Watsonsi laht

Ma käisin jälle praamidega sõitmas. Need pole Sydneys mitte lihtsalt kiired ja mõnusad transpordivahendid, aga neist on kujundatud ikka asjalik turismiatraktsioon -nö vaese mehe kaater. Mis on eriti mõnus, on see, et laevad on enamasti uued, peened ja pakuvad piisavalt kohti ninas, sabas ja otsas, kus nõjatuda reelingule, hingata sisse külma meretuult, ajada käed laiali nagu lendutõusev kajakas ja karjuda..i´m the king of the wooorld. Või lihtsalt seista vaikselt ja külmetada.

Eile sõitsin Watsonsi lahte. Sõit algab ooperimaja külje alt ja läheb läbi Double Bay ja Rose Bay Sydney sadama läänepoolseima laheni väja.

Vee poolt vaadates Sydney on rikas ja tõusiklik veevaatelinn. Tõsi on see, et see peab vist olema linn, kus veevaateid jagub õige paljudele - lahesoppe on palju ja lisaks ju ka ookeanirannik. Veeäärsetel majadel on aknad ikka maast laeni, et ükski nurk sellest miljonivaatest kaduma ei läheks. Peale peente korterelamute või terrassmajade on muidugi veel mõned eriti peened majad - lossikesed või kindlused, kust raharohkus paistab juba kaugele kätte. Muidugi ei puudu maja ees ankrus olevad jahid ja väike kiirkaater kiiremateks sõitudeks..
Watsoni laht on lahe. Sealt läheb kaljurada mööda Sydney sadama lõunapoolset sissepääsupunkti - South Head´i, millest läänepool mühab juba lõputu ookean. Põhjapool pool vett paistab North Head. Keegi ütles mulle, et Sydney pidavat olema suurim looduslik sadam maailmas, vist võib olla küll nii.
1788 jõudsid siia esimesed kolonialistid ja võtsid maa aborigeenidelt ära. Peagi ehitati nendele maalilistel kaljudel kindlused, kust kahurid jälgisid sadamaliiklust. Veel praegu on osa poolsaarest militaarpõhjustel tavakodanikele suletud.
Idapool üle sinise vee ja jahtide paistab aga Sydney City täies hiilguses.


Ja mööda kaljuäärt saab kõndida Hornsby majakani välja. See on kenasti punasetriibuline.