Ärakäik

Spontaansed otsused on mulle alati meeldinud. Nii et kuigi enamuse eelmisest nädalast olime plaane pidanud, kuidas sõita pikaks nädalavahetuseks Melbourne´i, siis neljapäeva hommikul enne tööle minekut muutsime meelt ja otsustasime sõita hoopis teises suunas ja vaadata üle NSW põhjapoolsem rannik ja ehk ka jupike Queenslandi.
Tuleb kohe ka tunnistada, et tegelikult me nii kaugele ei jõudnud. Seekordse retke põhjapoolseimaks punktiks jäi suvaline parkimisplats Byron Bay ja Brunswick Headsi vahel, alla saja kilomeetri QLD piirist. Aga reis oli nii ehk naa pikk (kilometraazilt, mitte ajaliselt) ja elamusterohke.
Hakkasime sõitma neljapäeva pärastlõunal - Jarek tuli ta mulle töö juurde järgi ja korjas minu, lillekimbu ja paar prisket shokolaaditorditükki (osa suuremast ja mu nimega ehitud tervikust, mis viimase tööpäeva puhul üsna ootamatult kohale oli ilmunud) peale.
Ja otse minekut me tegimegi - ilmatuma kaarega, et vältida ummikutest pundunud kesklinna. Me polnud kaugeltki ainukesed, kes tol pärastlõunal linnast välja saada tahtsid. Nii et Sydney läbimiseks kulus pea kaks tundi. Veel paar tundi edasi, tihe liiklus ja tume vihmapilv meid pimeduses jälitamas ja me otsustasime suvalises kohakeses kinni pidada ja öö mööda saata.
Igatahes oli meil reede hommikuks tubli eelstart enamuse puhkajate ees ja edasi läks reis märksa mõnusamalt ja sujuvamalt. Kolistasime mööda rannikut läbi pisikeste linnakeste, rahvusparkide, randade jms ringi. Reedese päeva eredaimaks hetkeks oli vist Crowdy Head ja sellele eelnenud North Brotheri mägi.
Ilm oli nagu Iirimaal - tuul, vihm, päike ja vikerkaared segi. Ma vist polegi elusees nii palju vikerkaari nii lühikese ajaperioodi vältel näinud. Sama kehtib vist vihma kohta. Ütleme nii, et auto sai pidevalt puhtaks.
Samas aga kui vihma poleks pidevalt sadanud, siis poleks me arvatavasti kuigi kaugele ka jõudnud. Lihtsalt liiga palju ilusaid inimtühje randu jäi teele. Aga et ilm oli nagu ta oli, siis rannal peesitamise asemel jooksime peale iga suplust hammaste plaginal autosse.

Ok, see jutt kipub juba liiga pikaks ja ma ei hakka teid me reisi üksikasjadega tüütama (et käisime seal, siis tegime seda ja siis sõime lõunat), aga paar eredamat momenti mainin ikka ära.

Crescent Headis astusin näiteks ühe pruunika mao peale. Peale seda hüppasin huilates umbes meetri kõrgusele õhku, mis andis ussile võimaluse põgenemiseks. Ei tea, kas oli üldse mürgine madu ja ei tea ka, kas ma äkki ta selgroo murdsin. Peale seda iga puunott või kahtlane saapapael tekitas mus hirmujudinaid ja murul istumiseks kogusin igas paigas tükk aega julgust.

Byron Bays oli käimas blues ja roots festival, midagi õhkõrnalt Viljandi folgi taolist. Festivalile me minna ei saanud (piletid oleks pidanud juba umbes aasta eest ära ostma), aga linn oli rahvarohke ja festivalimeeleolus (loe: vihma sadas vahetpidamata). Jacob, kes tänu oma hipivanematele Byron Bays üles kasvas, mainiski pärast abivalmilt, et seda festivali kutsutakse ka Annual Mud Fest. Aga muidu mulle Byron Bay meeldis. Või vähemasti tekitas oma viirukihaisu ja pisipoekestega nostalgiat selliste Aasia rändurmekade järgi nagu Kathmandu või Khao San Rd.

Byron Bays asub ka Austraalia maismaa idapoolseim punkt. Võtsime seal koos vihma ja delfiinidega munapüha päiksetõusu vastu. Shokolaadimune koksisime ka.
South West Rocks Coffs Harbourist natuke lõunas oli mega. Ilm oli viimaks tuulevaikne ja vihmavaene, me ööbimiskohas hüppasid kängurud ringi ja muidu avastasime täiesti imetabaseid paiku Rocksi lähedal. Järjekorne koht, kuhu kindasti tahaks kunagi pikemaks naasta. Sobib ideaalselt ka perepuhkuseks (vihje Mutukale :).

Tagasi Sydneysse sõitsime mööda pisikesi teid - meid hirmutati igal pool meeletute ummikutega. Kokkuvõttes ummikud olevat ära jäänud (õnneks ei juhtunud ühtki suuremat avariid vms), aga meie teeke läbi Maitlandi, Cessnocki ja põllu- ja metsavaheliste külakeste oli täiesti suurepärane. Kuigi jube pikk. Viimasel päeval sõitsime (st Jarek sõitis) vist ligi 600 km. Aga igatahes koju me jõudsime. Ja hammas on väga verel uute ja pikemate reiside järele.

Panen kunagi hiljem ehk rohkem pilte üles.