Blogindusest

Blogimine võib olla nii ettearvamatu. Mind huvitab, kuna tekivad esimesed blogidel põhinevad kohtuprotsessid - näiteks laimamise üle. Ja kuna esimesed blogid keelatakse (ja tekivad kohtuprotsessid sõnavabaduse üle).
Ma olen oma blogi teadlikult hoidnud üsna üldise ja ebaisikliku, pigem rääkides maast ja ilmast. Ja kui siia satub lugejaid, kes mind tegelikult ei tunne, siis võin kinnitada, et vaevalt ma täpselt selline olen nagu siit blogist ettekujutus võib tekkida. Maru raske muidugi endal seda hinnata ka.
Igatahes mulle on blogimine toonud ainult positiivseid kogemusi. Ühelt poolt aitab see mul endal mõtteid korrastada ja jätkuvalt eesti keelseid ja (suhteliselt) loogilisi lauseid kokku seada. Rääkimata sellest, et vahel on nii tore lugeda, mida ma tegin näiteks aasta tagasi. Ja vanu postitusi lugedes ei meenu mulle ainult kirja pandud seigad, vaid ka igasuguseid muid asju - kuidas ma näiteks Yogyas arvuti taga klõbistasin, külalapsed akna taga kolkimas: "Helle-Mai, tule välja, Merapi tossab"(mul oli nimelt käigus väike naabervalve, et huvitavamaid asju mitte maha magada). No ja igasugused muud asjad.
Mis toredat veel blogimisest välja on tulnud, on see, et olen tundma saanud mitmeid huvitavaid inimesi. Indoneesiasse sattus kaasmaalasi vähe, aga kui keegi kirjutas, et on mu kodulinna saabumas, siis alati püüdsin nendega kokku ka saada (kui muidugi kirjutajal endal selleks aega või huvi oli). Nii sain näiteks teada, et kõrged (kuigi noored) eesti riigiametnikud on võimelised täitsa tavaliste backpackeritena ringi rändama. Kahju, et tolleks kohtumishetkeks olime ise vaid napid nädalad Yoygas elanud ja alles oma majja sisse kolimas, ja nii ei saanud me neile huvitavaid seiku kohalikust elu-olust kuigipalju tutvustada. Aga ma arvan, et meid hiljem külastanud valdavalt loomaarstidest koosnev seltskond sai sealsest külaelust ehk pisut rohkem aimu. Ja mina sain teada, et meie supertavalisena tundunud kass Ha on tegelikult eksootiline asiaatlik iludus huvitava triibumustriga.
Igatahes fakt on see, et arvatavasti Eestis poleks me nende inimestega kokku sattunud - linnad, erialad, vanused, tutvusringkonnad teised (kuigi nagu Eesti puhul ikka, mingisuguseid puutepunkte ja ühised tuttavaid leidub alati). Austraalias muidugi eestlasi on märksa rohkem ringi liikumas, aga mitmeid toredaid kohtumisi ja tutvumisi on olnud sellegi poolest. Enamasti need tutvused on tekkinud küll orkuti kaudu, aga ka blog on mänginud oma pisikest rolli.
Viimaseks taoliseks kohtumiseks oli Heli ja Madisega Tallinnast. Madis tegeleb seal sellise huvitava projektiga. Ja ma ei tea, kuivõrd ma suutsin neile Sydneyt pisut teise nurga alt tutvustada kui nad ehk üksi kaardi järgi orienteerudes oleksid näinud, aga igatahes nemad avasid minu silmad tuhandetele pisiasjadele, mis mulle juba tundusid nii tavalised või märkamatud. Ja asjadele vahelduseks teiste inimeste silmadega vaatamine on ju alati see kõige huvitavam asi.
Siit ka siis see blogide paeluvus minu jaoks :).