Jõulupuhkus - NSW lõunarannik

 

 

 

 

ülejäänud pilte saab näha sel lingil

heihoo

Sada aastat pole siia midagi lisanud.. Eks nii see vist on, et mõned asjad lihtsalt ammenduvad ajapikku.
Aga laadisin mõned Jaapani pildid picasaalbumisse:
http://picasaweb.google.com.au/lh/sredir?uname=hellemai&target=ALBUM&id=5375352655150419729&authkey=Gv1sRgCML178-W-ZGqxgE&feat=email

Metsa seenele...a-uu a-uu

Käisime seenel. Sügis on ju. Seened kasvavad Oberoni lähedastes männimetsades. Ilusad kuuseriisikad ja kärbseseened, lihtsalt siin kasvavad nad teistpidi...
Tulid teised siia Euroopast koos männiseemnetega, karantiin vanal ajal väga tugev vist polnud..Meil on sellest igatahes hea meel...koos venelaste, poolakate, serblaste, lätlaste jne rahvuse esindajatega. Sildid Jenolani riigimetsas on igasugustes slaavikeeltes. Kl 11 paiku jõudsime kohale, paar seltskonda olid juba seenekorvide kõrval pikniku üles sättinud. Valge laualina ja pudeli konjakiga, raadio mängis taustaks..Nii et autentne seenelkäimiskogemus. Kuigi pidin end korraks näpistama kui ilusat kuuseriisikat sambla alt vabastades üks känguru hirmsa hooga mööda kappas.
Alguses meil seentega väga ei vedanud, kõndisime ligi tunni metsas ringi ja korjasime nii ühe suure seenesousti jagu. Siis aga mõtlesime natuke ringi sõita ja leida oma seenemets. Ja tõepoolest, peagi tunduski ilus seenemest tee ääres terendavat. Läksime kaema, ja...poole tunniga korjasime 4 ilmatumat kotitäit seeni. Rahulikult oleks võinud veel u 10 korda rohkem korjata, aga kotte enam polnud ja mis nende seentega ikka peale hakata kui keldrit ei ole ja külmkapp väike.
Tagasiteel tekkis mõte Katre ja Indreku juurest läbi hüpata ja neile natuke seeni jätta..Ja kuidagi juhtus nii, et kutsusime ennast õhtusöögile. Tore õhtu oli.
Ja nüüd viimased 4 tundi olen ma oma seenekuhjaga maadelnud ja umbes pooled sisse moorinud. Tegin paar purki marineeritud seeni, natuke praadisime, natuke keetsime ja ilmatuma hulk on veel värsked ja ootavad oma saatust. Nii et seenesoust, seenepirukad ja seenesupp...homme...

Et siis Uus-Meremaa..

Mulle meeldis loodus ja ilm (võrdleks vananaistesuvega). Mis ei meeldinud..ehk kultuuri mõttes oli Austraaliaga liiga sarnane/igav.
Rentisime pisikese karavanikese ja sõitsime ringi. Plaane oli palju, ja igale poole muidugi ei jõudnudki. Mingil hetkel jõudis kohale, et parem on võtta asju rahulikult, nautida mõnd piknikku kauem ja kõndida paar tundi kasvõi mõnd suvalist matkarada kui edasi tormata.
Reisi selgeks haripunktiks oli Tongoriro Crossing. See on ütlemata populaarne matkarada vulkaanide vahel/otsas Taupo lähistel. Poleks uskunud, et ükski matkarada nii populaarne võiks olla - inimesi vooris sinna bussidekaupa kokku. Seda enam, et matk on nii 6-8 tundi pikk, ja tegelikult on seal jupp täitsa karmi kõndi. Sattus väga külm ja tuuline, kuid selge ilm. Sain üle aastate lumes sumbata!



Peale vulkaanide kandis kõndimise (käisime veel mitmeid matkaradu tolles rahvuspargis läbi), paelusid meid ka igasugu muud maapõuest väljatükkivad ja pulbitsevad asjad.. mulksuvad mudaallikad, geisrid, tossavad urukesed jne..
Käisime mitmetel termaalaladel, millest vägevaima mulje jättis Wai-O-Tapu. Äärmiselt värviline ja mitmekesine tossav ala. Tõeline nauding oli seal ringi käia. Elamus ergastas aga veelgi see, et me fotokas läks eelmisel õhtul katki. Täiesti. Jarek viimaks harutas ta hunnikuks mutriteks ja juppideks ja toppis põlastusega ühte kilekotti.. Aga Wai-O-Tapu jääb ilmselt seda kirkamini meelde, et filmilindile ta ei saanud. (Järgmisel päeval muidugi ei pidanud me enam vastu ja ostsime uue fotoka :).
Muide Wai-O-Tapu sissepääsust u kilomeeter edasi on üks põnev jõeala. Seal kohtuvad väike kuum jõeke (mis toitub kuumaveeallikatest) ja suurem külm jõeke. Ja täpselt seal kohtumiskohas on mõnusalt kuum vesi. Sõitsime sealt suvaliselt mööda ja nägime paari tüüpi jões istumas. Väljas oli üsna jahe ja jõest tõusev aur reetis mõnusa temperatuuri. Vesi oli aga üsna keemiliselt aktiivne..pool tunnikest ligunemist ja kõik mu hõbeehted olid täiesti tumenenud (mingi väävliühend ilmselt?).

Veel ühe väga kirka ja jäädvustamata õhtuna jäi meelde aga Waikate oru kuumaveebasseinid. Andres soovitas sinna minna ja selle eest talle tuhat tänu. Peateelt 6 km kõrval, imeilusa künkliku maastiku keskel pulbitseb ja tossab keev Te Manaroa allikas. Teda juhitakse osavalt siia ja sinna ja lõpuks maandub osa veest mõnusa 36-42 kraadistes basseinides. Basseinide kõrval võib ka telkida/karavanis ööbida, mida me tegimegi. Jõudsime sinna just päikseloojangul (kl 6 paiku) ja kuumas vees mõnuledes vaatasime kuidas päike erepunasena tossavasse maastikku loojus. Peagi säras taevas aga täiuslik täiskuu..Basseinid tossasid maaliliselt edasi ja vesi oli nii mõnusalt kuum. Liikusimegi erinevate basseinide (erinevad temperatuurid) vahel oma 3 tundi, ajasime teiste ööbijatega juttu ja nautisime mõnusat olekut. Ja polnud molekuli mu kehas, mis poleks olnud üdini lõõgastunud ja termaalveest küllastunud..

Täiel rinnal

Enne kui ma asun Uus-Meremaa pajatuste kallale, lisan siia väikeseks eelsoojenduseks pildid me kiirpaadisõidust Aratiatia kärestikul..Seal tuulekiirusel ringi kihutades ja 360 kraadiseid pöördeid tehes tunned, et tõesti elad hetkes..ei mõtle minevikust, ega tee tulevikuplaane..lihtsalt naudid täiel rinnal siin ja praegust.
Ilmselt selles peitub ka kõigi nende bungi ja langevarju jms hüpete võlu. Lihtsalt tunned tuult kõrvus vilistamas ja lendad...

Nimbin

Byron Bays käimine oli küll juba ammu, kuid tahtsin siiski lisada siia paar mõtet Nimbinist. Nimbini külake on mägede taga ja metsade vahel ja sinna tuli Byron Bayst täitsa tükk maad sõita (ei aidanud kaasa ka see, et ilm oli parasjagu +40 ja meil õnnestus kuskil külavaheteel täitsa ära eksida). Aga kuna plaan oli tehtud ja tahtmine seda hipiküla oma silmaga kaeda, siis jõudsime mingil hetkel ikka kohale. Selgituseks tuleks lisada, et Nimbin on Austraalia kanepipealinn, kus elavad narkarid ja/või hipid ja ilmselt ka mõned idealistid; kus majad on kaetud psühhedeelse "kunstiga" ja vohab turism (teadagi, need hedonistlikud backpackerid). Me langesime siinkohal täiesti "turisti" kategooriasse ja ei hakanud kokkuvõttes süüvima küla sügavusse ja võimalustesse ja ei maitsnud isegi ühtki cookiet (mis ehk oleks meid pisut positiivsemas suunas meelestanud?).
Paar huvitavat aspekti siiski hakkas silma/kuuldus kõrvu. Ühes poes (ja kõik need poed on seal ühesugust kama täis) jäime kuulatama poemüüja hingestatud kiidukõnet Nimbinile a la "Ma elan Nimbinis ainult inimeste pärast. Tead siin elavad lihtsalt kõige targemad ja paremad inimesed. Kõik on nii geniaalsed, tead, mul üks sõber tegi auto, mis töötab päikesepatareidel..täiesti geniaalne tüüp" Halloo? Mis aastas te siin elate? (Või noh selles ilmselt ongi Nimbini mõte - elada kui vanadel headel aegadel).
Käisime Nimbini muuseumis, mis oli peaaegu huvitav.
Küla parim asi mu arust oli aga maaling ühe poe seinal - lahtioleku aegadest.
Mis kokkuvõttes masendas, oli see, et kogu Nimbini ökondus ja hipindus oli ära varjutatud puhta laiskusega. Muudkui räägivad, et elame siin ja teeme/toodame lahedaid asju jne, aga kogu küla kaubandus püsib püsti Indiast, Nepaalist ja Kagu-Aasiast kokku ostetud jamast, mida püütakse autentsete Nimbini asjade pähe maha müüa.
Ja kurb on näha väikest last istumas isa väga kõhnal käsivarrel. Rääkimata sellest, et isa silmad olid süüvinud kuskile teistesse sfääridesse.. Ja neid lapsevanemaid on Nimbinis palju.
Kokkuvõttes mõjus Nimbin mulle täieliku narkovastase kampaaniana - kooliekskursioonid peaksid olema kohustuslikud.
..Kas ma olen vanaks jäänud?!

Tuli lahti

Vahel on hea, et Austraalia on niii suur. Vaadates tänast hallisegust ilma on suur tõenäosus, et midagi nii jubedat kui Victorias Sydney kandis (hetkel) toimuma ei saa. Victoria tulekahjudes on praeguseks hukkunud sadakond inimest (ja aravatavasti number tõuseb veel tugevalt) ja ära põlenud tuhatkond maja. Telekast tuleb nonstop katastroofikajastust ja juba räägitakse 7. veebruarist kui musteimast päevast Austraalia ajaloos. Jube lugu.