Central Coast

Täna saime esimest korda oma nahal tunda veepiiranguid. Käisime Central Coastil ringi vaatamas - Central Coast on piirkond u 70 km Sydneyst põhjas, kus on palju randu ja väikeseid suvituslinnakesi. Ja nimelt sealsetes avalikes dussiruumides (nagu neid siin pea igal rannal leidub) oli vesi konkreetselt kinni keeratud. WC-osas ikka õnneks funkas, aga peale soolast suplust dushi all käia ei saanudki. Pani ikka naha kihelema küll. Põhja-Sydneyst läbi sõites aga nägime ikka paljude majade ees murutibutajaid. Kusjuures viimastel päevadel on ju isegi natuke vihma tulnud..
Aga eks need pealinna ja tagamaa vahelised käärid on alati olemas - igasugustel tasanditel.
Muidu seal Kesksel Rannikul oli vahva.Inimesed tundusid sellised natuke teistsugused - ei saanud nt pargipingil kaartigi veel lahti võtta, kui juba uudishimulik vanamees ligi astus ja päris, et ega me ometi eksinud pole. Mis on muidugi kena. Aga me ei olnud eksinud. Vähemasti mitte sel hetkel. Ja igasugu muud pisiasjad. Rannad on sealkandis taas suurepärased. Aga ideaalrand on veel siiski leidmata. Terrigali rannas olid jube suured lained täna. Liivasegused ka. Ülehüppamiseks liiga kõrged, sukeldumiseks liiga vahused. Kaotasingi oma ujumisprillid ära. Õnneks bikiinid leidsin enne veest väljumist üles :). Ma polnud ainus sellise probleemiga..Osad nähtavasti ei leidnudki üles..
Need Kesk-Ranniku linnakesed - Gosford, Terrigal, Entrance - on kõik üsna ühte nägu. Ühe kireva peatänaga suburbia. Terrigal oli ehk kõige parem - või seal olid vähemasti kõige kenamad kohvikud peatänava ääres. Ja fantaasiarohked poeesised..
Entranceis oli palju pelikane. Nad vist kutsuvadki end pelikanipealinnaks vms. Igal pärastlõunal toidetakse neid rannas. Me seda ei näinud. Aga esimest korda elus nägin pelikani kakat - järsku selline suur kollane pilv ümbritses linnukest. Ta muidugi sõudis sealt kiirelt eemale. Ühesõnaga Entranceis ujuma ei läinudki.
Kinnisvaraarendus on kogu rannikul põhiteema. Jube palju müügisilte on majade ees üleval. Kuigi paljud rannaäärsed villad tundusid tühjad ja kõledad - ju omanikud jõuavad sinna vaid paar korda aastas. Terrigalist lõunas sõitsime mööda paarist supervillast - noh ikka paarimeetrised aiad ja kuldse lõviga raudväravad. Mille taga peitub tornikestega monstrum rannakaljul. Pelgupaik kellelegi väga rikkale.
Mida veel siis kirjutada..Taaskord läbisime seda kurikuulsat freeway number 1, kus me kuu aja eest tundide kaupa püüdisme metsatulekahjust mööda pääseda. Nüüd ummikuid ei olnud. Aga mitmes kohas andsid pruuniks kõrbenud puud otse kiirtee ääres tunnistust, et tuli ikka jõudis tõesti teeni. Meeletud metsalahmakad on ära põlenud hirmutavateks, kuid paeluvateks tondimetsadeks. Kahjuks kiirtee iseloomu tõttu ei saanud me kuskil peatuda, et asja lähemalt vaadata. Jarek ei näinudki, sest ta pidi ju keskendunult teed põrnitsema. Ma jätkuvalt keeldun autoga sõitmast.
Lõpetuseks veel üks kohevil kajaka pilt - taganttuul mängimas ta sulgedega. Ta paistis teiste kajakate kõrval nii eraklik ja teistsugune. Äkki tal oli raske lapsepõlv.