been there, done that
Ammu polnud juba linnast välja saanud. Otsest plaani, et kuhu ja milleks, ei jõudnudki valmis teha, aga vajadus linnast ära sõita oli täiesti pakiline. Ja et laupäeva hommikul seda kõike teha võimalikult kiiresti (st mitte veeta tunde linna suburbia läbimiseks), siis hüppasime autosse otse voodist kella 7 paiku hommikul ja sõitsime lõunasse. Lõunasse sellepärast, et sealtkaudu saab linnast kiiremini välja (eelduseks, et sõidu alguspunkt on Darlington üsna kesklinnas). Lappasin sõidu pealt kaasahaaratud brozüüre (Jarek on kõva kogumismaniakk ja me toa nurgas kõrgub sadu klantsköiteid ja voltlehti, mida ta oma sagedastelt retkedelt turismiinfobüroodesse ja messidele ära toob) ja nii seadsimegi sihiks Kiama ja Gerringongi rannaäärsed alad nii 100-130 km Sydneyst lõunas.
Wollongongi lähedal Illawarra järve ääres hommikust süües modifitseerisime pisut seda vastvalminud plaani ja otsustasime esiteks sõita mägede poole Jamberoo rohelisi künkaid vaatama.
Ja need künkad olid nii imeilusad ja rohelised (viimasel ajal on nimelt üsna tublisti vihma tulnud),lehmakarjad uitasid neil idülliliselt ringi ja siin-seal künka otsas paistis mõni talumaja-villa. Ja kas ma juba mainisin, et küngaste otsast paistis enamasti meri ka kätte?
Väike kohalik tee oli autodest tühi ja see kõik kokku oligi just see, mille järgi mul oli kogu eelneva nädala suur vajadus olnud. 
Sellest vaikusest ja idüllist innustust saades lükkasime rannaplaanid veelgi edasi ja sõitsime veel pisut sisemaa poole, kus kaljuotsas kõrgus soine Barren Head loodusreservaat. Koha, kellaaja ja suuremate vaatamisväärsuste puudumise tõttu (noh isegi kohvikut polnud) polnudki seal mitte kedagi. Tegime nii tunniajase tiiru ja vaatlesime linnukesi põõsastikus. Üks väga vinge vaatepunkt oli ka, kust nägi kilomeetreid rannikut, aga et päike oli selleks ajaks juba kõrgel, siis oli vaade üsna ähmastunud.
Järgmiseks pidasime kohvipausi Jamberoo külas. See on nende rulluvate karjamaade keskus. 1820ndate paiku tulid valged mehed, tegid vihmametsa asemele põllud ja ajasid kohalikud aborigeenid minema. Muidugi rajasid nad ka pubi ja paar teist peent hoonet, mis praegu klassifitseeruvad kui Austraalia väga vanad ajaloolised vaatamisväärsused.
Igatahes Jamberoo on kena puhas värviline külake, golfiväljakuga keskel ja elanikkonnaga, mille keskmine vanus on sinna suuremate numbrite kanti.
No ja siis seadsime suuna juba Kiama poole. Kiamas on üks suur vaatamisväärsus ka - blowhole, kus lained kalju seest läbi hüppavad ja tekitavad sama efekti, mis mentose kommi dieetkokakoola pudelisse panemisel (ärge kodus proovige). Kahjuks eile olid lained valest suunast ja blowhole ei näidanud end kogu hiilguses.
Edasi käisime paaril rannal - Werri rand Gerringongi läheduses oli neist vingeim. Lained olid päris head ja on tõeline rõõm olla rannal, kus on vaid käputäis inimesi ja ei pea pidevalt peale passima, et kellegile mitte otsa sõita. Ranna lõunatipus oli ka piknikulaud, mis taaskord peab vist klassifitseeruma kui parima vaatega seninähtutest.
Selleks ajaks olid tumesinised pilved taevasse kogunema hakanud ja paistis et kohe-kohe on suuremat sorti vihm tulekul. Seega ei õnnestunud mul kuidagi Jarekit veenda, et kuhugi ööseks telkima jääda. Tol hetkel mulle see tagasi Sydneysse sõitmise plaan kohe üldse ei meeldinud, aga ega mina ei hoia ju rooli, eks ole. Ja vihma hakkas tõepoolest sadama, ja suurtes kogustes ja suurte tuultega toeks.
Koju jõudes olin mina läbimärg (ma pidin ju autost välja hüppama ja garaazi ust avama) ja me mõlemad surmväsinud.
Ma ei tea kuidas ma lasin end veenda, et tuleb veel minna Ashfieldi Poola klubisse peole. Jareki koolikaaslased olid minemas ja kutsusid meid ka kaasa. No ja läksimegi. Pean tunnistama, et Eesti majas käies mul tekib tunne nagu aeg oleks kuskile 70-80ndatesse seisma jäänud. Nüüd võin kinnitada, et see pole mitte ainult EM probleem, Poola maja mõjus täpselt samasugusena. Selle vahega, et kui EM tekitab selle tunde eelkõige läbi sisekujunduse, siis PM oli tulvil hämmastavaid inimesi. No muidugi üritused on ka üsna teistlaadi. Poola majas on näiteks pidevalt tegutsev baar ja restoran (päris head söögid olid, tuleb tunnistada). Laupäevahilisõhtuti toimub ülakorrusel ka disko. Uksehoidjal oli kikilips. Diskosaalis redutavatel neidudel plaatinablondid juuksed ja tiigrimustrilised topid. Diskopall keerutas end laes ja pildus neoonvärve, kellegi Steve ühemehebändile taustaks näidati Poola rannapidu. Aga üldiselt rahvast oli liiga vähe, et midagi toimuma saaks (aga teadjamad rääkisid, et vahel on ruum pungil täis ja tantsitakse ka laudadel). Nii et enamus ajast ajasime Jareki koolikaaslastega juttu ja mekkisime Poola õlut.
Nii see nädalavahetus tundubki kibekiirelt mööduvat.. Vihma praegu sajab (ja mu jalad laua all külmetavad), Jarek läks poodi mune ja peekonit ostma, et teha meile üks suuremat sorti iiri hommikusöök. Karta on, et varsti jõuab õhtu kätte ja siis tuleb juba esmaspäev...
Wollongongi lähedal Illawarra järve ääres hommikust süües modifitseerisime pisut seda vastvalminud plaani ja otsustasime esiteks sõita mägede poole Jamberoo rohelisi künkaid vaatama.
Ja need künkad olid nii imeilusad ja rohelised (viimasel ajal on nimelt üsna tublisti vihma tulnud),lehmakarjad uitasid neil idülliliselt ringi ja siin-seal künka otsas paistis mõni talumaja-villa. Ja kas ma juba mainisin, et küngaste otsast paistis enamasti meri ka kätte?
Väike kohalik tee oli autodest tühi ja see kõik kokku oligi just see, mille järgi mul oli kogu eelneva nädala suur vajadus olnud. 
Sellest vaikusest ja idüllist innustust saades lükkasime rannaplaanid veelgi edasi ja sõitsime veel pisut sisemaa poole, kus kaljuotsas kõrgus soine Barren Head loodusreservaat. Koha, kellaaja ja suuremate vaatamisväärsuste puudumise tõttu (noh isegi kohvikut polnud) polnudki seal mitte kedagi. Tegime nii tunniajase tiiru ja vaatlesime linnukesi põõsastikus. Üks väga vinge vaatepunkt oli ka, kust nägi kilomeetreid rannikut, aga et päike oli selleks ajaks juba kõrgel, siis oli vaade üsna ähmastunud.
Järgmiseks pidasime kohvipausi Jamberoo külas. See on nende rulluvate karjamaade keskus. 1820ndate paiku tulid valged mehed, tegid vihmametsa asemele põllud ja ajasid kohalikud aborigeenid minema. Muidugi rajasid nad ka pubi ja paar teist peent hoonet, mis praegu klassifitseeruvad kui Austraalia väga vanad ajaloolised vaatamisväärsused.
Igatahes Jamberoo on kena puhas värviline külake, golfiväljakuga keskel ja elanikkonnaga, mille keskmine vanus on sinna suuremate numbrite kanti. No ja siis seadsime suuna juba Kiama poole. Kiamas on üks suur vaatamisväärsus ka - blowhole, kus lained kalju seest läbi hüppavad ja tekitavad sama efekti, mis mentose kommi dieetkokakoola pudelisse panemisel (ärge kodus proovige). Kahjuks eile olid lained valest suunast ja blowhole ei näidanud end kogu hiilguses.
Edasi käisime paaril rannal - Werri rand Gerringongi läheduses oli neist vingeim. Lained olid päris head ja on tõeline rõõm olla rannal, kus on vaid käputäis inimesi ja ei pea pidevalt peale passima, et kellegile mitte otsa sõita. Ranna lõunatipus oli ka piknikulaud, mis taaskord peab vist klassifitseeruma kui parima vaatega seninähtutest.
Selleks ajaks olid tumesinised pilved taevasse kogunema hakanud ja paistis et kohe-kohe on suuremat sorti vihm tulekul. Seega ei õnnestunud mul kuidagi Jarekit veenda, et kuhugi ööseks telkima jääda. Tol hetkel mulle see tagasi Sydneysse sõitmise plaan kohe üldse ei meeldinud, aga ega mina ei hoia ju rooli, eks ole. Ja vihma hakkas tõepoolest sadama, ja suurtes kogustes ja suurte tuultega toeks.
Koju jõudes olin mina läbimärg (ma pidin ju autost välja hüppama ja garaazi ust avama) ja me mõlemad surmväsinud.
Ma ei tea kuidas ma lasin end veenda, et tuleb veel minna Ashfieldi Poola klubisse peole. Jareki koolikaaslased olid minemas ja kutsusid meid ka kaasa. No ja läksimegi. Pean tunnistama, et Eesti majas käies mul tekib tunne nagu aeg oleks kuskile 70-80ndatesse seisma jäänud. Nüüd võin kinnitada, et see pole mitte ainult EM probleem, Poola maja mõjus täpselt samasugusena. Selle vahega, et kui EM tekitab selle tunde eelkõige läbi sisekujunduse, siis PM oli tulvil hämmastavaid inimesi. No muidugi üritused on ka üsna teistlaadi. Poola majas on näiteks pidevalt tegutsev baar ja restoran (päris head söögid olid, tuleb tunnistada). Laupäevahilisõhtuti toimub ülakorrusel ka disko. Uksehoidjal oli kikilips. Diskosaalis redutavatel neidudel plaatinablondid juuksed ja tiigrimustrilised topid. Diskopall keerutas end laes ja pildus neoonvärve, kellegi Steve ühemehebändile taustaks näidati Poola rannapidu. Aga üldiselt rahvast oli liiga vähe, et midagi toimuma saaks (aga teadjamad rääkisid, et vahel on ruum pungil täis ja tantsitakse ka laudadel). Nii et enamus ajast ajasime Jareki koolikaaslastega juttu ja mekkisime Poola õlut.
Nii see nädalavahetus tundubki kibekiirelt mööduvat.. Vihma praegu sajab (ja mu jalad laua all külmetavad), Jarek läks poodi mune ja peekonit ostma, et teha meile üks suuremat sorti iiri hommikusöök. Karta on, et varsti jõuab õhtu kätte ja siis tuleb juba esmaspäev...
posted by HM at 8:35 AM
<< Home