Shit happens

Ei ole juba pikka aega siia midagi lisanud. Aga eileöössed ja tänahommikused sündmused otse nõuavad kajastamist. Eile õhtu iseenesest oli ideaalne. Kella kuue paiku läksime Asiale ja Pawelile külla, sõime-jõime head paremat ja siis suundusime vabaõhukinno Strathfieldi pargis. Film oli Becoming Jane – ei midagi, mis tavaliselt poistele huvi pakuks. Aga nii Jarek kui Pawel tunnistasid, et sumedal suveööl murul pikutades ja õlut mekkides ükskõikmillist filmi vaadata on ebamaiselt mõnus. Nii mulle kui Asiale meeldis film ka. aPärast mängisime veel pool ööd ümbermaailmareisi. Jõudsime koju kella ühe paiku. Hommikul kena hommikusöök aias – tegin värsket greipfruudi mahla, Jarek praadis omletti. Ja plaan oli minna Bundeenasse Kuningliku rahvuspargi külje all suvitama. Suundume autosse ja siis näeme, et naaber seletab midagi agiteeritult „näete, seal teisel pool teed on veel üks“. Me ei saanud midagi aru, mis üks, mis teiselpool teed. Istume autosse ja siis saime kohe aru. Me esiklaas oli sodiks virutatud. Teiselpool teed oli sama juhtunud ühe neiu uhiuue autoga, ja peagi jõudis kohale üks vanem mammi, kelle auto esiklaas paarsada meetrit eemal oli samuti huligaanide saagiks langenud. Politseist polnud muud abi kui raporteerisime juhtunu statistika hüvanguks. Teistel autodel olid korralikud kindlustused, nii et neil pole muud muret kui lihtsalt ebameeldiv ajaraisk. Et meil on ainult CTP, siis parandustööd tuleb ise kinni maksta. Esimesed hinnangud olid skandaalsed 500 dollarit, aga nüüdseks on selgunud, et ehk saame 250-300 eest tehtud. Nii või teisiti arvatavasti tubli kolmandik me auto turuväärtusest. Aga noh, shit happens. Randa ei saanudki täna.