiki kandidaate jne. Mul on sellest tööst teatav tüdimus ka juba tekkinud (kas see on see rutiin, mille üle kõik kurdavad ja millega mul seni väga vähe pistmist on olnud?), nii et kokkuõttes oli see uudis pigem positiivne kui negatiivne
Hakkasin minagi vaikselt tööd otsima ja saatsin avalduse ühele üsna huvitavalt kõlavale projektile - NSW valimistega seonduvale andmesisestustööle. Reedel küsisin end varem töölt ära, panin kenad riided selga, kõrged kontsad jalga ja käisin intervjuul ja teste tegemas. Sain selle töö. Tegemist küll vaid paarinädalase asjaga, aga et sisse jäävad nädalavahetus ja ka Suur Reede, siis tunnipalk oleks parimatel hetkedel küündinud kuni 600 kroonini tunnist.
Ja selle asemel, et esmaspäevahommikul bossi kabineti uksele koputada ja öelda, et jah Brett, oli tore, aga neljapäevast alates olen ma uuel tööl (asi, milleks mul tempina täielik õigus on), lasin tal hakata heietama sellest, et kui hea ja oluline tööline ma ikka olen olnud ja kui väga nad mind hindavad ja et kui ma nüüd nii kiiresti lahkun, siis see jätaks nad nii ebamugavasse olukorda ja kes siis uut töölist välja õpetab jne jne. Lühidalt ei tahtnud nad mind kuidagi minna lasta. Rääkis sellest, kuidas nemad on mind kohelnud kui päristöölist (kuigi ma olen ainult temp) ja nüüd on minu kord samaga vastata. Ühesõnaga ta rõhus mu südametunnistusele ja viisakusele ja kokkuvõttes kasutas mind ära. Küsimus tegelikult oli kuues tööpäevas - uus tööline peaks alustama järgmisel nädalal. Ja kui mina siia tulin, siis ei õpetanud mind suurt keegi, ise õppisin ja tegin.
Aga mul oli tõepoolest suur soov seda valimiste tööd teha - nii vahelduse, ajastuse, kogemuse kui raha mõttes oleks see olnud mulle kasulikum. Kolm korda käisin Bretiga juttu ajamas ja kolm korda lahkusin pisar silmas ja lubades, et ok, ma jään.
Ok, ma ei viitsi kõiki pisiasju selgitama hakata (mida on palju) ja eelnevast jutust jääb kindlasti mulje, et boss tegi kõik kõige õigemini ja mina olen see paha, aga nii see tõesti ei ole. Oleks ma austraallane, poleks ma kellelegi midagi öelnud, oleks alustuseks nt sickie võtnud (st nö haigeks jäänud) ja siis poleks keegi midagi kobiseda saanud. Iga teine inimene meie osakonnas saab päevapealt mitte välja ilmuda või kuhugi ära sõita, ainult mina olen see asendamatu, kelle tööd keegi teine muuseas ära ei saa teha. Järelikult olen ma teinud Austraalia mõistes liiga palju tööd. Puhas rumalus ja naiivsus. Ja järjekordselt hea õppetund.
Asi sai alguse sellest, et minu töökohale hakati otsima uut inimest. Kõik oli ok - minu lubatud 6 kuud on peagi täitumas, boss rääkis mulle plaanidest pikalt ja laialt, tutvustas kõiki kandidaate jne. Mul on sellest tööst teatav tüdimus ka juba tekkinud (kas see on see rutiin, mille üle kõik kurdavad ja millega mul seni väga vähe pistmist on olnud?), nii et kokkuõttes oli see uudis pigem positiivne kui negatiivne
Hakkasin minagi vaikselt tööd otsima ja saatsin avalduse ühele üsna huvitavalt kõlavale projektile - NSW valimistega seonduvale andmesisestustööle. Reedel küsisin end varem töölt ära, panin kenad riided selga, kõrged kontsad jalga ja käisin intervjuul ja teste tegemas. Sain selle töö. Tegemist küll vaid paarinädalase asjaga, aga et sisse jäävad nädalavahetus ja ka Suur Reede, siis tunnipalk oleks parimatel hetkedel küündinud kuni 600 kroonini tunnist.
Ja selle asemel, et esmaspäevahommikul bossi kabineti uksele koputada ja öelda, et jah Brett, oli tore, aga neljapäevast alates olen ma uuel tööl (asi, milleks mul tempina täielik õigus on), lasin tal hakata heietama sellest, et kui hea ja oluline tööline ma ikka olen olnud ja kui väga nad mind hindavad ja et kui ma nüüd nii kiiresti lahkun, siis see jätaks nad nii ebamugavasse olukorda ja kes siis uut töölist välja õpetab jne jne. Lühidalt ei tahtnud nad mind kuidagi minna lasta. Rääkis sellest, kuidas nemad on mind kohelnud kui päristöölist (kuigi ma olen ainult temp) ja nüüd on minu kord samaga vastata. Ühesõnaga ta rõhus mu südametunnistusele ja viisakusele ja kokkuvõttes kasutas mind ära. Küsimus tegelikult oli kuues tööpäevas - uus tööline peaks alustama järgmisel nädalal. Ja kui mina siia tulin, siis ei õpetanud mind suurt keegi, ise õppisin ja tegin.
Aga mul oli tõepoolest suur soov seda valimiste tööd teha - nii vahelduse, ajastuse, kogemuse kui raha mõttes oleks see olnud mulle kasulikum. Kolm korda käisin Bretiga juttu ajamas ja kolm korda lahkusin pisar silmas ja lubades, et ok, ma jään.
Ok, ma ei viitsi kõiki pisiasju selgitama hakata (mida on palju) ja eelnevast jutust jääb kindlasti mulje, et boss tegi kõik kõige õigemini ja mina olen see paha, aga nii see tõesti ei ole. Oleks ma austraallane, poleks ma kellelegi midagi öelnud, oleks alustuseks nt sickie võtnud (st nö haigeks jäänud) ja siis poleks keegi midagi kobiseda saanud. Iga teine inimene meie osakonnas saab päevapealt mitte välja ilmuda või kuhugi ära sõita, ainult mina olen see asendamatu, kelle tööd keegi teine muuseas ära ei saa teha. Järelikult olen ma teinud Austraalia mõistes liiga palju tööd. Puhas rumalus ja naiivsus. Ja järjekordselt hea õppetund.
Sildid: tööjuttu
posted by HM at 1:07 PM
3 Comments:
Nad teadsid, et sa said uue tootoha ja IKKA ei lasknud sul minna? Imelik... Samas, tooandjat pahandada enne lahkumist on ka halb sest siis ei ole sul head 'refereed' jargmiseks korraks... Ma oleks ise kindlasti ka omale niimoodi pahe astuda lasknud. Selline on juba kord heade ja korralike inimeste saatus :)
Millegi pärast tunduvad sellised asjad mulle nii tuttavad, nii tuttavad. Ehk see ole see eestlase abivalmis iseloom? Peaasi, et niimoodi endale väga palju liiga ei tee :)
Eks kirjutamisel on ikka teatav terapeutiline mõju :)
Noh nüüd selgema peaga mõeldes - eks see teine töö oleks ju tõepoolest vaid kaks nädalat kestnud (oleks see pikem olnud, poleks bossil ka niipalju vastuargumente leidunud).
Ja natuke võidurõõmu jagus ka mulle - garanteeritud on vähemalt kaks nädalat tööd siin, kusjuures teise nädala võin tegeleda peamiselt oma asjadega ehk siis otsida tööd ja muuseas uuel töölisel silma peal hoida. Ja et ka selle päristöölise saavad nad agentuuri kaudu, siis boss lubas rakendada tehnikat tuntud kui "vorst vorsti vastu" ja kiita mind muidu taevani. Eks ole näha.
Postita kommentaar
<< Home