Kurvast elust

Viimastel päevadel olen jõudnud tõdemusele, et ma olen kogu elu käinud ringi suletud silmadega. Näe, pole osanud üldse end teiste inimeste olukorda panna ja nende kannatustele kaasa elada. Konkreetselt käib jutt liikumispuudega inimestest. Hetkel - ja eeldavasti ajutiselt - kuulun oma mittepainduva (kuid seejuures mittevalutava) põlvega nende ridadesse.
Töökoht on mul teisel korrusel..alles eelmine nädal trepist kolm astet korraga üles tormates mõtlesin parastades, et kuradi laiskvorstid, kes seda kolme meetrit liftiga sõidavad. Ja neid on meil tööl oi kui palju. Ja nüüd sõidan liftiga nagu muiste ja ükskõik millist treppi vaadates tuleb masendus peale. Kodus hüppan mööda treppe ühel jalal ja katsun suurema koormuse kätele suunata. Ei saa aga ei üles ega alla ilma vaevata ja kui kord juba magamistoas, siis alla kööki ei vii mind enam ka mõte shokolaadile, mis köögikapis söömist ootab.
Printeri juurde kõndimine oli alati meeldiv tööosa..võimalus jalgu sirutada ja aega raisata. Nüüd mõtlen kõik superhoolsalt läbi, et see käik võimalikult harva ette võtta ja kõi koopiad, faksisaatmised jms ühe korraga ära teha.
Varem mind pidevalt ajasid närvi bussijuhid, kes ootasid kannatlikult kuni kõik inimesed pardal ja istuvad. Enamus muidugi seda ei tee. Ja ma olen nüüd nende peale tige, sest ühel jalal tasakaalu hoidmine pole üldse sama kerge kui kahel tervel jalal.
Indoneesiast peale on mulle hirmasti meeldima hakanud põrandal elamine..elutoas oli meil madal laud patjadega ümber, magamistoas madrats põrandal. Olen alati mõelnud, et kui kunagi olukord lubab mitmeid tubasid asustada, siis tahaks ühe toa teha sellises madalas indo stiilis. Praegu on me voodimadrats ka põrandal..ja oi kui raske on sealt ühele jalale toetudes püsti tõusta..Jarus, aita!!
Vot sellised pisitähelepanekud siis täidavad hetkel mu päevi.
Nädalavahetusel panen igatahes jalad sõna otseses mõttes seinale.