Nädala kokkuvõte

Või õigemini kahe nädala kokkuvõte, sest nüüd on mul plaanis kirjutada pisut oma uuest tööst.
Tegelikult see ei ole päris riigiasutus ja pole ka päris terviseregister, nagu ma siin kunagi maha hõikasin. Tegemist on Austraalia õpetajate mittetulundusliku tervisekindlustusfondiga. Esiteks tuleks vist selgitada, et Austraalias on tervisekindlustusega üsna teistmoodi kui näiteks Eestis. Nimelt ei võeta sinu tervisekindlustuseks raha maksudest. Igaüks maksab ise - valib kindlustusfondi (siin on 5 suurt fondi ja siis terve hulk väiksemaid ja "kinniseid" fonde - neist viimastest suurim on seesama Teachers Federation Health) ja kindlustusmäära. Näiteks paljud noored ei taha üldse eriti kindlustuse eest maksta ja nii valivad vaid essential tervisekatte, mis katab vaid kiirabi kulud ja natuke miskit veel. Meie fondi kõige kõrgem tervisekate on aga näiteks Top Private Hospital + Ancillary, mis tagab arsti juures käigud, kõrgetasemelised erahaiglad, hambaarsti jpm. Ancillary alla saab kirja panna praktiliselt kõike - trennitasudest massaazide ja aroomiteraapiateni. Aga eks see kõik ei tule muidugi odavalt kätte ka.
Aga nüüd siis töö juurde.
Mina olen üks paljudest asjapulkadest liikmete osakonnas. Nii et kui keegi tahab liikmeks astuda, vahetab elukohta, tahab teistsugust kindlustuskatet, saab lapse, abiellub, sureb või või läheb teise fondi üle, siis info sellest käib läbi meie osakonna. Peamiselt putitame kõik kahte andmebaasi - üht üldist, kus on kirjas miljon asja ja teist dokumendihaldurit, kus on kenasti olemas kõik skännid tähtsatest dokumentidest. Skännide indekseerimine ja nende andmebaasis õigetesse asukohtadesse paigutamine on üks lõputu töö, teiseks on mul palju pistmist olnud aadressivahetustega. Kokkuvõttes on ikka suht nüri paberimäärimistöö. Ja osad töökaaslased on sellised, et võta üks ja viska teist. Eks ma olin eelmises töökohas ära harjunud ainult meeste seltskonnaga - see tähendab igasugust tagaselja sosistamist ja bitchimist ei olnud olemas, kõik arutati avameelselt ja värvikalt läbi. No siin uues kohas on ikka mehi ka, aga enamus massist on sellised kergelt ülekaalulised nooremapoolsed naisterahvad ja üks pidev sosistamine ja nännutamine käib. Õnneks (veel) mitte minu selja taga.
Aga tööl on ikka plusse ka.
Esiteks kontor on üsna kesklinnas, Central Stationi ja Hyde pargi vahel. St lõunapauside ajal pole igav ja saab kenasti linnas ringi vaadata. Tööle saan kodust kõndida - pool tundi!!
Õhkkond on üsna pingevaba - keegi ei pane tähele väikest hilinemist või varem lahkumist, kergesti saab vajadusel ka vaba päeva võtta.
Töö sisu pole just ajukirurgia, aga tegelikult juurde õppida on üsna palju. Eelkõige saan siin hea ülevaate igasugustest ametlikest dokumentidest - sünni-, surma- ja abielutõendid jms. Ja et ma loen hästi palju kirju läbi (et teada, kuhu see täpselt indekseerida või kellele edasi saata), siis on see ka suurepärane keeleharjutus. No ja igasugu muud lugematud pisiasjad. Rääkimata sellest, et saab ringi tuhnida inimeste eraelus. Aga jah, et ma allkirjastasin tööle asudes konfidentsiaalsusleppe, siis ma ei saa teile kahjuks sellest kõigest täpsemalt rääkida.
Aga üldiselt tundub, et õpetajad surevad kuskil 80ndates ja enamasti vähki. Stressi vastu võideldakse massaazi ja pilaatesega. Ja lapsi saadakse 30ndates.

Pajast, katlast ja dilemmadest

Huvitav kui vanaks peab inimene elama, et lõpuks ometi oskaks enda eest seista? Ma arvasin, et ma juba oskan, aga eilne päev oli tõestuseks, et arenguruumi on veel kõvasti.
Asi sai alguse sellest, et minu töökohale hakati otsima uut inimest. Kõik oli ok - minu lubatud 6 kuud on peagi täitumas, boss rääkis mulle plaanidest pikalt ja laialt, tutvustas kõiki kandidaate jne. Mul on sellest tööst teatav tüdimus ka juba tekkinud (kas see on see rutiin, mille üle kõik kurdavad ja millega mul seni väga vähe pistmist on olnud?), nii et kokkuõttes oli see uudis pigem positiivne kui negatiivne
Hakkasin minagi vaikselt tööd otsima ja saatsin avalduse ühele üsna huvitavalt kõlavale projektile - NSW valimistega seonduvale andmesisestustööle. Reedel küsisin end varem töölt ära, panin kenad riided selga, kõrged kontsad jalga ja käisin intervjuul ja teste tegemas. Sain selle töö. Tegemist küll vaid paarinädalase asjaga, aga et sisse jäävad nädalavahetus ja ka Suur Reede, siis tunnipalk oleks parimatel hetkedel küündinud kuni 600 kroonini tunnist.
Ja selle asemel, et esmaspäevahommikul bossi kabineti uksele koputada ja öelda, et jah Brett, oli tore, aga neljapäevast alates olen ma uuel tööl (asi, milleks mul tempina täielik õigus on), lasin tal hakata heietama sellest, et kui hea ja oluline tööline ma ikka olen olnud ja kui väga nad mind hindavad ja et kui ma nüüd nii kiiresti lahkun, siis see jätaks nad nii ebamugavasse olukorda ja kes siis uut töölist välja õpetab jne jne. Lühidalt ei tahtnud nad mind kuidagi minna lasta. Rääkis sellest, kuidas nemad on mind kohelnud kui päristöölist (kuigi ma olen ainult temp) ja nüüd on minu kord samaga vastata. Ühesõnaga ta rõhus mu südametunnistusele ja viisakusele ja kokkuvõttes kasutas mind ära. Küsimus tegelikult oli kuues tööpäevas - uus tööline peaks alustama järgmisel nädalal. Ja kui mina siia tulin, siis ei õpetanud mind suurt keegi, ise õppisin ja tegin.
Aga mul oli tõepoolest suur soov seda valimiste tööd teha - nii vahelduse, ajastuse, kogemuse kui raha mõttes oleks see olnud mulle kasulikum. Kolm korda käisin Bretiga juttu ajamas ja kolm korda lahkusin pisar silmas ja lubades, et ok, ma jään.
Ok, ma ei viitsi kõiki pisiasju selgitama hakata (mida on palju) ja eelnevast jutust jääb kindlasti mulje, et boss tegi kõik kõige õigemini ja mina olen see paha, aga nii see tõesti ei ole. Oleks ma austraallane, poleks ma kellelegi midagi öelnud, oleks alustuseks nt sickie võtnud (st nö haigeks jäänud) ja siis poleks keegi midagi kobiseda saanud. Iga teine inimene meie osakonnas saab päevapealt mitte välja ilmuda või kuhugi ära sõita, ainult mina olen see asendamatu, kelle tööd keegi teine muuseas ära ei saa teha. Järelikult olen ma teinud Austraalia mõistes liiga palju tööd. Puhas rumalus ja naiivsus. Ja järjekordselt hea õppetund.

Pagan

Täna oli täitsa pael päev. Tuli välja, et minu viimase kolme nädala töö on firmale maksma läinud umbes 15 000 dollarit. Ja ei, kahjuks polnud see kaugeltki mu palgatulu, puhas liigkulu.
Õnneks polnud see aga otseselt minu süü.
Nimelt hakkasime me kolme nädala eest välja saatama Star Tracki pisipakke. Muidu saadame Startrackiga ainult suuremaid pakke ja kõik pisike pudi-padi läheb Tolli kullerfirmaga. Nojah, ja nende pisipakkide saatmiseks - nagu täna selgus - on kaks erinevat viisi, overnight ja nationwide. Kuna jutt oli koguaeg, et proovime pakikesi saata Tolli võrdluseks (millega kõik läheb üleöö ehk overnight), siis muidugi ma valisin pakikestele saatekleepse tehes rippmenüüst overnight.
Nende pisipakkide puhul pole võimalik saatekulusid arvutada ka ja nii me keegi ei teadnudki midagi..kuni täna saabus Startracki arve. Iga overnight pisipaki eest, mis ei asu suurlinnas küsitakse seal kuni 58 dollarit lisatasu. See on muidugi röövimine päise päeva ajal (eriti, nagu selgub, paljud pakid ei jõudnud ikkagi järgmiseks päevaks kohale). Homme tuleb me Startracki kontomänedzer koosolekule ja paratamatult osa süüst tuleb tal enda kaela võtta. Sest ei meie mänedzer Brett, ülevaataja Brad ega tööline ehk mina ei teadnud sellest duaalsest pakisüsteemist midagi. Just seesama Startracki mänedzer aga oli Brettile hirmasti peale käinud, et proovige ikka meie uudset pisipakiteenust - eriti soodus ja kiire. Ning seal juures unustas selgitamata vahe, mis neil kahel pakiliigil on. Et mina tegin kõik kenasti juhtnööre mööda (ehk nagu Brad mulle alguses näitas), siis käsutäitjana olen süüst puhas.
Aga jama ikkagi, eks homme ole näha, mis saab..

Mis muidu vahepeal teinud oleme.. Laupäevaõhtul käisime bowlingut mängimas. Olime mina Jarekiga, Gea Leoga ja Rita Garrethiga ja veel üks nende sõber. Gea ja Rita on mõlemad Viljandi tüdrukud (no tegelikult mina ju poolenisti ka). Gead tunneme juba ammu, aga Ritaga kohtusin mina esimest korda. Tema abikaasa on iirlane. Ja et Gea kallim Leo on mehhiklane, siis tuligi taaskord välja, et eesti tüdrukud on kõik välismaalastel mehel. Mäng oli täitsa tore, kuigi Rita oli teistest peajagu üle (väidetavalt algaja õnn) ja veeretas pidevalt täislööke välja.

Ülejäänud nädalavahetus, välja arvataud varahommikused rannaskäigud, kulus üsna töiselt. Nimelt me, või noh tunnistagem ausalt, pigem Jarek, on ametis projekti kallal, mis loodetavasti võimaldab meil paariks aastaks siia Austraaliasse pesitsema jääda. Ja eelkõige teha midagi asjalikku ja huvitavat. Aga eks sellest kõigest kunagi hiljem. Tibusid pidada lugema ju kevadel..või oli see hoopis sügisel?