Surnud mets ja verised puud

Sellise positiivse pealkirjaga alustan oma järjekordset sissekannet. Täna varahommikul nimelt käisime võsapõlengutes kannatada saanud metsa kaemas - Berowra kandis Kuringai rahvuspargis, natuke põhjapool Sydneyst, kus me mõnda aega tagasi pikki tunde põlengute põhjustatud liiklusummikus veetsime. Sellelt pildilt on ka kenasti näha, et tuli tegelikult ikka jõudis ka teeni..ja enamvähem ka peatas selle.
Plaan sinna naasta oli juba ammu, aga need nädalavahetused on ju nii üürikesed ja töönädalad nii pikad.. Tegelikult lootsin, et praeguseks on ehk juba uued lehekesed õilmisema hakanud ja umbrohi vohama.. Ei olnud. Mets on surnud mis surnud. Roostepunane. Ilus, kuid nukker.
Tegelikult seal metsas käimine polnud hetkel lubatud ka, aga noh huvi oli suur ja juba järeleproovitud ülblausega "So what can you do to us?" (sellest ajast kui Iirmaal mägede poole ronides pidevalt eramaadele sattusime..) lootsime ka sellest olukorrast pääseda. Õnneks ei läinud vajagi.
Mis mind kummastas, oli see, et puud tõepoolest veritsesid.
Ma ei tea seda täpset puudeliiki nimetada (arvatavasti mõni eukalüptilistest), aga koorest väljaimmitsev mahl/vaik nägi tõepoolest täpselt nagu veri välja. Suuremad puud paistavad olevat vaid pealt kõrvetada saanud - lehed on kõrbenud ja koor tahmanud. Mingisuguse eluvaimu peaks nad tasapisi tagasi saama. Peenemad puud olid aga kõik läbi söestunud.
Aga ühe elusolendi sealt metsast ikka leidsime!