Ukse taga

Marssisin eile heas tujus töölt koju..noh tubli töönädal seljataga, nädalavahetus algamas, kott head-paremat sööki täis ja mõte mõnusast soojast vannist peas. Aga kurat, koju sisse ei saanud - olin võtme maha unustanud. Tavaliselt on keegi majakaaslastest ikka kodus. Helistasin 5 minutit uksekella ja siis hakkasin kõiki läbi helistama - äkki nad lihtsalt ei viitsi uksele tulla, misjonäride kartuses või nii..
Jacob tundis mulle kaasa, kuid oli kuskil Parramattas tudengite miitingul ja enne keskööd koju ei plaaninud jõuda. Van oli töökaaslastega kõrtsis - ta alustas eelmisel nädalal uues arhitektuuribüroos tööd ja uute töökaaslastega sina-peale saamiseks pole ju paremat varianti kui väike pubiskäik. James oli oma tüdrukuga sõitnud nädalavahetuseks Newcastle´isse. Jarekile ma ei helistanudki, sest ma teadsin, et ta on ühe erakorralise tööotsa tõttu kella 11-ni ära. Nii et ei mingit varianti sisse saamiseks.
Proovisin õnne ka me alumise naabri Nickiga - läbi tema toa saab meie aeda ja äkki oleks me köögiuks lahti ununenud. Nicki aga polnud samuti kodus. Täitsa pael.
Silitasin hajameelselt Shermanit, kes mulle seltsi ootama tuli. Tema muidugi ei näinud asjas erilist probleemi. Ronib vaid garaazi katusele, sealt kerge hüppega puu otsa ja siis aeda. Ja Nicki tuppa saamiseks on tal üks väike spets ukseauk.
Peitsin siis söögikraami põõsasse ja mõtlesin, mida edasi teha. Nurga peal on meil üks üsna õdus tudengipubi, aga see oli juba otsastääreni rahvast täis (varajane happy hour ja sessi lõpuaeg)ja kõige taustaks käis mingi jube igav pallimäng. No polnud tuju sellise asja järgi.
Seadsin sammud teises suunas Newtowni poole - seal on ikka tore ringi vaadata. Ja siis äkki hakkasin mõtlema, et kui harva ma ikka üksi kuskil ringi käin. Muidu pidevalt ju Jarekiga koos. Ja ei oskagi enam nagu üksi olla.
Tahtsin kuskile sööma minna - ja üksi söömine on midagi, mida ma vist Sydneys kordagi pole teinud. Indoneesias ehk paar korda. Õnneks naeratas mulle õnn ja õigel hetkel sattus mulle ette koht nimega Kammadhenu. Mu tähelepanu haaras aknal sõnapaar roti chanai..ja see on söök, mis mulle eranditult seondub Malaisiaga (roti chanai on soolane pannkoogi laadne küpsetis, mida süüakse koos karrikastmega). Idee poolest on ta vist Indiast pärit, aga vähemalt sellisel kujul ja selle nime all ei ole ta mulle kunagi Indias ette sattunud. Läbi akna nägin ka kelnerit - pikk suur tõmmu mees, kes oleks nagu KL-i Yusoofi restoranist ära karanud. Igatahes otsus oli tehtud. Söögikoht oli üsna tühi -liiga varane aeg õhtusöögiks. Ja nii ma seal üksi istusin. Küsisin, et kas neil teh tarikut ka on (see on kondenspiimaga tee - ka eranditult Malaisa jook). Mees jõnksutas rõõmsalt pead küljelt-küljele, mis muidugi tähendab india viisi "jah".
Teh tarik oli nagu päris. Ja roti chanai ilmus lauale metallist liual - taaskord täpselt nagu päris. Ja oli oi kui hea.
Ja siis kella kuue paiku nagu püssipauk oleks käinud ja äkki kogu restoran oli rahvast täis. Ja need söögid, mis ringi liikuma hakkasid, tekitasid mul juba kümneid ideid, kuna siia naasta. Ja mitte enam üksi. Sest üksi on ikka üsna igav väljas süüa..sööd ära ja astud edasi, sest kaua sa ikka lakke vaatad ja lauda kinni hoiad...
Peale seda läksin kinno - vaatasin austraalia filmi Clubland. Polnud viga, sai omajagu naerda ka.
Siis otsa veel väike kohvikuskäik, ja oligi aeg juba sealmaal, et Jarek koju jõuaks.
Üldiselt kaksi on ikka märksa õdusam kui üksi, tuleb tunnistada.