Fashion Pack
Just on ilmunud Eesti Naise märtsinumber ja seal sees ka Epp Petrone kirjutatud lugu blogidest - minu blogist räägitakse seal ka. Ja tõepoolest, loendur kohe teavitab, et siin on hulk uut rahvast liikvel. Hea siis, et leidsin parasjagu midagi üldiselt põnevat, millest kirjutada.
Sain eelmisel nädalal ühelt töökaaslaselt (klienditeeninduse tibilt) raamatu. Alustuseks olin üllatunud, et ta mulle selle tõi ja soovitas mingil põhjusel soojalt lugeda. Raamatu autor on Marion Hume ja pealkiri The Fashion Pack. Ilmatuma paks raamat - oma 700 lehekülge. Kaanekujunduse ja temaatika järgi otsustades ma ise poleks seda raamatukogu riiulist küll välja võtma hakanud. Lugu keerleb aga moetööstuse ja moeajakirjanduse kõrgeimates tippudes. Ning mis teeb selle asja põnevaks?
Nimelt see, et jupp raamatust räägib sellest, kuidas Tallinnas moeajakirja Joy Baltic asutatakse.
Aga alustame algusest. Raamatu autor on pikka aega moetööstuses tegutsenud inglane, kes mõnda aega elas Sydneys ja oli siinse Vogue peatoimetaja. Siis ta vallandati üsna segastel põhjustel ja ju tal tekkis palju vaba aega (otsustades raamatu kopsakuse üle). Kõik olukorrad ja enamus inimesi peaksid olema fiktiivsed, aga kuuldavasti väga ei ole ka. Ise ma pole selle valdkonnaga nii kursis, et otsustama hakata.
Jutt räägib punapäisest ja mitte liiga saledast Londoni ajakirjanikust Red´ist. Saatuse tahtel ja sõprade abil õnnestub tal end moeringkonda sisse pressida. Ja siis saadetakse ta Sydneysse moeajakirja Joy Austraalia satelliitväljaannet alustama. Ja nii see raamat hüpleb üsna meelelahutuslike untsuläinud fotosessioonide ja haute couture showde vahel Pariisis, New Yorgis ja Sydneys. Ei puudu ka geist superjuuksur sõber ja surmkõhn kokaiini manustav supermodell. Kõik oleks iseenesest nagu tore, aga üks Redi kaastöötaja Sybilla hakkab intriige punuma - saboteerib kõigi teiste tööd ja lõpetuseks paneb pihta ka Redi kunstnikust abikaasa. Ning et ta magab ka Joy impeeriumi bossi Donaldiga, siis saabumas on saatuslik koosolek, kus Red kardab, et ta saab selle krõhvitsa poolt välja vahetatud. Aga mis juhtub? Vaenlane saadetakse hoopis Tallinnasse Joy Balticu väljaannet alustama.
"Where exactly is Sybilla going?" said Scott (juuksur).
"´Tallinn," Brooke (USA Joy toimetaja) interjected, that expensive education her parents had funded coming up trumps once more. "The Baltic seaport capital of Estonia. /.../"
Scott cheered. "So Basically Donald´s sending the spider to Siberia!"
Andes autorile au, tundub, et ta on Tallinnas käinud ja üldiselt maalitakse Eestist täitsa kena pilt. Sybilla muidugi võtab oma tööd kui asumisele saatmist ja pigem püüab ta asju New Yorgist ajada (she has found out that the Balkans and the Baltic were not the same at all) . Esimese numbri kaanel ilmuvat aga Carmen Kass (who had great skin and a sensational swimwear body).
Väljavõte Sybilla külaskäigust: Sybilla knew she was smart to have cut the trip down to four days, including flights. The people she spotted were so dowdy, like sacks of potatoes. She was horrified, not by the effects of fifty years of Soviet oppression, a regime that had only ended in 1991, but by the fact that no one looked like Carmen Kass.
Kohapealne abineiu nimega Tiina Saar juhendab Sybillat mööda linna ringi, näitab kitsaid tänavaid, Olde Hansat jms. Tiina was telling her about some weathervane that was the symbol of the city, but Sybilla knew it was never going to work as a motif on the party inviations. Neither was the Estonian flag. Those stripes wew so last season´s Prada. /.../
"A lot of big agencies are signing Estonian girls".
"Book the thin ones to be the waitresses at the party. They can go by train to Paris. It will be great for their careers. And who do you have that´s famous? Who´s Hollywood? The list I´ve been given is hopeless. I need film directors, movie stars - not character actors. I need buzz if I´m really going to put this place on the map."
Tiina Saar weighed her words before she spoke, as was the Estonian way. Then she responded with Baltic bluntness. Jne.
Sybilla kargas autost välja, et teha KGB hoone uksest pilti "Loving the pale green. It´s so Marc Jacobs-slash-Louis Vuitton".
Ja pärast Pariisis peol: Romily (Joy Pariisi toimetaja) moved closer to a man whose golden hair framed a handsome face that looked like it had been hewn out of granite. /.../ "Look at him. He´s mine." "Estonian men are so intriguing" Sybilla continued /.../
Noormehe nimi oli Juri Vakk ja tegemist oli äärmiselt andeka filmitegijaga. Kuuldavasti tekib tal Romilyga romanss.
Aga et raamat on, nagu juba mainitud, jube paks, siis pole ma veel kaugemale jõudnud. Aga hoian teid kursis, kuidas asjad arenevad.
Tegelikult pole see mu esimene Austraalias loetud raamat, kus ma olen Eestit kohanud. Brendan Shanahani raamatus "Secret life of Gold Coast" vms (mis mulle väga meeldis - eriti just linnageograafilise külje pealt) oli peatükk sellest, kuidas autor kohtub hilisööl kahtlastes nurgatagustes kolistades õnnetu ja kohmetu noormehega, kel on blondid juuksed ja "skandinaavialik" kehaehitus. Noormees on gei, keda isa peksab ja kelle ema on eestlane. Ja mingil hetkel lõikab ta oma randmed läbi.
Sain eelmisel nädalal ühelt töökaaslaselt (klienditeeninduse tibilt) raamatu. Alustuseks olin üllatunud, et ta mulle selle tõi ja soovitas mingil põhjusel soojalt lugeda. Raamatu autor on Marion Hume ja pealkiri The Fashion Pack. Ilmatuma paks raamat - oma 700 lehekülge. Kaanekujunduse ja temaatika järgi otsustades ma ise poleks seda raamatukogu riiulist küll välja võtma hakanud. Lugu keerleb aga moetööstuse ja moeajakirjanduse kõrgeimates tippudes. Ning mis teeb selle asja põnevaks?
Nimelt see, et jupp raamatust räägib sellest, kuidas Tallinnas moeajakirja Joy Baltic asutatakse.
Aga alustame algusest. Raamatu autor on pikka aega moetööstuses tegutsenud inglane, kes mõnda aega elas Sydneys ja oli siinse Vogue peatoimetaja. Siis ta vallandati üsna segastel põhjustel ja ju tal tekkis palju vaba aega (otsustades raamatu kopsakuse üle). Kõik olukorrad ja enamus inimesi peaksid olema fiktiivsed, aga kuuldavasti väga ei ole ka. Ise ma pole selle valdkonnaga nii kursis, et otsustama hakata.
Jutt räägib punapäisest ja mitte liiga saledast Londoni ajakirjanikust Red´ist. Saatuse tahtel ja sõprade abil õnnestub tal end moeringkonda sisse pressida. Ja siis saadetakse ta Sydneysse moeajakirja Joy Austraalia satelliitväljaannet alustama. Ja nii see raamat hüpleb üsna meelelahutuslike untsuläinud fotosessioonide ja haute couture showde vahel Pariisis, New Yorgis ja Sydneys. Ei puudu ka geist superjuuksur sõber ja surmkõhn kokaiini manustav supermodell. Kõik oleks iseenesest nagu tore, aga üks Redi kaastöötaja Sybilla hakkab intriige punuma - saboteerib kõigi teiste tööd ja lõpetuseks paneb pihta ka Redi kunstnikust abikaasa. Ning et ta magab ka Joy impeeriumi bossi Donaldiga, siis saabumas on saatuslik koosolek, kus Red kardab, et ta saab selle krõhvitsa poolt välja vahetatud. Aga mis juhtub? Vaenlane saadetakse hoopis Tallinnasse Joy Balticu väljaannet alustama.
"Where exactly is Sybilla going?" said Scott (juuksur).
"´Tallinn," Brooke (USA Joy toimetaja) interjected, that expensive education her parents had funded coming up trumps once more. "The Baltic seaport capital of Estonia. /.../"
Scott cheered. "So Basically Donald´s sending the spider to Siberia!"
Andes autorile au, tundub, et ta on Tallinnas käinud ja üldiselt maalitakse Eestist täitsa kena pilt. Sybilla muidugi võtab oma tööd kui asumisele saatmist ja pigem püüab ta asju New Yorgist ajada (she has found out that the Balkans and the Baltic were not the same at all) . Esimese numbri kaanel ilmuvat aga Carmen Kass (who had great skin and a sensational swimwear body).
Väljavõte Sybilla külaskäigust: Sybilla knew she was smart to have cut the trip down to four days, including flights. The people she spotted were so dowdy, like sacks of potatoes. She was horrified, not by the effects of fifty years of Soviet oppression, a regime that had only ended in 1991, but by the fact that no one looked like Carmen Kass.
Kohapealne abineiu nimega Tiina Saar juhendab Sybillat mööda linna ringi, näitab kitsaid tänavaid, Olde Hansat jms. Tiina was telling her about some weathervane that was the symbol of the city, but Sybilla knew it was never going to work as a motif on the party inviations. Neither was the Estonian flag. Those stripes wew so last season´s Prada. /.../
"A lot of big agencies are signing Estonian girls".
"Book the thin ones to be the waitresses at the party. They can go by train to Paris. It will be great for their careers. And who do you have that´s famous? Who´s Hollywood? The list I´ve been given is hopeless. I need film directors, movie stars - not character actors. I need buzz if I´m really going to put this place on the map."
Tiina Saar weighed her words before she spoke, as was the Estonian way. Then she responded with Baltic bluntness. Jne.
Sybilla kargas autost välja, et teha KGB hoone uksest pilti "Loving the pale green. It´s so Marc Jacobs-slash-Louis Vuitton".
Ja pärast Pariisis peol: Romily (Joy Pariisi toimetaja) moved closer to a man whose golden hair framed a handsome face that looked like it had been hewn out of granite. /.../ "Look at him. He´s mine." "Estonian men are so intriguing" Sybilla continued /.../
Noormehe nimi oli Juri Vakk ja tegemist oli äärmiselt andeka filmitegijaga. Kuuldavasti tekib tal Romilyga romanss.
Aga et raamat on, nagu juba mainitud, jube paks, siis pole ma veel kaugemale jõudnud. Aga hoian teid kursis, kuidas asjad arenevad.
Tegelikult pole see mu esimene Austraalias loetud raamat, kus ma olen Eestit kohanud. Brendan Shanahani raamatus "Secret life of Gold Coast" vms (mis mulle väga meeldis - eriti just linnageograafilise külje pealt) oli peatükk sellest, kuidas autor kohtub hilisööl kahtlastes nurgatagustes kolistades õnnetu ja kohmetu noormehega, kel on blondid juuksed ja "skandinaavialik" kehaehitus. Noormees on gei, keda isa peksab ja kelle ema on eestlane. Ja mingil hetkel lõikab ta oma randmed läbi.
posted by HM at 7:07 AM
3 Comments:
Head naistep2eva! Sain t66kaaslastelt kingiks shokolaadi, kommi ja kokakoolat - Austraalias seda p2eva ei t2histata, aga makedoonlastel on sellised t2htp2evad veel kenasti meeles.
Raamatust veel niipalju, et v2gapalju rohkem seal Eestist ei r22gitudki - ainult, et Carmen Kass pyrgis Eesti parlamenti ja Juri Vakk tegi Eestis menufilmi Hollywoodi t2htedega.
Ja nii ei ole enam yldse huvitav blogi kirjutada, kui keegi ei julge kommeneerida :)
hoohoo... kuule, ma tean ka yhte austraalia raamatut kus eesti sees on. selle nimi oli vist a towl like alice ja juttu on siis muidugi alice springsist ja eesti oli vist põgusalt mainitud kui kellegi vanaema kauget kodumaad või siis oli tegenist veidrikest naabritega kes kuulujuttude kohaselt pärinevat eestist vms
Tere üle pika aja! Helle-Mai, miks Sa arvad, et Austraalias naistepäeva ei tähistata? See oli esimene asi, mida ma hommikul kuulsin, kui raadio lahti tegin, et täna on rahvusvaheline naistepäev. Ja õhtul räägiti sellest veel ja veel. Kuigi peab tunnistama, et ise peale soovide saamise/saatmise rohkem ei tähistanud jah...
Postita kommentaar
<< Home