Whitsunday

Tegelikult on sest juba poolteist nädalat möödas, aga me käisime puhkamas. Sydneys on ilm viludaks tõmmanud (kuigi on kenasti päikseline) ja nii kulus väike suvitusretk suvises Queenslandis igati ära. 49 dollarilised lennupiletid aitasid otsustamisele otsustavalt kaasa, kuid nii või teisiti oli meil kunagi plaanis Airlie Beachil ära käia.
Lahe oli. Airlie Beach on selline backpackeri meka, kus hipibussid vuravad ringi, hostelid mürtsuvad õhtust hommikuni elavmuusikast ja hommikul randa minnes avastad paar tüüpi palmide taga kämpimas (mis tegelikult muidugi pole lubatud). Me käisime ookeaniraftingul ja snorgeldamas (väga kalade ja kilpkonnaderohke ja korallid olid ka hea tervise juures) ja Whithaveni rannal (mis pidavat olema kauneim rand Austraalias - mis võib oll tõsi või mitte, subjektiivne värk, kuid kahtlematult kaunis ja erevalge).
Ja siis rentisime auto ja käisime Mackays ja Eugenella rahvuspargis ja umbes kümnekonnas eraldatud lahesopis,rannas jne.
Auto oli manuaal. Ja kuigi Jarek korrutab mulle pidevalt, et autojuhtimine on nagu söömine, mida ei saa ära unustada, siis igatahes mina olin see, kes keset teed välja surres koukisin hallollusest nõuandeid, et sidur aaaaeglaselt üles, gaas sisssse. Ja teine käik! Kolmas! Kui olime mingil parkimisplatsil 10 km maha tiirutanud, siis Jarek julges taas teedele naasta. Nii et kokkuvõttes tuli söömine meelde küll.

Ma katsun mõned pildid kunagi kuhugi üles saada.

Ahaa, ja vahepeal on ilmunud Estravelleris mu jõuluaegne outbacki lugu.

Lahkumispeod

Kurb tõsiasi on see, et Asia ja Pawel lahkuvad Sydneyst. Ja kuigi ma saan aru, et neil on aeg Poolasse naasta ja tean, et nad hakkavad seal korda saatma täiesti suurepäraseid asju, ja soovin neile südamest head, siis on mul ometi otsatult kahju, et me parimad sõbrad siin lähevad ära. Lahkumisüritusi on olnud mitmeid, eelkõige selle tõttu, et Asia ja Pawel sooritavad veel viimaseid käike a la Uluru ja Uus-Meremaa jne ja vahepeal hüppavad Sydneyst ka läbi. Kõigepealt oli siis suur ametlik lahkumispidu nende juures, mis tegelikult kestis terve nädalavahetuse. Siis toimus väike kesknädalane muffini ja ümbermaailmareisi õhtu meie juures. Siis käisime suurema seltskonnaga Watson Bays tuulelohesid lennutamas ja fish ja chipse söömas.
Laupäeval oli veel väike pubiskäik Old Fitzroys, kus panime paika kõige viimase hüvastijätuürituse. Meil oli juba pikka aega plaan, et Radeki sõbratar Mu õpetab meile tai kokakunsti võlusid. Pühapäeva pärastlõunal siis kogunes kogu kamp meie juurde, Mu ilmus kohale u 5 suure turukotiga ja vaaritamine läks lahti.
Menüüs oli: koriandrisupp, tom yam, punane karri, juurviljad austrikastmes ja terav loomalihasalat. Kõik otsast peale ja ainult värskete maitsetaimede ja - juurikatega. Vapustav. Mu maitsemeeled on läbi teinud uuestisünni, isegi kui pisar silmanurgas...tshillist noh..ja kurbusest ka.