Nädala kokkuvõte

Või õigemini kahe nädala kokkuvõte, sest nüüd on mul plaanis kirjutada pisut oma uuest tööst.
Tegelikult see ei ole päris riigiasutus ja pole ka päris terviseregister, nagu ma siin kunagi maha hõikasin. Tegemist on Austraalia õpetajate mittetulundusliku tervisekindlustusfondiga. Esiteks tuleks vist selgitada, et Austraalias on tervisekindlustusega üsna teistmoodi kui näiteks Eestis. Nimelt ei võeta sinu tervisekindlustuseks raha maksudest. Igaüks maksab ise - valib kindlustusfondi (siin on 5 suurt fondi ja siis terve hulk väiksemaid ja "kinniseid" fonde - neist viimastest suurim on seesama Teachers Federation Health) ja kindlustusmäära. Näiteks paljud noored ei taha üldse eriti kindlustuse eest maksta ja nii valivad vaid essential tervisekatte, mis katab vaid kiirabi kulud ja natuke miskit veel. Meie fondi kõige kõrgem tervisekate on aga näiteks Top Private Hospital + Ancillary, mis tagab arsti juures käigud, kõrgetasemelised erahaiglad, hambaarsti jpm. Ancillary alla saab kirja panna praktiliselt kõike - trennitasudest massaazide ja aroomiteraapiateni. Aga eks see kõik ei tule muidugi odavalt kätte ka.
Aga nüüd siis töö juurde.
Mina olen üks paljudest asjapulkadest liikmete osakonnas. Nii et kui keegi tahab liikmeks astuda, vahetab elukohta, tahab teistsugust kindlustuskatet, saab lapse, abiellub, sureb või või läheb teise fondi üle, siis info sellest käib läbi meie osakonna. Peamiselt putitame kõik kahte andmebaasi - üht üldist, kus on kirjas miljon asja ja teist dokumendihaldurit, kus on kenasti olemas kõik skännid tähtsatest dokumentidest. Skännide indekseerimine ja nende andmebaasis õigetesse asukohtadesse paigutamine on üks lõputu töö, teiseks on mul palju pistmist olnud aadressivahetustega. Kokkuvõttes on ikka suht nüri paberimäärimistöö. Ja osad töökaaslased on sellised, et võta üks ja viska teist. Eks ma olin eelmises töökohas ära harjunud ainult meeste seltskonnaga - see tähendab igasugust tagaselja sosistamist ja bitchimist ei olnud olemas, kõik arutati avameelselt ja värvikalt läbi. No siin uues kohas on ikka mehi ka, aga enamus massist on sellised kergelt ülekaalulised nooremapoolsed naisterahvad ja üks pidev sosistamine ja nännutamine käib. Õnneks (veel) mitte minu selja taga.
Aga tööl on ikka plusse ka.
Esiteks kontor on üsna kesklinnas, Central Stationi ja Hyde pargi vahel. St lõunapauside ajal pole igav ja saab kenasti linnas ringi vaadata. Tööle saan kodust kõndida - pool tundi!!
Õhkkond on üsna pingevaba - keegi ei pane tähele väikest hilinemist või varem lahkumist, kergesti saab vajadusel ka vaba päeva võtta.
Töö sisu pole just ajukirurgia, aga tegelikult juurde õppida on üsna palju. Eelkõige saan siin hea ülevaate igasugustest ametlikest dokumentidest - sünni-, surma- ja abielutõendid jms. Ja et ma loen hästi palju kirju läbi (et teada, kuhu see täpselt indekseerida või kellele edasi saata), siis on see ka suurepärane keeleharjutus. No ja igasugu muud lugematud pisiasjad. Rääkimata sellest, et saab ringi tuhnida inimeste eraelus. Aga jah, et ma allkirjastasin tööle asudes konfidentsiaalsusleppe, siis ma ei saa teile kahjuks sellest kõigest täpsemalt rääkida.
Aga üldiselt tundub, et õpetajad surevad kuskil 80ndates ja enamasti vähki. Stressi vastu võideldakse massaazi ja pilaatesega. Ja lapsi saadakse 30ndates.